Uudised: pagulaste integratsioon
Tartu pagulaskeskus tahab annetuste toel laieneda
Tartu pagulaskeskus soovib annetuste toel laieneda, et majutada rohkem pagulasi ning õppeklass paremini tööle saada.
Aprillist saati on keskuses peatunud üks varjupaigataotleja ja kaks pagulast. Neist üks on seal praegugi.
Aprillis sai Tartus asuv mittetulundusühing Eesti Pagulasabi oma kontoriruumid Vallikraavi tänavale, teisisõnu Emajõelinna ajaloolises keskpunktis –Toomemäe pargis – vanas tsaariaegses puuküttega majas teisel korrusel üürnikuks.
«Tegemist on tõelise ajaloopärliga, kus säilinud on näiteks kaunis vana puitparkett,» ütleb Eesti Pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo. «Kahjuks on maja pikema aja peale täiesti käest lastud. Pidime esmalt oma käte ja vahenditega remonti tegema.»
Nüüd on kasutada kontoriruum, klassituba raamatutega ja pagulastele ajutiseks peatumiseks voodikohad. «Eelkõige toimuvad meie ruumides nii ühingu igapäevane töö kui ka lõimumisüritused klassitoas, kus saavad kokku eestimaalased ja pagulased, et üksteiselt õppida ja üksteisele õpetada,» tutvustab Mihkelsoo.
Pagulasi veel vähe
Peamiselt läheb ajutist majutust vaja pagulastel, kes on värskelt saanud Eesti riigilt elamisloa, kuid kellel pole veel kohta, kus elada.
Mihkelsoo räägib, et võimalus ööbida mõni päev kuni mõni kuu keskuses aitab tööleidmisele palju kaasa, kuna pagulane on lähedal tööandjatele, töötukassale, aga ka Eesti Pagulasabi vabatahtlikele, kes saavad vajadusel abiks olla.
Mihkelsoo nendib, et kuna pagulaste arv Eestis on väike ning alles on hoogu saamas rahastamise otsimine, siis tegevusi on toimunud seni vähe. Aprillist alates on Tartu keskuses ööbinud kolm inimest. Peatunud on varjupaigataotleja Afganistanist, kes elas Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses ning kasutas majutusvõimalust, kuna tal oli vaja käia Tartus tegemas TOEFLi testi (rahvusvaheliselt tunnustatud inglise keele test) – sooviga astuda kõrgkooli. Lisaks peatus nädalaks pagulane Süüriast, kes läks pärast seda Emajõelinnast ära mujale tööd otsima, kuid plaanib peagi tagasi tulla.
Tutvustaks kultuuri
Pikemalt on Tartu keskuses peatunud pagulane Nigeeriast. Tuli mais ja elab veel praegugi seal. Endast ta rääkida ei soovinud ja end pildistada ka ei lubanud, küll aga polnud ta vastu oma ajutise elukoha näitamisele.
Keskuse õppetoas hakkab plaanide kohaselt toimuma eesti keele õpe pagulastele vabatahtlike toel, aga ka vajaduspõhised koolitused. Samas plaanib Eesti Pagulasabi hakata korraldama üritusi, kus pagulased saavad eestimaalastele tutvustada oma kultuuri ja õpetada vajalikke oskusi, olgu tegevusteks siis näiteks hennamaalingute või Aafrika tantsude töötubade korraldamine. Samuti on soov viia läbi ühisüritusi, nagu näiteks saabuv jõulupidu.
«Õppetoas tegutsevad kõik sedasorti tegevustest huvitatud pagulased, ka need, kes elavad omal käel,» selgitab Mihkelsoo. Ta lisab, et ühingul on kümmekond vabatahtlikku, kes õpetavad pagulastele eesti keelt, aitavad leida töökohta või ka selgitavad, kuidas käib Eestis toimetulemiseks küllalt hädavajalik oskus – ahjukütmine.
Pagulaste lõimumiskeskus rahastab end peamiselt eraisikute annetuste või projektitoetuste kaudu (Norra toetusraha, Eesti Ameerika Fond). «Et olla sõltumatu, ei ole me küsinud toetust Eesti riigilt ega plaani seda ka lähitulevikus teha,» ütleb Ingi Mihkelsoo.
Lähiaja plaanides on laiendada keskuse tegevust, et saaks üürida samas majas ruume juurde – peamiselt selleks, et saaks teha hädaremonti. Praegu pole majas ka pesemisvõimalust.
