Uudised: põgenikud
Sõjapõgenikud vajavad abi
Proovige visandada sõja nägu.
Selle joonistab Donetski metallurg, kes näeb koju pöördudes, kuidas kodu ta silme ees raketitabamusest õhku lendab. Sinna, rusude alla, jääb tema nelja-aastane poeg. Selle joonistab võitleja, kes katsub vaenlast sama saatuse ähvardusel tagasi pöörata. Ja mitte ükski sõda ei kirjuta end ajalukku nendeta, kes on ise küll ehk elus ja puutumata, aga kelle senine maailm on purunenud. Eluase hävitatud, perekond laiali pillutatud, võimetu igapäevasele seadusetusele ja terrorile vastu panema. Rääkimata sellest, kust homseks süüa saada, kui töökoht on õhku lastud ja palka nähti viimati üle poole aasta tagasi.
Kodu maha jätta ja ummisjalu põgeneda, sageli koos lastega, pole kerge valik kellelegi. Ometi paneb sõda, mille Venemaa on Ukrainale peale sundinud, meeleheitlikult ellujäämisvõimalusi otsima juba Eesti elanikkonnast suuremat hulka inimesi. Üle poole miljoni neist palub ajutist varjupaika välisriikidelt. Need on inimesed, kelle elu ei pruukinud veel aasta tagasi küll olla jõukas, kuid ei erinenud palju sellest, kuidas elame meie siin Tallinnas, Võrus või Jõhvis.
Eesti pole tänaseni pakkunud kaitset kellelegi. 58 taotlejast üheksa on saanud meilt juba äraütleva vastuse. Pole meie sõda, pole meie probleemid, öeldakse. Meil on konservatiivne immigratsioonipoliitika, kõlab valitsuse mantra. Asugu ümber oma riigi piires, Lvivi mahub palju Donetski põgenikke, võib õlgu kehitades ja ÜRO konventsioonide üldreeglitele viidates kogu probleemi Kiievi kanda jätta. ÜRO põgenikeorganisatsiooni väitel ei suuda aga Ukraina sisepagulastega toime tulla.
Kuid mis meil sellest, jõuab siis väike Eesti kõiki maailma probleeme lahendada? Seesama väike Eesti, kes sõnadega seisab häälekalt Ukraina eest. Kus tõsimeeli arutatakse, kas peaks toetama Ukrainat relvadega (mida meil ülearu pole). Kus võib-olla jätkub tahtmist panustada järjekordsesse võõraste algatatud sõtta, võtmata selle eest vastutust. Iraagi ründamist mäletate? Kes aga praegu tahaks aidata kasvõi mõndagi neist miljonitest, kes võimuvaakumisse tekkinud ISIS-e eest pagevad?
On südantliigutav, et Eesti riik, paljud omavalitsused ja ennekõike tavalised inimesed on andnud oma rahalise panuse sõja kätte jäänud ukrainlaste toetuseks. See on vähim, mida teha saame. Aga nii kaua, kui ajutistki varjupaika saanute arv on null, näitame end südametu riigina.
Eesti Päevalehe juhtkiri, 11.02.2015
ÜRO: 2014. aastal on hukkunud 3419 Euroopasse põgeneda üritanut
Sel aastal on Vahemerel hukkunud rekordiline hulk ehk 3419 Euroopasse põgeneda üritanud inimest, teatas ÜRO põgenikeagentuur (UNHCR). Riskantse teekonna võttis ette üle 207 000 inimese ehk pea kolm korda rohkem kui seni rekordilisel 2011. aastal, mil neid Liibüa kodusõja ajal oli 70 000. Neist sai surma 3419 inimest, kokku on sel aastal maailma meredel hukkunud 4272 pagulast. Enamik alustas oma teekonda Liibüast Itaalia ja Malta suunas. Neist 60 051 oli pärit Süüriast, 34 561 Eritreast.
Loe täispikka UNHCR-i pressiteadet.
Eesti ei ole seni ühegi ukrainlase varjupaigataotlust rahuldanud
54 Ukraina kodanikku on esitanud tänavu Eestile varjupaigataotluse, kuid ükski pole seda saanud. Tegemist on Ida-Ukrainast sõja eest põgenejatega.
Olukorra tõsidust näitab kasvõi see, et veel eelmisel aastal ei tulnud Ukraina kodanikelt ühtegi rahvusvahelise kaitse taotlust. Sellest hoolimata pole Eesti riik tänavu ühelegi ukrainlasele pagulase staatust andud. Ametlik selgitus on, et taotleja pole tulnud konkreetsest relvakonflikti piirkonnast.
