Uudised: varjupaigapoliitika
Eestlaste arvamus varjupaiga andmise kohta EL keskmisest skeptilisem
Euroopa Komisjon avaldas sisserände- ja varjupaigapoliitika aruande 2011. aasta kohta. Sellele on lisatud Eurobaromeetri uuring, mille tulemused kajastavad Euroopa kodanike hoiakuid piiriülese liikumise, rände ja julgeoleku suhtes. Uuringu andmetel arvavad seitse eestlast kümnest, et ELi liikmesriigid peaksid abivajajatele andma kaitset ja varjupaika ning et varjupaiga taotlejaid tuleks kogu ELis kohelda ühtemoodi. Kolmveerand eestlastest peab oluliseks, et ELi piires saab reisida ilma piirikontrollita.
Aruande ja arvamusuuringu tulemused toetavad komisjoni seisukohta, et Euroopa Liit vajab tugevat ja ühtset rändepoliitikat, mis vastab nii lühi- kui pikaajalistele vajadustele. „Meil on vaja tõhusat kontrolli välispiiride üle, et tagada vaba liikumine ELi piires, et tõeliselt kaitsta neid, kes seda vajavad, ning ühtlasi luua võimalused seaduslikuks rändeks ja liikumiseks,” ütles siseasjade volinik Cecilia Malmström.
48% arvamusuuringus osalenud eestlastest leiab, et seaduslikele sisserännanutele peaksid kehtima samad õigused mis oma riigi kodanikele, samas kui 50% eestlastest on selle vastu. ELis tervikuna on võrdsete õiguste poolt 68% ja vastu vaid 28% kodanikest.
Vaid veerand eestlastest (27%) on arvamusel, et EL peaks soodustama tööalast rännet kolmandatest riikidest, leevendamaks demograafilisi ja tööjõu puudusest tingitud probleeme. ELis keskmiselt arvab nii 42% inimestest. Kui 53% arvamusuuringus osalenutest leiab, et ränne rikastab ELi riikide majandust ja kultuuri, siis eestlaste hulgas on see näitaja vaid 38% ning ülekaalukalt rohkem on neid, kes nii ei arva: 59%.
80% arvamusuuringus osalenutest ja 72% eestlastest on nõus, et ELi liikmesriigid peavad andma kaitset ja varjupaika nendele, kes seda vajavad. Kui kaheksa igast kümnest eurooplasest leiab, et varjupaigataotlejate arv peaks olema ELi liikmesriikide vahel ühtlasemalt jaotatud, siis eestlaste hulgas pooldab seda ettepanekut vaid iga kuues.
Lisateave Sisserände- ja varjupaigaalaste küsimuste kolmas aastaaruanne.
Aruandega kaasnev komisjoni talituste töödokument.
MEMO/12/399: Rahaline abi kolmandatele riikidele rände ja liikuvuse valdkonnas
Eurobaromeetri aruanne "Awareness of home affairs".
Pressiteate täistekst.
Pressiteade on pärit siit.
Põgenikeprobleemile tuleb läheneda solidaarselt
Võimalik, et Lissaboni lepet tuleb täiustada millegi abielutõotuse sarnasega. Et Euroopa Liidu liikmed vannuvad, et on üksteisega nii headel kui halbadel aegadel, nii vaesuses kui ka rikkuses. Sest võlakriis ja põgenikeprobleem näitavad, et solidaarsus ei ole liikmesriikidele iseenesest mõistetav.
Nii kurdavad lõunapoolsed Euroopa Liidu liikmed juba aastaid, et neil on põgeniketulvaga aina keerulisem toime tulla ning kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt seda koormat kandma.
Teised liikmesriigid, Eesti nende hulgas, on leiutanud oma kurtuse õigustamiseks erinevaid ettekäändeid, mis kõik lasevad läbi nagu põgenikepaadi põhi. Eriti nutuses olukorras on Malta, kelle rahvaarv on vaid veidi suurem Tallinna omast, kuid oma asukoha tõttu on see Aafrikast tulnutele esimene Euroopa rand.