Selleks, et olla võimelisemad majutama korraga rohkem pagulasi ning laiendada õppeklassi tegevusi, kogub Eesti Pagulasabi annetusi 9. detsembril rahvusvahelise inimõiguste päeva puhul peetaval heategevusvastuvõtul «Pagulaste toetuseks» Tallinnas Estonia talveaias.
Artikkel ilmus 4. detsembril 2013 Õhtulehes.
Eesti Pagulasabi: organisatsioonist, koostööst ja pagulastest
Inimõiguste Keskus on alustanud alates märtsist oma heade sõprade ja koostööpartnerite tutvustamist kuukirjas. Et hetkel on õhus pagulastemaatika ja peagi on algamas ka koostööprojekt, tehakse esimesena tutvust meie organisatsiooni, Eesti Pagulasabi MTÜga. Juttu tuleb organisatsiooni taustast ja mõjust, tulevikuplaanidest ning koostöömomentidest.
1. Pagulasabi on juba tegelikult päris staažikas organisatsioon. Rääkige põgusalt oma tegemistest – millal alustasite ja miks; millega tegelenud olete ja millega tegelete praegu jne?
Organisatsioon loodi juba 2001. aastal eesmärgiga toetada ja nõustada Eestis elavaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid. Kui esimestel aastatel tegeleti peamiselt varjupaigataotlejate juriidilise nõustamisega, siis nüüd on see ülesanne Inimõiguste Keskuse kanda. 2011. aastal, pärast mitmeid passiivsusaastaid, puhuti organisatsioonile sisse uus eluvaim: sisse seati uued eesmärgid ning meeskond vahetus täielikult. Tänasel päeval tegeleme peamiselt pagulaste töö- ja karjäärialase nõustamisega, alates Eesti tööturu toimimise põhialuste selgitamisest, karjäärivõimaluste kaardistamisega, lõpetades näiteks eesti keele ja arvutiõppe korraldamise, töökoha ning elukoha otsimisega. Seni oleme toetust osutanud vabatahtliku töö korras ning materiaalset abi kogunud kampaaniate abil või üksijuhtudel oma tuttavatelt ja sotsiaalmeedia kaudu.
Oluliseks tegevuseks peame ka Eesti avalikkuse teavitamist pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorrast, sest üldiselt Eesti inimesed ei ole teadlikud sellest, kes on pagulane ja miks ta on Eestisse tulnud. Meil on teavitustegevuseks loodud koduleht www.pagulasabi.ee ning ka Facebooki fännileht www.facebook.com/pagulasabi. Samuti algatame ja osaleme avalikkusele suunatud diskussioonides. Koostöös noore režissööri Brett Orloffiga valmis 2012. aastal lühike film “Elu libedal jääl” Eestis elavatest pagulastest, mis on kasulik õppematerjal nii koolõpilastele, tudengitele, kui paljudele teistele.
2. Milles peitub teie organisatsiooni olulisus just tänasel päeval?
Varjupaigataotlejate arv on aasta-aastalt kasvanud ja seni toiminud vastuvõtusüsteem on muutunud mittesobivaks: ühelt poolt on suurenenud näiteks alaealiste laste, vanurite ja perede hulk, kes Eestilt varjupaika küsivad ning kelle abivajadused on erinevad võrreldes üksikute meesterahvastega, kes on seni olnud taotlejate hulgas enamuses. Teisalt esitab suurenenud taotlejate hulk väljakutse ka tugiteenuste pakkujatele, kuna taotlejate probleemid muutuvad üha mitmekesisemaks. Nii näiteks tuli Eesti Pagulasabil MTÜ-l hiljuti tegeleda juhtumiga, kus Eestis varjupaika taotlenud vanemate kolm last ja mehe eakas ema olid maha jäänud kolmandasse riiki, kus neil ei olnud sobilikke elutingimusi ega ka turvaline olla. Pagulasabi toel ja UNHCR (ÜRO Pagulaste Ülemvolinik) vahendusel suudeti lapsed ja vanaema toimetada turvalisse kohta ning osutada neile esmaabi ja ajutist varjupaika ajaks, mil vanemate varjupaiga otsust Eestis lahendati. Selleks, et perekond saaks Eestis taas kokku, viis Eesti Pagulasabi läbi rahalise korjanduse, mis osutus väga edukaks. See oli Pagulasabi jaoks esmakordne koostöö UNHCR-iga ja juhtum ise oli üsna keeruline arvestades asjaolu, et perekonda oli vaja varjata.