1. detsembri seisuga on politsei- ja piirivalveamet (PPA) lükanud tagasi kolm taotlust ja lõpetanud kuue menetluse. Ühtegi taotlust pole rahuldatud. „Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel hinnatakse kõigepealt, kas inimene on pagulane. Ehk hinnatakse võimalikku tagakiusu ohtu rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast,” selgitas PPA migratsioonibüroo välismaalaste talituse juhataja Liis Valk.
Lahenduseks täiendav kaitse
Kui neid ohte ei ole ja taotlejale ei omistata seetõttu pagulase staatust, siis hinnatakse, kas on alust anda talle täiendavat kaitset. „Täiendava kaitse andmise üheks eelduseks on see, et inimesel ei ole võimalik asuda oma koduriigis ümber turvalisse piirkonda. Tänavu ei ole tehtud otsuseid Ukraina kodanikele rahvusvahelise kaitse andmiseks,” sõnas Valk. Riigil on taotluste menetlemiseks aega kuni kuus kuud, aga vajaduse korral võib seda tähtaega ka pikendada.
Uurisime, mis põhjustel lükati kolm taotlust tagasi. „Inimesed on kas ise taotlemisest loobunud, et pöörduda tagasi Ukrainasse, olnud pärit Ukraina turvalisest piirkonnast, kus ei ole relvakonflikti, või on tegemist olnud juhtumitega, kus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise peab läbi viima teine Euroopa Liidu liikmesriik,” loetles Valk.
Lääne-Virumaal Vao külas asub varjupaiga taotlejate majutuskeskus, kus elab praegu 18 Ukraina põgenikku, kelle hulgas on ka kuus last. Nende esitatud varjupaigataotluste üle ei ole Eesti riik veel otsustanud. Keskuses pakutakse põgenikele esmavajalikke riideid ja tarbeesemeid, makstakse neile rahalist toetust ja tagatakse ka tervisekontroll.
MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas, kes tuli äsja koos Eesti Päevalehega Ukrainast sisepõgenikke abistamast, arvas, et Eesti riik võiks Ukraina põgenikele rohkem vastu tulla. Tema sõnul tuleb arvestada sellega, et sisepõgenike tõttu on riigis tekkinud humanitaarkatastroof. Ida-Ukraina relvakonflikti eest on lääne poole põgenenud juba üle 500 000 inimese, kelle vastu võtmise, majutamise ja toitmisega ei tulda toime.
„Arvestades praegust olukorda Ukrainas, võiks Eesti riik anda sealt tulnud inimestele täiendava kaitse saaja staatuse, mida saab anda ka humaansetel kaalutlustel,” pakkus Kallas välja lahenduse. „On ju teada, kui ebahumaansed on praegu Ukrainas sisepõgenike tingimused, kui Donbassi kriisipiirkonnast on põgenenud sajad tuhanded,” kommenteeris ta. „Inimestel ei ole kuskil elada ja riik ei suuda anda neile sotsiaalabi.”
Riigi enda hinnata
Täiendava kaitse staatus antakse üheks aastaks, seejärel saab taotluse uuesti üle vaadata ja olukorda hinnata. Staatuse andmise ja kriteeriumite üle otsustab riik, kes hindab, kui humaanne on kriisipiirkond, kust inimene põgeneb. Täiendava kaitse staatuse andmiseks ei pea jälgima ka Genfi pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimusi.
Varjupaiga saamine ei ole siiski ainus viis, kuidas Ukraina kodanikud saavad Eestis legaalselt viibida. Viisataotluse on sama aja jooksul esitanud Eesti Kiievi saatkonnale novembri keskpaiga seisuga 13 331 inimest. 271 korral vastati eitavalt. Selles statistikas hüpet ei ole olnud, sest mullu tuli taotlusi ligikaudu sama palju.
Eesti Päevalehega vestelnud Ukraina sisepõgenikud märkisid, et nende põhiprobleem on kriisipiirkondadest turvaliselt välja saamine. Keeruline on ka sõjategevuse piirkondades liikumine, sest selleks pole turvalisi koridore. Paljud ei saa kriisipiirkonnast lahkuda puht majanduslikel põhjustel, sest inimestel pole sissetulekut, aga väheste sõitvate busside piletite eest küsitakse hingehinda. Raha taha jääb ka riigist lahkumine.
