Uudised: varjupaigapoliitika
Kristina Kallas: Eesti oleks pidanud nägema, et Afganistani sõda jõuab ka siia
Migratsiooniekspert Kristina Kallas Balti Uuringute Instituudist kommenteeris afgaani tõlgi varjupaiga taotlemist, öeldes, et Eesti oleks pidanud targa riigina ette nägema, et sõda jõuab kord ka meile koju.
Kallas ütles ETV saates "Vabariigi kodanikud", et tema on seisukohal, et oma mehi lahinguväljale maha ei jäeta.
"Mulle tundub, et Eesti riik ei tahtnud antud momendil vastutust võtta, aga kui tehti otsus osaleda rahvusvahelises sõjalises koostöös, siis oleks pidanud ikkagi targa riigina ette nägema ka seda, et see sõda jõuab ka meile koju, selles mõttes, et siia jõuavad afgaani põgenikud ja varjupaigataotlejad. Kui me seal sõdime, siis Kodu-Eesti ei jää sellest puutumata," selgitas Kallas.
Ta lisas, et ameeriklased on saanud valusa õppetunnini sellest, et sõda jõuab varem või hiljem koju. "Meie puhul on see Omari näide esimene. Me peame nüüd hakkama otsustama olukorda, kus sõda on näitlikult öeldes meie piirini jõudnud," märkis ta.
Eestil on varjupaiga andmisest keelduja maine
Kristina Kallas sõnas saates, et tema hinnangul on Eestil tekkinud juba varjupaigast keelduja maine.
"Ma arvan, et nii poliitikud ja ametnikud näevadki, et see on tore, et ei tuleks vastuvõtutingimusi paremaks teha, tuleks kinnipidamist laiendada, et teha Eestis olemine võimalikult ebamugavaks, et nad siia ei tuleks," rääkis Kallas.
Samas tõdes ta, et saab mingil määral sellest soovist aru. "Koos varjupaigavoogudega rändab siia väga palju neid, kes tulevad siia proovima, nad ei ole tegelikult hädas, aga nad tulevad proovima, et äkki saavad sisse. Terade sõkaldest eraldamine võtab väga palju aega ja ta on riigile kulukas. Tihti jääbki õhku küsimus, kas oli õigustatud talle varjupaiga andmine või mitte," selgitas ekspert.
"Kui riik läheb väga kinni ja hakkab väga rangelt sellesse suhtuma ja kõiki varjupaigataotlejaid potentsiaalsete kuritarvitajatena nägema, siis juhtub see, et tõeliselt hädas olijad, need, kes tõeliselt oma inimõiguste rikkumise eest pagevad, jäävad hammasrataste vahele, neid koheldakse väga ebainimlikult, ebaväärikalt selle tõttu, et teised ka on halvad olnud," lisas ta.
Skype'i juht: Eesti teeb vähe selleks, et tipptalente siia tuua ja siin hoida
Skype Eesti juht Tiit Paananen rääkis saates, et infotehnoloogia valdkonnas on kompetentsi otsimine ja talendijaht globaalne. "Siin me räägime hoopis teisest seltskonnast, me räägime inimestest, kes on fokusseerunud oma valdkonnale ja ta on omandanud tipptaseme teatud alal ja nad otsivad väga potentsiaalikates ettevõtetes endale väljendust," selgitas ta.
Paananen tõdes, et Eestis on talentide siia toomise protseduur läinud järjest paremaks, samas teeme väga vähe selle nimel, et tipptalente siia meelitada ja neid siin hoida.
Uudist vahendab ERRi uudisteportaal: http://uudised.err.ee/index.php?06278702
Pagulasorganisatsioonid: Eesti vajab sõltumatut piirimonitooringut
Eestis varjupaigataotlejate ja pagulaste abistamisega tegelevad organisatsioonid kutsuvad Eesti riiki üles lubama piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti Pagulasabi ja Johannes Mihkelsoni Keskus leiavad, et varjupaigataotlejate vähene arv võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega võib olla põhjustatud sellest, et Politsei- ja Piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.
Viimastel aastatel on mitmed varjupaiga soovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud. Nii Eesti Inimõiguste Keskuse kui ka pagulastele tugiisiku teenust pakkuva Johannes Mihkelsoni Keskusega võttis hiljuti ühendust isik, kes väitis, et andis piiril varjupaigasoovist teada, ent saadeti sellest hoolimata piirilt tagasi.