Kõige suuremaks probleemiks on Eestis olnud kuni tänase päevani aga pagulaste lõimumise toetamine. Alates 1997. aastast, mil Eesti hakkas väljastama pagulastele elamislubasid, ei ole tegelikult lõimimine toiminud. Pagulased jäetakse sisuliselt omapäi oma elu sisseseadmisel. Alles 2012. aasta alguses algasid esimesed tasuta eesti keele kursused, mis on suunatud pagulastele ja mida finantseerib Siseministeeriumi EL Pagulasfondi vahenditest. Pagulased ei ole saanud töö- ja elukoha leidmisel pea mingit abi ei riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt. Suurimaks toeks on olnud kas oma kogukonna liikmed (afgaanid aitavad teineteist) või vabaühendused ja vabatahtlikud. Pagulased vajavad aga hädasti abi ja tuge nii töökoha kui elukoha leidmisel, eesti keele õppimisel ja muude probleemide lahendamisel, mis neil elu sisseseadmisel Eestis esile tulla võivad (alates perearstile registreerimisest lõpetades lastele kooli valikuga jne). Tihti on puudu ka kõige elementaarsematest asjadest nagu ilmastikule vastavatest riietest, voodipesust, teekannust ja nõudest köögis jne. Peale vabaühenduste ja heategevusorganisatsioonide ei ole pagulasel antud hetkel kuhugi pöörduda, et saada abi oma elu sisseseadmisel. Lisaks, pagulastel enamasti puudub oskus vajalikku infot leida ja julgus ning oskused suhelda riigiametitega ja kohaliku omavalitsusega. Kuigi pagulastele kui Eesti elamisloaga elanikele on juriidiliselt kättesaadavad pea kõik riiklikud ja KOV sotsiaalteenused, ei ole pagulased ise tihti suutlikkud neid teenuseid kätte saama. Teenuste kättesaadavuse suurendamiseks on vajalik neile abi ja nõu. Kõigi nende probleemide lahendamisega püüabki Pagulasabi tegeleda.
3. Millisena näete oma organisatsiooni tulevikku (kuhu suunas liigute, millised on eesmärgid või unistused, milline võiks olla reaalne vajadus)?
Meie unistus on panna Tartus püsti väike keskus, kus Eestilt varjupaika saanud inimesed saavad vabatahtlike abiga täiendada oma oskusi ja teadmisi, näiteks õppida eesti keelt, arvuti kasutamist, siinset töökultuuri selleks, et nad saaksid võimalikult hea stardiplatvormi oma elu uuesti ülesehitamiseks. Sellesse keskusesse koonduksid nii vabatahtlikud, kes soovivad aidata kui pagulased, kes vajavad abi. Keskuses oleks ka paar voodikohta neile pagulastele, kellel teatud eluetappidel ei ole sobilikku ulualust.
Lisaks soovime luua pagulastele väikelaenude fondi, kust nad saaksid väikest lühiajalist intressivaba laenu investeeringuteks oma teadmistesse ja oskustesse, mis omakorda aitaks neil paremini hakkama saada Eesti tööturul. Selles võib olla näiteks ka õmblusmasina ostmine, et hakata pakkuma õmblusteenust või laenu võtmine autojuhilubade tegemiseks.
4. Kas ja millises võtmes teete koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega?
Üheks oluliseks osaks meie igapäevatööst on pagulasorganisatsioonide eestkostetegevuse korraldamine, milleks oleme 2012. aasta alguses kokku kutsunud pagulasorganisatsioonide ümarlaua, mis tegutseb hetkel mitteformaalses vormis. Ümarlaua kohtumised toimuvad kord kolme kuu tagant ja nendel osalevad kõik Eestis pagulaste ja varjupaigataotlejatega tegelevad vabaühendused ja valitsusvälised organisatsioonid. Ümarlaua raames teeme tihedat koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega. Sellel aastal viime keskusega koos läbi ka huvikaitse projekti, kus püüame saavutada olulisi muudatusi Eesti seadusandluses ja poliitilistes programmides, et kaitsta paremini varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi, ning koostöös riigiga välja töötada sobilik pagulaste lõimumist toetav süsteem koos rahastusega. Kõigele lisaks on meil Inimõiguste Keskusega väga hea koostöö avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja informatsiooni levitamise alal. Koos oleme korraldanud nii rahvusvahelise pagulaspäeva kui ka inimõiguste päeva üritusi Eestis.
