Uudised: inimõigused

Inimõiguste nädal

10. detsember on rahvusvaheline inimõiguste päev – just sel kuupäeval 1948. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni. Eesti vabaühendused tähistavad tänavu 65 aasta möödumist deklaratsiooni vastuvõtmisest erinevate inimõigustele pühendatud üritustega, mida jätkub terveks nädalaks ja kauemakski.

Teisipäev, 3. detsember
Eesti Puuetega Inimeste Koda tähistab rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

6.-8. detsember
Eesti esimene DiploHack, korraldajateks Hollandi saatkond, Garage48, Digitaalõiguste instituut ja Rootsi saatkond. Ürituse tulemusena valmivad interneti- ja mobiilirakendused inimõiguste ning internetivabadusega seotud probleemide lahendamiseks.

Pühapäev, 8. detsember
Noortekonverents pagulaste teemal, korraldajaks Inimõiguste Instituut, SA Unitas ja Avatud Vabariik koostöös Riigikogu inimõiguste rühmaga.

Esmaspäev, 9. detsember
Eesti Pagulasabi ja Eesti Inimõiguste Keskuse heategevusüritus Estonia Talveaias, kus tutvustatakse Eestis elavate pagulaste probleeme ja kogutakse annetusi Tartus avatava pagulaskeskuse jaoks.
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esinduse uusimmigrantide teemaline foorumteatri töötuba Jõhvi kontserdimaja seminariruumis.

Teisipäev, 10. detsember
Inimõiguste Instituudi inimõiguste aastakonverents ”Inimõigused ja ühinemisvajadus”.
Maailma pressifoto mitmekordse võitja, Espen Rasmusseni, paguluseteemalise fotonäituse avamine Jõhvi kontserdimaja kohvikus "Mozart", koostöös Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindusega.

Kolmapäev, 11. detsember
Avatud Eesti Fondi arutelu Vene inimõigusaktivistide Artemi Troitski ja Konstantin Baranoviga sarjas “Venemaa hääled” ning filmi- ja vestlusõhtu Transnistriast, kus esilinastub dokumentaalfilm “Fortress” ja saavad sõna Transnistria kodanikuaktivistid.

Neljapäev, 12. detsember
Inimõiguste Instituudi näituse “Inimõigustest nõukogude ühiskonnas” avamine Eesti Rahvusraamatukogus.

Reede, 13. detsember
Eesti LGBT Ühingu pressihommik inimõiguste olukorrast Venemaal Sotši olümpiamängude valguses.

Eero Janson: Kindlus-Euroopa ja Vahemere surnuaed

3. oktoobril läks Vahemerel, Itaaliale kuuluva Lampedusa saare lähedal põhja Liibüast Itaaliasse teel olnud põgenikelaev 518 inimesega pardal. Eluga pääses 155 peamiselt Eritreast ja Somaaliast pärit inimest. Ülejäänud, kelle surnukehad meri kätte andis, sängitati Itaalia mulda. Eriti küünilise käiguna said kõik tuvastatud hukkunud Itaalialt postuumselt kodakondsuse.

See laev ei olnud esimene ega viimane. Vaid loetud päevad hiljem läks Egiptuse lähedal põhja Sitsiiliasse teel olnud ning peamiselt süürlasi ja palestiinlasi vedanud paat, viies endaga kaasa vähemalt 34 inimest. Alates 1988. aastast, kui vastavat statistikat koguma hakati, on sarnastel asjaoludel Vahemerd ületades hukka saanud enam kui 20 000 inimest. Seetõttu on igati tabav Malta peaministri Joseph Muscati väljaütlemine, et me oleme Vahemerre ehitamas surnuaeda.

Samas on käesoleva aasta jooksul elusana üle Vahemere Itaaliasse või Maltale jõudnud hinnanguliselt 35 000 inimest (võrdluseks: 1943-44. aastatel põgenes ainuüksi Eestist üle Läänemere Rootsi umbes 26 000 inimest). Neist kaks kolmandikku on riikidele esitanud varjupaigataotluse: seega on tegemist inimestega, kelle puhul on alust arvata, et nad põgenevad oma kodumaalt näiteks kodusõja või tagakiusamise eest. Viimastel aastatel on paadipõgenike hulgas olnud järjest enam ka Süüria kodanikke, kelle puhul vajadus varjupaiga järele on ilmselge.

Euroopa müürid tõusevad

Kuid miks ometi valitakse põgenemiseks niivõrd ohtlik tee? Vastus on kurb, aga lihtne: muud moodi ei ole võimalik.