Eesti saatkond pakub võimalust esitada viisataotlus näiteks Dnipropetrovskis, kust see saadetakse Pony Expressi teenusega Kiievisse. Kuid ka Dnipropetrovskisse on keeruline pääseda. Kui sinna jõutakse, pääsetakse enamasti ka edasi Kiievisse.
Kui ukrainlasel on Eestis lähisugulasi, saavad nad viisa tasuta. Statistika kohaselt tulebki väga suur osa ukrainlasi Eestisse just sugulaste juurde: mullu Eesti saatkonda antud 17 917 viisataotlusest menetleti tasuta 8535.
„Konfliktipiirkondades, eriti Donetski ja Luganski oblastis elavatel Ukraina kodanikel, kellel on Eestis sugulasi või lähedasi, on võimalik pikaajalisi tasuta viisasid taotleda lihtsustatud korras,” selgitas Helena Nõmmik välisministeeriumi pressiosakonnast. „Alates 2010. aastast on Ukraina kodanikud vabastatud pikaajalise viisa (D-viisa, kuni kuuekuulise viibimisajaga 12 järjestikuse kuu jooksul) taotlemisel riigilõivu tasumise kohustusest,” lisas ta.
Taotletakse elamislubasid
Ka PPA annab viisa alusel Eestisse tulnud inimestele lootust. „Kui kriisipiirkondadest viisade alusel Eestisse tulnud inimestel ei ole olnud võimalik viisa tähtaja lõppedes Ukrainasse tagasi pöörduda, on PPA pikendanud neile lubatud Eestis viibimise aega,” rääkis Liis Valk.
Paljud Ukrainast tulnud inimesed on pöördunud PPA-sse, et uurida teisigi võimalusi, kuidas Eestisse elama jääda. „Püüame neid inimesi igakülgselt abistada, selgitame neile erinevaid võimalusi ja protseduurireegleid. Tänavu on märgatavalt kasvanud Ukrainast pärit inimeste hulk, kes taotlevad Eestis elamisluba õppimiseks ja töötamiseks,” täiendas Valk.
Välisministeeriumil on kavas Ukrainat sel aastal aidata kokku ligikaudu miljoni euroga. Konfliktis kannatanute ja sisepõgenike abistamiseks on eraldatud 405 000 eurot. Sealhulgas on välisministeerium toetanud Ukraina tänavarahutustes ja Ida-Ukraina konfliktis viga saanud inimeste Eestis ravimist ning saatnud ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti kaudu Ukraina sisepõgenike olukorra leevendamiseks toiduabi.
Eesti abi Ukrainale
Välisministeeriumi abi Ukrainale on tänavu u miljon eurot. Humanitaarabi 405 000 eurot; 50 000 International Renaissance Foundation, rahutustes kannatanute toetamine; 25 000 Caritas Ukraina, rehabilitatsiooniabi rahutustes kannatanuile; 10 000 Vitale-XD OÜ, ravimid Ukrainasse Ukraina Punase Risti kaudu; 70 000 sotsiaalministeerium, viie Ukraina tänavarahutustes kannatanu ravi Eestis; 70 000 ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) kaudu Ida-Ukrainast pärit pagulaste olukorra leevendamine ja humanitaarabi; 100 000 sotsiaalministeerium, kümne kannatanu ravi; 80 000 UNHCR, toiduabi; Rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu 224 697 eurot; 10 000 Euroopa nõukogu, Ukraina õigus- ja seadusandluse abi projekti käivitamiseks; 30 000 OECD, maksukuritegude projekt; 40 000 OSCE, erimissioon Ukrainasse (I eraldis); 74 697 OSCE, vaatlusmissioon Ukrainasse; 40 000 OSCE, erimissioon Ukrainasse (II eraldis); 30 000 ÜRO, vaatlusmissioon Ukrainasse; Kahepoolsed arengukoostöö projektid 216 345 eurot; Stipendiumiprogrammid 91 138 eurot.
Terminid
Pagulase staatuse ja sellega koos elamisloa saab välismaalane, kes vastab Genfi pagulasseisundi konventsioonis sätestatud tingimustele ja kellele on PPA andnud seetõttu pagulase staatuse. Staatuse saamiseks tuleb politseile esitada varjupaigataotlus ja riigil on õigus seda menetleda kuus kuud. Varjupaiga taotleja ei tohi sel ajal töötada. Positiivse otsuse korral antakse pagulasele elamisluba kolmeks aastaks. Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle puhul on alust arvata, et Eestist päritoluriiki tagasi- või väljasaatmine võib teda ohustada. See staatus kehtib korraga ühe aasta.
Artikkel ilmus 8. detsembri Eesti Päevalehes.