Uudised: varjupaigapoliitika

Eero Janson: Kindlus-Euroopa ja Vahemere surnuaed

3. oktoobril läks Vahemerel, Itaaliale kuuluva Lampedusa saare lähedal põhja Liibüast Itaaliasse teel olnud põgenikelaev 518 inimesega pardal. Eluga pääses 155 peamiselt Eritreast ja Somaaliast pärit inimest. Ülejäänud, kelle surnukehad meri kätte andis, sängitati Itaalia mulda. Eriti küünilise käiguna said kõik tuvastatud hukkunud Itaalialt postuumselt kodakondsuse.

See laev ei olnud esimene ega viimane. Vaid loetud päevad hiljem läks Egiptuse lähedal põhja Sitsiiliasse teel olnud ning peamiselt süürlasi ja palestiinlasi vedanud paat, viies endaga kaasa vähemalt 34 inimest. Alates 1988. aastast, kui vastavat statistikat koguma hakati, on sarnastel asjaoludel Vahemerd ületades hukka saanud enam kui 20 000 inimest. Seetõttu on igati tabav Malta peaministri Joseph Muscati väljaütlemine, et me oleme Vahemerre ehitamas surnuaeda.

Samas on käesoleva aasta jooksul elusana üle Vahemere Itaaliasse või Maltale jõudnud hinnanguliselt 35 000 inimest (võrdluseks: 1943-44. aastatel põgenes ainuüksi Eestist üle Läänemere Rootsi umbes 26 000 inimest). Neist kaks kolmandikku on riikidele esitanud varjupaigataotluse: seega on tegemist inimestega, kelle puhul on alust arvata, et nad põgenevad oma kodumaalt näiteks kodusõja või tagakiusamise eest. Viimastel aastatel on paadipõgenike hulgas olnud järjest enam ka Süüria kodanikke, kelle puhul vajadus varjupaiga järele on ilmselge.

Euroopa müürid tõusevad

Kuid miks ometi valitakse põgenemiseks niivõrd ohtlik tee? Vastus on kurb, aga lihtne: muud moodi ei ole võimalik.

Nimelt on metafoor "kindlus-Euroopa" aasta-aastalt muutumas üha reaalsemaks. Suures immigrantide hirmus on Euroopast tõepoolest saamas suletud kindlus, mille väravatest – olgu need sadamad, piiripunktid või lennujaamad – lastakse läbi vaid väljavalitud. Isegi abivajajad jäetakse värava taha, kui nad just jõuga sisse ei trügi. 

Nagu keskaegsetel kindlustel ikka, on ka Euroopal Vahemere näol oma vallikraav. Kuna vesi üksi põgenikke ei heiduta, on nähtamatuid müüre ehitama hakatud isegi vee peale. Nii asub Euroopa piirivalveagentuur Frontex oma selle aasta lõpus käivituva Eurosur projekti raames Vahemerd valvama muuseas satelliitide ja kurikuulsate droonide abil – ikka selleks, et tuvastada võimalikud “sissetungijad”, ükskõik kuidas ja mille eest nad ka ei põgeneks. Kuna varjupaigataotlusi Frontexi piirivalvurid vastu võtma ei pea, on reaalne oht, et merel lükatakse tagasi ka kaitset vajavaid inimesi.

Euroopa Liidu idapiir, mis kulgeb suuresti mööda maismaad, on samuti oma müüre kindlustamas, nii kaudses kui otseses tähenduses. Nimelt on Bulgaaria hakanud Türgi piiri äärde ehitama lausa kolme meetri kõrgust okastraataeda, et riigist eemal hoida peamiselt Süüriast tulevad hädalised. Kas seda aeda on paslik võrrelda USA ja Mehhiko vahelise piiriaia või kunagi Euroopat lõhestanud Berliini müüriga, otsustab igaüks ise.