„Meiega võttis mõned päevad tagasi ühendust Süüria kodanik, kes kirjeldas, kuidas teda ei lastud Eesti piirilt edasi kuigi ta oli palunud otsesõnu asüüli,“ kirjeldas juhtunut pagulaste tugiisikuteenuse juht Juhan Saharov Johannes Mihkelsoni Keskusest. "Riik ei tohi oma suva järgi piirata ligipääsu varjupaigamenetlusele, sest see rikub inimõigusi ja on vastuolus Eesti ja rahvusvaheliste reeglitega," kommenteeris juhtunut Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper. "Menetluse alustamata jätmine võib seada ohtu inimelu.”
Eesti Inimõiguste Keskuse varjupaigataotlejate õiguskliiniku, mille tegevust rahastavad Euroopa Pagulasfond ja siseministeerium, praktikas on vaid üksikuid juhtumeid, mille korral varjupaiga taotlemine on toimunud piiril. Enamikul juhtudel on asüülitaotlejad taotluse esitanud pärast Eestisse seaduslikult või ebaseaduslikult sisenemist.
"Selliste tõsiste süüdistuste korral jääb sageli ametniku sõna varjupaigataotleja sõna vastu," ütles Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo. "Sõltumatu vaatleja aitab taolistes vaidlustes tõde välja selgitada ning annab suurema kindlustunde, et piiril järgitakse seadust."
Naaberriigid Läti ja Leedu on vabaühenduste osalusel sõltumatu piirimonitooringu sisse viinud vastavalt 2011. ja 2010. aastal, mil erapooletu organisatsioonina sai ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) loa nende piiride monitoorimiseks. Eesti siseministeerium on seni keeldunud sõltumatu vaatlemise lubamisest.
Lisainfo:
Kristi Toodo
SA Eesti Inimõiguste Keskus
E-post: kristi.toodo@inimoigused.ee
Kristina Kallas
MTÜ Eesti Pagulasabi
Tel: 511 8311
E-post: kristina@pagulasabi.ee
Juhan Saharov
MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus
Tel: 5804 0608
E-post: juhan.saharov@jmk.ee
Kari Käsper: Eesti varjupaigapoliitika tuleks seada vastavusse inimõiguste kaitsega
Peaminister Andrus Ansipil on õigus, kui ta Afganistani tõlgi Omari kaasust kommenteerides ütles, et varjupaiga andmise või mitteandmise otsus ei saa olla poliitiline, sest varjupaiga andmine põhjendatud juhtudel on riigi kohustus. Samas on võimalik mitmeid poliitilisi valikuid teha varjupaigapoliitika laiemal kujundamisel. Eesti on teinud selge valiku konservatiivse asüülipoliitika kasuks.
Õige on ka see, et riik ei saa konkreetset varjupaigataotlust kommenteerida, sest seda peab tegema taotleja ise, kui seda õigeks peab. Samas seondub Omari juhtum laiemalt inimõiguste kaitse olulisusega ning Eesti konservatiivse asüülipoliitikaga, mida riigil on oluline laiemalt selgitada ja põhjendada.
Varjupaigataotlus esitatakse üldiselt kas piiril või juba sihtriigis viibides. Saatkondade või diplomaatide vahendatud asüülitaotlused ei ole tavapärane nähtus ega saagi tõenäoliselt kuigi positiivse lahenduseni jõuda, kui pole varasemat poliitilist kokkulepet asüüli anda. Ka Eestis on reeglina varjupaigataotlusi Afganistanist pärit isikutelt vastu võetud ja menetletud ikka ainult juhul, kui nad on juba tagakiusamise hirmus siia põgenenud – kasvõi seetõttu, et saatkonnad ei ole võimelised taotlusi menetlema.
Seega oleks kaitse saamise perspektiiv olemas eelkõige Eestis taotluse esitamisel ning riiki seoks siis ka non-refoulement -põhimõte, mis keelab inimest tagasi saata riiki, kus ta elu, tervis või vabadus on ohus.
Afganistani olukord on keeruline. Tegemist on suure riigiga, mille erinevates osades on olukord erinev. Samuti võib olukord kiirelt muutuda. Eesti Inimõiguste Keskusele kättesaadavatel andmetel võivad USA ja tema liitlaste vägedega koostööd tegevad inimesed, sh tõlgid, olla erilises ohus, kuna Taliban peab eriti neid nende põhimõtete reetjateks. Tõlkide olukord on eriti raske, sest neil võib oma tööst tulenevalt olla konfidentsiaalset luureinformatsiooni, mida Taliban samuti teada soovib.