5. Kui keegi tahaks teid teie töös aidata, siis millisel moel saaks ta seda teha? (Kas otsite vabatahtlikke või nt võtate vastu annetusi vms?)
Hetkel on meil käimas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital rahastatav projekt, mille abil koolitame välja vabatahtlikke, kes on valmis tulema appi pagulastele nende elu sisseseadmisel Eestis, asjade korraldamisel ja riigi ning KOV ametitega suhtlemisel. Kuna vabatahtlikuks soovijaid oli nõnda palju, siis praegusel momendil ei suuda me uusi inimesi oma meeskonda kaasata, kuid tulevikus kindlasti värbame uusi huvilisi.
Meie praeguse momendi suurimaks mureks on organisatsiooni tegevusele rahastuse leidmine. Juba mainitud pagulaste keskuse loomine ja ülalpidamine nõuab mingil määral ka rahalist ressurssi. Seni oleme rahastanud oma organistsiooni lisaks projektirahadele peamiselt annetustest. Meil on ette tulnud kulusid, mida ei saa kompenseerida projektirahadest. Näiteks hüvitame kulusid, mis on seotud pagulaste tööotsingutega nagu näiteks intervjuudele sõitmine, on esinenud olukordi, kus on olnud vaja abistada ravimitega – oleme annetuste abil ostnud näiteks vererõhu aparaadi ühele eakale pagulasele. Ühtlasi tekib planeerimatuid väljaminekuid nagu näiteks perede taasühinemiseks vajalik raha lennupiletite, viisade ja tervisekindlustuste eest tasumiseks, mis võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Strateegiliseks eesmärgiks on leida sponsoreid ettevõtjate hulgast nii keskuse ülalpidamiskuludeks kui ka väikelaenufondi stardikapitaliks.
Aga me vajame kindlasti ka tavainimeste annetusi. Iga annetus on meile väga oluline. Mida rohkem häid inimesi pagulaste Eesti eluga kohanemist toetab, seda rohkematele inimestele saame seda võimalust pakkuda. Kui ei ole võimalik aidata rahaliselt, siis väga oodatud on ka kõiksugu esemed, mis võiksid pagulastele oma elu praktiliselt nullist ülesehitamisel kasuks tulla. Oodatud on nii laste kui täiskasvanute riided, mänguasjad, jalgrattad, tehnika, kööginõud, mööbel jpm. Täpsema info annetamise kohta leiab siit: http://www.pagulasabi.ee/ma-toetan-pagulasi/.
Pagulased toovad Kristiina Ojulandi väitlustulle
Sel kolmapäeval (30.01.13 - toim.) väitleb Eesti eurosaadik Kristiina Ojuland Postimehe arvamusportaalis teemal, kas Eesti peaks pakkuma siia sattunud pagulastele praegusega võrreldes paremaid elamistingimusi.
Seisukohta «Eesti pakkugu pagulastele paremaid elamistingimusi» asub kaitsma Eesti Väitlusseltsi võistkond, millele oponeerib Ojuland.
Väitlus algab kolmapäeval kell 10 mõlema poole avasõnade avaldamisega, seejärel saab jaataja ehk väitlusseltsi võistkond võimaluse kiireks vaherepliigiks. Kell 12 algab juba väitluse teine osa ehk online-intervjuu laadne iga paari minuti tagant uuenev ristküsitlus, mis peaks olema debati kõige põnevam etapp. Osapooled saavad seal küsida teineteiselt reaalajas küsimusi, samuti on koht lugejate saadetud küsimustele. Oma seisukohad võtab kumbki osapool kokku väitluse kolmandas osas ehk lõppsõnas.
Küsimusi ristküsitluseks võib esitada juba selle loo kommentaariumisse. NB! Küsimusi saab esitada küll anonüümselt, kuid kommentaariumisse on oodatud üksnes korrektselt vormistatud küsimused väitluse osapooltele.
Seekordne väitlus on esimene osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mida korraldatakse koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega. Projekti toetavad siseministeerium ja Euroopa Pagulasfond. Debatti modereerib Herman Kelomees Eesti Väitlusseltsist.
Olgu täpsustatud ka, et pagulane on isik, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse. Näiteks majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Keskmiselt kord kuus Eesti Väitlusseltsi ja Postimehe arvamusportaali korraldatavate online-väitluste eesmärk on muuta arutelu erinevatel ühiskonnas aktuaalsetel teemadel sisulisemaks ning argumenteeritumaks.
Uudis pärineb siit.