Ka Eesti ei ole sellest tendentsist puutumata jäänud. Kuigi mitme meetri kõrguseid aedu loodetavasti Vene piirile ehitama ei hakatagi, kompenseeritakse füüsiliste takistuste puudumist lihtsalt varjupaiga saamise soovide ignoreerimisega. See on ka põhjus, miks Eesti piirile oleks sarnaselt Lätile ja Leedule tarvis sõltumatuid vaatlejaid: et välistada olukorrad, kus abivajaja palvet kuulda ei võeta.

Niisiis tõusevad kindlus-Euroopa müürid iga aastaga üha kõrgemale ja kõrgemale, samas kui seaduslikud ja ohutud viisid Euroopasse sisenemiseks praktiliselt puuduvad. Takistusi ja heidutusi on kehtestatud mitmeid. Esiteks on Euroopasse siseneda soovijal vaja taotleda viisat, mille saamine on kriisipiirkonnast pärit inimesele praktiliselt võimatu. On ju näiteks Süüria kodusõjas kodu ja pere kaotanud inimest raske uskuda, kui ta ütleb, et kavatseb Euroopa Liitu turismireisile sõita. Teiseks on Euroopa hakanud heidutama ka reisiettevõtteid, tehes trahvi nendele vedajatele, kes ilma vajalike dokumentide ja viisadeta inimesed piirini toovad.

Müüride ehitamise ja väravate sulgemise tulemuseks on see, et Euroopasse jõuda soovijad – nende hulgas ka turvalist varjupaika otsivad põgenikud – võtavad ette üha ohtlikumaid teekondi. Varjupaiga palumine on niisiis muutumas üha enam vene ruletiks, samas kui paberil on tegu võõrandamatu inimõigusega.

Võitjaid on selles olukorras vaid üks: smuugeldajad. Need on inimesed, kes teenivad raha sellega, et aitavad inimestel ebaseaduslikult riigist riiki liikuda. Hõlptulu saamise eesmärgil koormatakse niigi vanad ja uppumisohtlikud paadid täis kalli raha eest "pileti" ostnud põgenikke, et paadinina siis Euroopa poole suunata ja parimat loota. Kuid paradoksaalsel kombel on smuugeldajate suurimaks tööpakkujaks ja nõudluse loojaks kujunenud Euroopa Liit, kuna suletud uste poliitika paneb meeleheitlikke otsima mistahes pääseteed. 

Ümberasustamine kui üks leevendus

Kuigi varjupaiga taotlemine on inimõigus ning riigid peavad vastu võtma kõik hädasolijad, kes 1951. aasta pagulaskonventsiooni järgi selleks kvalifitseeruvad, on see õigus sisutühi, kui reaalne ligipääs Euroopale puudub. Seetõttu on vaja, et Euroopa Liidu liikmesriigid, Eesti teiste seas, avaks oma uksed neile, kes meie kaitset vajavad. Selleks on hädasolijatele vaja luua seaduslikud ja riskivabad Euroopasse sisenemise viisid. Neid viise on mitmeid: näiteks pagulaste ümberasustamine, humanitaarviisade väljastamine või kehtivate piirangute lõdvendamine. 

Põgenike ümberasustamise puhul on tegemist programmiga, mille käigus aidatakse turvalistesse riikidesse elama asuda eelnevalt ÜRO pagulasagentuurilt ajutistes laagrites kaitse saanud põgenikel, kelle probleemidele on vaja pikaajalist lahendust. Seega ümberasustatakse vaid neid põgenikke, kelle puhul on näha, et nad oma koduriiki niipea tagasi pöörduda ei saa. Paljudele põgenikele ongi see ainus võimalus oma elu normaalsele rajale tagasi saada.