Nimelt on metafoor "kindlus-Euroopa" aasta-aastalt muutumas üha reaalsemaks. Suures immigrantide hirmus on Euroopast tõepoolest saamas suletud kindlus, mille väravatest – olgu need sadamad, piiripunktid või lennujaamad – lastakse läbi vaid väljavalitud. Isegi abivajajad jäetakse värava taha, kui nad just jõuga sisse ei trügi. 

Nagu keskaegsetel kindlustel ikka, on ka Euroopal Vahemere näol oma vallikraav. Kuna vesi üksi põgenikke ei heiduta, on nähtamatuid müüre ehitama hakatud isegi vee peale. Nii asub Euroopa piirivalveagentuur Frontex oma selle aasta lõpus käivituva Eurosur projekti raames Vahemerd valvama muuseas satelliitide ja kurikuulsate droonide abil – ikka selleks, et tuvastada võimalikud “sissetungijad”, ükskõik kuidas ja mille eest nad ka ei põgeneks. Kuna varjupaigataotlusi Frontexi piirivalvurid vastu võtma ei pea, on reaalne oht, et merel lükatakse tagasi ka kaitset vajavaid inimesi.

Euroopa Liidu idapiir, mis kulgeb suuresti mööda maismaad, on samuti oma müüre kindlustamas, nii kaudses kui otseses tähenduses. Nimelt on Bulgaaria hakanud Türgi piiri äärde ehitama lausa kolme meetri kõrgust okastraataeda, et riigist eemal hoida peamiselt Süüriast tulevad hädalised. Kas seda aeda on paslik võrrelda USA ja Mehhiko vahelise piiriaia või kunagi Euroopat lõhestanud Berliini müüriga, otsustab igaüks ise.

Ka Eesti ei ole sellest tendentsist puutumata jäänud. Kuigi mitme meetri kõrguseid aedu loodetavasti Vene piirile ehitama ei hakatagi, kompenseeritakse füüsiliste takistuste puudumist lihtsalt varjupaiga saamise soovide ignoreerimisega. See on ka põhjus, miks Eesti piirile oleks sarnaselt Lätile ja Leedule tarvis sõltumatuid vaatlejaid: et välistada olukorrad, kus abivajaja palvet kuulda ei võeta.

Niisiis tõusevad kindlus-Euroopa müürid iga aastaga üha kõrgemale ja kõrgemale, samas kui seaduslikud ja ohutud viisid Euroopasse sisenemiseks praktiliselt puuduvad. Takistusi ja heidutusi on kehtestatud mitmeid. Esiteks on Euroopasse siseneda soovijal vaja taotleda viisat, mille saamine on kriisipiirkonnast pärit inimesele praktiliselt võimatu. On ju näiteks Süüria kodusõjas kodu ja pere kaotanud inimest raske uskuda, kui ta ütleb, et kavatseb Euroopa Liitu turismireisile sõita. Teiseks on Euroopa hakanud heidutama ka reisiettevõtteid, tehes trahvi nendele vedajatele, kes ilma vajalike dokumentide ja viisadeta inimesed piirini toovad.

Müüride ehitamise ja väravate sulgemise tulemuseks on see, et Euroopasse jõuda soovijad – nende hulgas ka turvalist varjupaika otsivad põgenikud – võtavad ette üha ohtlikumaid teekondi. Varjupaiga palumine on niisiis muutumas üha enam vene ruletiks, samas kui paberil on tegu võõrandamatu inimõigusega.

Võitjaid on selles olukorras vaid üks: smuugeldajad. Need on inimesed, kes teenivad raha sellega, et aitavad inimestel ebaseaduslikult riigist riiki liikuda. Hõlptulu saamise eesmärgil koormatakse niigi vanad ja uppumisohtlikud paadid täis kalli raha eest "pileti" ostnud põgenikke, et paadinina siis Euroopa poole suunata ja parimat loota. Kuid paradoksaalsel kombel on smuugeldajate suurimaks tööpakkujaks ja nõudluse loojaks kujunenud Euroopa Liit, kuna suletud uste poliitika paneb meeleheitlikke otsima mistahes pääseteed. 

Ümberasustamine kui üks leevendus

Kuigi varjupaiga taotlemine on inimõigus ning riigid peavad vastu võtma kõik hädasolijad, kes 1951. aasta pagulaskonventsiooni järgi selleks kvalifitseeruvad, on see õigus sisutühi, kui reaalne ligipääs Euroopale puudub. Seetõttu on vaja, et Euroopa Liidu liikmesriigid, Eesti teiste seas, avaks oma uksed neile, kes meie kaitset vajavad. Selleks on hädasolijatele vaja luua seaduslikud ja riskivabad Euroopasse sisenemise viisid. Neid viise on mitmeid: näiteks pagulaste ümberasustamine, humanitaarviisade väljastamine või kehtivate piirangute lõdvendamine. 