Eesti Inimõiguste Keskus on seisukohal, et Eestisse põgenenud afgaanidel, kes on töötanud tõlkidena oma päritoluriigis, liitlasvägede või ISAFi heaks, on põhjendatud hirm päritolumaale naasmise ees ning tõeline oht oma elule ja tervisele juhul, kui neid peaks tagasi saadetama. Lähtudes rahvusvahelisest ja Eesti õigusest ei tohi tagasi oma päritolumaale saata tagasi isikuid, kes langeksid seal tõsise tagakiusu ohvriks või kellel esineb mõni muu alus rahvusvahelise kaitse saamiseks.
Eesti riigil, mis kuulub sellest aastast ka ÜRO Inimõiguste Nõukokku, on aga selle juhtumi valguses viimane aeg asüülipoliitikat rohkem lahti mõtestada ning kaaluda selle paremasse kooskõlla viimist deklareeritud inimõiguste eest seismise eesmärkidega.
Siseminister Ken-Marti Vaher on korduvalt öelnud, et Eesti varjupaigapoliitika on konservatiivne ning et ta on uhke selle üle, et Eesti on kõige väiksema arvuga varjupaigataotlejatega riik Euroopa Liidus. Ta on väitnud, et vähene varjupaigataotlejate arv on piirivalvurite hea töö tulemus. Selle rehepapliku ning veidi ksenofoobsena mõjuva sõnumi sisu on lihtne: Eesti ei taha rahvusvahelisete probleemide ja konfliktide tagajärgede likvideerimisele kaasa aidata kujul, mis tähendab rohkematele tagakiusamise ohvritele varjupaiga andmist, hoolimata sellest, et meie ajaloos oleme ise sellist abi vajanud.
See väide tekitab ka küsimusi selle kohta, kas Eesti järgib rahvusvahelisi kohustusi ning annab kõigile võimaluse varjupaigataotlus esitada. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti ja Eesti Inimõiguste Keskuse ettepanekud seada piiril sisse erapooletu monitooring ei ole seni siseministeeriumi heakskiitu leidnud.
Tõrjuv suhtumine pagulastesse riigi juhtide seas ning mitmed sõnumid selle kohta, et pagulasi Eestisse ei oodata, mõjutavad varjupaigamenetlusega tegelevate inimeste, sh piirivalvurite suhtumist ja hoiakuid, aga ka kogu elanikkonna omi.
Hirm, et senisest jäigast poliitikast loobumine toob kaasa pagulaste tulva, tundub olevat alusetu. Neil vähestel, kes kuidagi siia on jõudnud, kelle varjupaigataotlust on piirivalvur kuulda võtnud ja kellel on õnnestunud väljasaatmiskeskuses või paremal juhul vastuvõtukeskuses (kohati trööstitutes tingimustes) vastu pidada, kuni kuude, mõnikord aastate pärast otsus tehakse ning see positiivseks osutub, ei ole Eestis kuigi head elu oodata. Sallivus teistsuguste suhtes on madal ning tuge elu- ja töökoha leidmiseks ja keele õppimiseks pole lihtne saada.
Eesti seisab ka Euroopa Liidus jätkuvalt vastu suuremale solidaarsusele pagulasvaldkonnas ega nõustu võtma enda kanda suuremat koormat neilt riikidelt, kes ei suuda ise pagulastele varjupaika pakkuda. Malta riigis, kus elab sama palju inimesi kui Tallinnas, oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid üle 2000 ning mingit laadi rahvusvaheline kaitse anti 1435 inimesele. Eestis oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid 75, pagulasstaatus või sarnane rahvusvaheline kaitse anti kahekümnele inimesele. See moodustab 0,00001538 protsenti meie rahvaarvust. Kas see on miski, mille üle peaksime tundma uhkust või häbi?
Eesti asüülipoliitika annab nii meile endile kui ka maailmale sõnumi nii meie riigi kui ühiskonna väärtuste kohta ning teeb seda selgemas keeles kui välisministri deklaratsioonid inimõiguste prioriteetsuse kohta. Seetõttu ei tasu imestada, et asüülitaotlejatele sageli "ei" öeldakse.