Antud juhul saavad riigid ise otsustada, mitu nn kvoodipagulast nad on valmis igal aastal vastu võtma. Sellises ümberasustamise programmis osalevad kõik Lääne-Euroopa riigid, Portugalist Soomeni, sekka ka mõned riigid Ida- ja Kesk-Euroopast (Tšehhi, Ungari ja Rumeenia). Kõige enam võtavad kvoodipagulasi vastu Rootsi (1900 inimest aastas) ja Norra (1200), tagasihoidlikumate kvootidega on Rumeenia, Tšehhi (mõlemal 40) ja Portugal (30). Lisaks on mitmed riigid, näiteks Saksamaa, Rootsi ja Soome, vastanud ÜRO ja Euroopa Liidu hiljutisele üleskutsele ning kehtestanud üha halveneva kodusõja valguses lisakvoodid Süüriast pärit inimeste jaoks.

Ülejäänud, peamiselt Ida-Euroopa riigid, teiste seas ka Eesti, ümberasustamises ei osale. Eesti on seni teemat pareerinud põhjendusega, et kvoodipagulaste vastuvõtmiseks puudub võimekus. Arvestades, et selle aasta esimese 9 kuuga on Eesti vastu võtnud ühtekokku vaid kolm(!) pagulast, on tegelik põhjus ilmselgelt hoopis abistamistahte puudumine. 

Eestil on olemas võimekus, et aidata kas või paarikümmet kvoodipagulast aastas, s.t nad Eestis vastu võtta ja aidata neid siinsesse ühiskonda lõimumisel. Kuigi võiks argumenteerida, et see oleks vaid veetilk ookeanis umbes 16 miljoni maailma põgeniku kõrval, näitaks see siiski Eesti tahet maailma humanitaarprobleemide lahendamises kaasa lüüa ning seista kindlalt ja alati inimõiguste kaitsel. Eriti arvestades, et kuni 2015. aastani istub Eesti ÜRO inimõiguste nõukogus ning väljakäidud prioriteetteemade seast võib leida ka põhiõiguste kaitse. Niisiis oleks Eestil aeg võtta aktiivne roll ja vastutus ka oma piiridest väljaspool toimuva eest.

Seniks aga surmad Vahemerel jätkuvad ning need jäävad osaliselt nii Euroopa Liidu kui Eesti südametunnistusele. Ei tohi unustada, et inimõigused on universaalsed ning neid tuleb kaitsta sõltumata sellest, kui lähedal või kaugel neid rikutakse. Kuna suurem osa inimestest, kes ohtlikke teekondi Euroopasse ette võtavad, on abivajajad, mitte parema elujärje otsijad, lasub ka meil moraalne kohustus neid aidata. Poleks ju me isegi tahtnud, et viimase maailmasõja ajal Eestist tulnud põgenikepaadid keset Läänemerd ida poole tagasi saadetaks.

Eero Janson, MTÜ Eesti Pagulasabi

Artikkel ilmus 15. novembri Eesti Päevalehes.

Kari Käsper: varjupaigast, Omarist ja hoiakutest

Omar, Eestisse elama tulla sooviv Eesti vägede tõlk Afganistanis on mitmendat nädalat ühiskonna tähelepanu all.

Varjupaigaõigus on üks kõige detailsemini reglementeeritud rahvusvahelise õiguse valdkondadest. Lisaks konventsioonidele ja kokkulepetele on varjupaigataotlejate inimõiguste tagamise kohta rohkelt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, viimasel ajal on üha aktiivsem olnud ka Euroopa Liidu Kohus selles osas, mis varjupaigaõigusest kuulub ELi pädevusse.

Tõlgendusruum on suhteliselt väike, kohustus anda pagulasstaatust on väga konkreetne ja valikuruumi vähe. Kuna pagulaseks saamine on väga keeruline, on ka muid rahvusvahelise kaitse vorme, et mitte seada ohtu ka nende elu, kelle kodumaal käib sõda, aga kes pagulase definitsiooni rangete kriteeriumite sisse ei mahu.