Põgenike ümberasustamise puhul on tegemist programmiga, mille käigus aidatakse turvalistesse riikidesse elama asuda eelnevalt ÜRO pagulasagentuurilt ajutistes laagrites kaitse saanud põgenikel, kelle probleemidele on vaja pikaajalist lahendust. Seega ümberasustatakse vaid neid põgenikke, kelle puhul on näha, et nad oma koduriiki niipea tagasi pöörduda ei saa. Paljudele põgenikele ongi see ainus võimalus oma elu normaalsele rajale tagasi saada.

Antud juhul saavad riigid ise otsustada, mitu nn kvoodipagulast nad on valmis igal aastal vastu võtma. Sellises ümberasustamise programmis osalevad kõik Lääne-Euroopa riigid, Portugalist Soomeni, sekka ka mõned riigid Ida- ja Kesk-Euroopast (Tšehhi, Ungari ja Rumeenia). Kõige enam võtavad kvoodipagulasi vastu Rootsi (1900 inimest aastas) ja Norra (1200), tagasihoidlikumate kvootidega on Rumeenia, Tšehhi (mõlemal 40) ja Portugal (30). Lisaks on mitmed riigid, näiteks Saksamaa, Rootsi ja Soome, vastanud ÜRO ja Euroopa Liidu hiljutisele üleskutsele ning kehtestanud üha halveneva kodusõja valguses lisakvoodid Süüriast pärit inimeste jaoks.

Ülejäänud, peamiselt Ida-Euroopa riigid, teiste seas ka Eesti, ümberasustamises ei osale. Eesti on seni teemat pareerinud põhjendusega, et kvoodipagulaste vastuvõtmiseks puudub võimekus. Arvestades, et selle aasta esimese 9 kuuga on Eesti vastu võtnud ühtekokku vaid kolm(!) pagulast, on tegelik põhjus ilmselgelt hoopis abistamistahte puudumine. 

Eestil on olemas võimekus, et aidata kas või paarikümmet kvoodipagulast aastas, s.t nad Eestis vastu võtta ja aidata neid siinsesse ühiskonda lõimumisel. Kuigi võiks argumenteerida, et see oleks vaid veetilk ookeanis umbes 16 miljoni maailma põgeniku kõrval, näitaks see siiski Eesti tahet maailma humanitaarprobleemide lahendamises kaasa lüüa ning seista kindlalt ja alati inimõiguste kaitsel. Eriti arvestades, et kuni 2015. aastani istub Eesti ÜRO inimõiguste nõukogus ning väljakäidud prioriteetteemade seast võib leida ka põhiõiguste kaitse. Niisiis oleks Eestil aeg võtta aktiivne roll ja vastutus ka oma piiridest väljaspool toimuva eest.

Seniks aga surmad Vahemerel jätkuvad ning need jäävad osaliselt nii Euroopa Liidu kui Eesti südametunnistusele. Ei tohi unustada, et inimõigused on universaalsed ning neid tuleb kaitsta sõltumata sellest, kui lähedal või kaugel neid rikutakse. Kuna suurem osa inimestest, kes ohtlikke teekondi Euroopasse ette võtavad, on abivajajad, mitte parema elujärje otsijad, lasub ka meil moraalne kohustus neid aidata. Poleks ju me isegi tahtnud, et viimase maailmasõja ajal Eestist tulnud põgenikepaadid keset Läänemerd ida poole tagasi saadetaks.

Eero Janson, MTÜ Eesti Pagulasabi

Artikkel ilmus 15. novembri Eesti Päevalehes.

Tuvastati süstemaatilised põgenike tagasilükkamised Kreekas

Saksa pagulasorganisatsioon Pro Asyl avalikustas eile, 7. novembril raporti, milles süüdistati Kreeka võime süstemaatilises peamiselt Süüriast pärit põgenike tagasilükkamises Egeuse merel, Kreeka saartel ja Kreeka-Türgi maapiiril. Tagasi on saadetud nii põgenikke, kes on üritanud Euroopasse jõudes saada rahvusvahelist kaitset, kui ka neid, kes on püüdnud taasühineda oma varem Euroopasse tulnud perekonnaga. Toetudes intervjueeritud põgenike ütlustele on piiril tagasi lükatud hinnanguliselt enam kui 2000 põgenikku. Kuigi Euroopa Liit on korduvalt rõhutanud liikmesriikide kohustust kõik abivajajad (kuid eriti Süüriast pärit põgenikud) vastu võtta, rikutakse Euroopa piiril nendesamade inimeste fundamentaalseid inimõigusi.

Raport "Pushed Back" on kättesaadav Pro Asyl kodulehelt: http://www.proasyl.de/fileadmin/fm-dam/l_EU_Fluechtlingspolitik/pushed_b...