Multikultiga kaasnenud probleeme arvestades pole põgeniketeema Euroopa valijate seas loomulikult populaarne. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mitte igaüks, kes kuidagi end Euroopasse slikerdab, pole põgenik. Põgeniku staatuse saamiseks on kindlad kriteeriumid ning need, kes sellele ei vasta ning kellel ka muud seaduslikku alust siinviibimiseks pole, saab välja saata.
Eurooplased muretsevad südamest inimõiguste ja kodanikuvabaduste rikkumise pärast oma lähinaabruses, kuid väldivad solidaarse vastutuse võtmist ega taha mõista, et põgenikud enam ise oma õiguste pärast ei muretse, nemad tahavad ainult ellu jääda.
See pole ainult silmakirjalik, vaid ka ülbe, sest ülbe on arvata, nagu trügiksid inimesed kõigest hingest Euroopasse, et siin teadmata kuidas ja mis edasi saab põgenikuna elada. Põgeniku staatust ei vali endale keegi vabatahtlikult.
Põgenike vastuvõtmine on ainsa ja kordumatu elu väärtustamine. Põhjamaad saavad sellest ülejäänud Euroopaga võrreldes paremini aru. Kui Eesti tahab samuti olla põhjamaa, ei saa piirduda ainult sealse elatustaseme püüdmisega, vaid üle tuleb võtta ka väärtused. Paanikaks pole põhjust, sest kui põgenike vastuvõtmine jaotataks liikmesriikide vahel solidaarselt, oleks Eesti osa selles nagunii nii väike, et erilist peavalu see ei tekitaks.
Nii nagu Malta on ka Eesti, Läti ja Leedu väikesed piiririigid, lihtsalt piir on erinev. Põgenike tulv on mitme poliitiliselt keerulise asjaolu kokkulangemise tulemus. Praegu on raske Aafrika Sarves ja sealt Maltale tullaksegi. Kuid mõelgem, et kui mingil põhjusel eskaleeruksid pinged Kesk-Aasias, kuhu siis tullakse.
Me eeldame kaljukindlalt, et kui meil on piiril probleeme, reageerib sellele solidaarselt kogu Euroopa. Miks ei või riigid teisel piiril sama kindlad olla meie peale? See on piinlik. Lisaks veel ajalooline kohustus, mille täitmist me ise Euroopalt eeldanud oleme – milliseks oleksid paljude Eesti inimeste elud kujunenud siis, kui näiteks Rootsi oleks keeldunud Teise maailmasõja ajal meie paadipõgenikest? Toona olid kõikidel riikidel veel suured probleemid, ometi võeti ka põgenikud vastu.
Tegu on ajaleht Postimees juhtkirjaga, mis on pärit siit.
Asüülitaotlejate tausta uurivad geograafilised detektiivid
Neli inimest hoolitseb selle eest, et Eestis saaksid asüüli vaid need, kel on selleks õigus.
Eesti, kust II maailmasõja ajal pages läände ligi sada tuhat inimest, ei ole siia saabuvate pagulaste suhtes just sõbralik. „Igasuguseid siia ka lastakse!” kiruvad kõige õigemad eestlased ehk netikommentaatorid. „Laiskvorstid! Nad tulevad siia paremat elu otsima, pole neil kodumaal häda midagi,” kiruvad nad edasi ja maalivad endale silme ette pildi, kus Eestimaa on täis pagulasi, kes viivad riigi üldise hävinguni.
Tegelikult on Eesti pagulaste vastuvõtu koha pealt ülirange: aastas on Eestisse saabunud maksimaalselt 70 asüülitaotlejat. Rahuldatakse vaid umbes kümnendik taotlusi, mis vastavad rahvusvahelisele pagulase definitsioonile. Ülejäänud üheksa kümnendikku, kellel pole piisavalt alust, et Eestisse pääseda, saadetakse tagasi. Seega eraldatakse terad sõkaldest ja õnneotsijad pagulastest väga hoolikalt. Seda tõsist tööd teeb Eestis vaid neli inimest: politsei- ja piirivalveameti rahvusvahelise kaitse talitus.
Loe edasi Eesti Päevalehest.