Maailmas oli ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) andmetel 2012. aasta alguses 9,8 miljonit pagulast, ca 600 000 inimest oli pagulasega sarnases olukorras. Varjupaika taotles üle maailma 900 000 inimest, nendest kolmandik ELi riikidest. Afganistan on üks suuremaid varjupaigataotlejate lähteriike. Eurostati andmetel on Belgias, Ungaris, Austrias ja Sloveenias enim varjupaigataotlejaid just Afganistanist. Ka teistes ELi riikides, sealhulgas Eestis, on olnud Afganistani kodanikest asüülitaotlejaid ning ka pagulasstaatuse saajaid. See näitab muuhulgas ka seda, et Afganistan on siiamaani väga suurtes raskustes.

1951. aasta Genfi pagulasstaatuse konventsiooni järgi on pagulane isik, kes on olnud sunnitud oma riigist lahkuma, sest tal on hästi põhjendatud hirm tagakiusamise ees tema rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste arvamuste või mingisugusesse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu.

Omari taotlust ei saa kuidagi võtta õiguslikus mõttes korrektse varjupaigataotlusena. Varjupaiga taotlemise eeldus on peaaegu eranditult alati lahkumine riigist, mida peetakse enda jaoks ohtlikuks.

Teised riigid, kes on pidanud võimalikuks nende vägedega koostööd teinud tõlke aidata, on andnud elamisõiguse teistel alustel kui pagulasstaatuse kriteeriumid. Omar ja teised tõlgid saaksid varjupaika taotleda vaid juhul, kui nad oleksid juba Eestis, seega oli pigem valitsusel võimalus teha poliitiline otsus anda elamisluba või mitte. Kui Omar kuidagi Eestisse satuks ja siin varjupaigataotluse esitaks, siis oleks väikegi võimalus, et talle varjupaik antaks.

Samas annab meedias toimuv diskussioon võimaluse näha erinevate hoiakutega inimeste vaidlust ning see on rõõmustav. Väärtuste debatt aitab jõuda lähemale Eesti defineerimisele Euroopa ja maailma kontekstis. Vaidlust jälgides tundub samas, et argumendid Omarile Eestis elamisloa andmise vastu on olnud pigem otsitud ning paistavad silma inimlikkuse defitsiidi poolest.

Esmalt väidetakse, et Omari Eestisse lubamine võib olla julgeolekurisk, hirmutatakse sellega, et temaga koos võivad tulla ka kõik tema ja teiste tõlkide sugulased, ning kardetakse muid ettenägematuid tagajärgi. Sellised argumendid on pigem ksenofoobsed ja isegi rassistlikud. Sellega süvendatakse kaudselt eelarvamust, et afgaan (või siis teise nahavärviga või teistsugusest kultuuriruumist pärinev inimene) on oma olemuselt Eesti riigile ohtlik. Sellise argumentatsiooni tagant paistab hirm kaotada rahvuslikult meelestatud valijate hääli.

Immigrantidega hirmutamise taktika on igal juhul otseselt kahjulik, pagulastega hirmutamine aga lausa vääritu ja ebamoraalne. Riigi poliitika on ju edendada võrdset kohtlemist, kulutame hulgaliselt ELi ja riigi ressursse, et üle saada inimeste eristamisest rahvuse ja nahavärvi järgi. Olles ise kokku puutunud sellega, kui raske on väljakujunenud ja kinnistunud eelarvamusi muuta, tean, et sellise töö muudab eriti keeruliseks, kui riik oma tegudega annab segaseid või siis otseselt vastukäivaid signaale. Igal juhul oleks riik pidanud selgelt välja ütlema, et taotleja nahavärv, usuline ja kultuuriline taust ei saa tema palvele kuidagi negatiivselt mõjuda.

Teise kategooriasse kuuluvad argumendid, justkui andnuks Omar tõlgiametiga nõustudes ja selle eest tasu vastu võttes ära õiguse veel midagi enamat nõuda. See argument on samuti nõrk, sest põhilisi inimõigusi ei saa müüa mingisuguse tasu eest. Absurdne oleks jätta andmata tugi ja kompensatsioon kaitseväelasele, kes on missioonil tervisekahjustuse saanud, põhjendusega, et ta ise teadis ju, millega riskib, ning sai selle eest raha. Kas tõlk ei vääri abi seetõttu, et ta pole Eesti kodanik?

Samuti ei olnud ju kellelegi teada, kuidas olukord Afganistanis muutub. Võimalik, et tõlgid olid naiivsed, arvates, et liitlasväed suudavad riiki tuua püsiva rahu ja stabiilsuse ning nad ei pea tulevikus oma elu pärast hirmu tundma. Samas oleks üdini silmakirjalik neid süüdistada, sest sama ideega läksid sinna Eesti ja teiste riikide sõdurid.

Hannes Hanso on analüüsinud, et Eesti ei saanud Omarile jaatavalt vastata eelkõige seetõttu, et seega tunnistataks sõjalise missiooni läbikukkumist. See on samas ka kõige moraalivabam argument, sest see tähendab, et näiline õnnestumine seatakse konkreetse inimese tegeliku elu probleemist kõrgemale. Sellist lähenemist vaevalt riigijuhtidelt oodatakse.  

Õnneks tundub, et viimane argument on kadumas, sest Eesti on teatanud toetusest otsusele anda afgaani tõlkidele elamisõigus hoopis Ühendkuningriigis. Samas saadab seegi samm signaali, et teistsuguseid pole siia vaja, või enamgi veel, maksame hea meelega peale, kui nad siia ei tuleks.

Samamoodi on valitsus tugevalt vastu asüülitaotlejate hulga suurenemisele, olles Euroopas ainulaadne riik, kes ei luba oma piiridele rahvusvahelisi vaatlejaid. Pigem panustatakse rahaliselt arengukoostöösse kui luuakse Eestis normaalsed tingimused asüüli küsimiseks ja saamiseks. Arengukoostöö on kindlasti tähtis ja vajalik, aga see ei saa asendada asüüli.

Kuigi selle nn konservatiivse pagulaspoliitika sisu on suhteliselt selge, ei ole selle eesmärgid täiesti arusaadavad. Eesti on juba praegu multikultuurne riik, kus elab 190 rahvusest inimesi. Mõnesaja või ka tuhande pagulase lisandumine pigem muudaks elu Eestis igas mõttes rikkamaks. Paljud nendest on teinud karjääri ja panustavad vastuvõturiigi majandusse ja kultuuri.

Võib-olla peaks Eesti riik ka Omari hoopis tunnustama ja tänama, et ta oma tulevikku just Eestiga siduda soovib?

Artikkel ilmus postimees.ee-s.

Ahmed Rashid: kui Afganistani tõlgid varjupaika ei saa, paljud neist tapetakse

Pakistani ajakirjanik ja kirjanik Ahmed Rashid ütles rahvusringhäälingule antud intervjuus, et lääneriigid peaks nende vägedega koostööd teinud afgaani tõlkidele kiiremas korras varjupaiga andma, sest erinevalt president Karzai kinnitustest on neil paljugi karta.

Eestis käib praegu diskussioon selle üle, kas Eesti sõjaväelastega koostööd teinud Afganistani tõlkidele tuleks siin varjupaik anda. Mida teie arvate?

Ma arvan, et lääneriigid peaks nendele tõlkidele kohe varjupaiga andma. Vastasel juhul paljud neist tapetakse. Paljud neist esindavad lisaks väiksemaid rahvusi või on šiiidid, mis on Afganistanis samuti eluohtlik. Taliban teab, kes need inimesed on ja kus nende pered elavad.

Kui keegi tahab jääda – hea küll, aga ka jääjatele tuleks pakkuda mingit paketti, mille abil nad saaksid ettevõtlust alustada või muul moel oma tulevikku rajada.

Mida siis arvata president Karzai väljaütlemisest tema Eesti visiidi ajal – et võõrvägedega koostööd teinud tõlkidel pole midagi karta?

Karzai eksib. Neil on paljugi karta.

Täispikka intervjuud saab lugeda ERRi uudisteportaalist.