Uudised: varjupaigataotlus
Tõlk Omar: pärast Eesti keeldumist varjupaiga andmisest olen jäänud sisuliselt üksi
Eesti sõdureid Afganistanis aidanud tõlk Omari saatus on endiselt ebakindel ning mehe sõnul on ta pärast Eesti valitsuselt asüülitaotlusele eitava vastuse saamist jäetud sisuliselt üksi, sest kahjuks ei vasta mees ka brittide abiprogrammi tingimustele.
Kuigi siinkirjutaja suhtles tõlk Omariga läbi sotsiaalmeedia, siis oli mehe kirjutatud sõnadest ja kirjutamisviisistki tunda ebakindlust ning alandlikkust. Pärast seda, kui Eesti asjur Afganistanis Vahur Soosaar Omari taotlusele siin asüüli saada mai alguses eitava vastuse ulatas, on mees tundnud end üksijäetuna.
"Mind ja mu perekonda kurvastas see väga, kuna Eesti valitsus oli ainuke, kelle poole olin sarnase palvega pöördunud," ütles mees omavahelises vestluses. Omar lisab, et ta lootis koos oma perega alustada siin uut ja turvalist elu ning on nördinud selle üle, et peale otsuse teatavaks tegemist ei ole keegi Eesti poolt vaevunud temaga enam ühendust võtma.
Vestluse käigus kasutab Omar pidevalt sõnu ja väljendeid nagu "ohus", "kardan elu pärast", "äärmiselt mures" jne. Mees meenutab, et kui ta viimati enda perekonda külastas, siis tema isa sõnul olid Talibani liikmed temaga kontakteerunud ning öelnud, et teavad Omari töötamisest ISAFile (NATO juhitavad rahvusvahelised julgeoleku abijõud).
"Nad ütlesid isale, et tulevad peale vägede lahkumist tagasi ja ISAFi heaks töötanud inimesed on nende esimesed sihtmärgid," ütles Omar. Peamiselt selliste ähvarduste tõttu soovikski Eesti heaks töötanud mees esimesel võimalusel perega Afganistanist lahkuda.
Britid vastasid samuti eitavalt
Teatavasti tegid ka britid mõni nädal tagasi avalduse, et on loomas toetusprogrammi Afganistanis töötanud tõlkidele ning pakuvad selle programmi raames muuhulgas asüüli ka ligi 600 tõlgile. Kuigi ka kaitseminister Urmas Reinsalu teatas avalikult peale brittide programmi avalikustamist, et see programm hõlmab ka Eesti heaks töötanud tõlke, siis Omar siiski selle programmi alla ei kvalifitseeru.
"Jah, britid rääkisid oma programmist ja kui ma sellest kuulsin siis läksin nende baasi ja küsisin selle kohta. Nende vastus oli aga negatiivne. Nad ütlesid, et programmi raames saavad viieaastase viisa need, kes praegu nende juures töötavad ja need, kes lahkusid enne 2012. aasta detsembrit programmi alla ei kuulu," rääkis Omar.
Omar töötas aga enda sõnutsi eestlastega 2011. aasta juulist 2012. aasta septembrini, ehk lahkus paar kuud enne brittide teatamist oma vägede väljaviimisest 2014. aastal. Seega ei vasta Omar ka brittide programmi tingimustele ning kurdab, et on jäetud sisuliselt üksi, kuna ei oska enam kuhugi poole pöörduda.
"Hetkel otsin ma erinevaid viise Afganistanist lahkumiseks, aga nagu ma olen öelnud, mul ei ole enam tuge ning samuti puudub mul kontakt teiste riikidega," sõnas Omar ning lisas, et kuigi Eesti on talle ära öelnud, siis lootus siin varjupaika saada on tal endiselt olemas.
"Ma loodan endiselt, et saan võimaluse uuele, turvalisemale elule. Peale Eesti äraütlemist tunnen ennast tõeliselt üksi ja mulle on jäänud vaid mu perekond, kelle elu pärast ma kardan. Aga ma jätkan võitlust ning lootmist."
Mai alguses lükkas Eesti valitsus tagasi mitme Eesti kompanii heaks Afganistanis tõlgina töötanud Omari asüülitaotluse. Sealjuures mingeid sisulisi põhjendusi eitava vastuse kohta valitsuse liikmed tänaseni andnud ei ole, kuna viidatakse asjaolule, et rahvusvahelise tava kohaselt isikutele viisa või asüüli andmisest keeldumise asjaolusid riigid ei kommenteeri.
Karjala ärimees palus Eestilt poliitilist varjupaika
Venemaa Karjala ärimees Vjatšeslav Drezner esitas Eesti ametivõimudele taotluse poliitilise varjupaiga saamiseks, teatas uudisteportaal Lenta.ru.
Karjala Soomega liitumise referendumi korraldamise katse eest kohtulikult karistatud Drezneri sõnul ei ole tal Venemaal elada võimalik elada. «Minu ärid pandi kinni, minu firma suleti, kontor pandi põlema. Ma olen eriteenistuste pideval jälgimise all, minu telefonikõnesid kuulatakse pealt,» rääkis Drezner.
Drezneri sõnul ähvardab teda Venemaal vabadusekaotus.
Vjatšeslav Drezner tegi 2010. aasta alguses ettepaneku korraldada Karjalas referendum, et selgitada välja rahva arvamus piiriäärsete alade ühendamiseks Soomega. Drezner põhjendas oma aktsiooni sellega, et piirialad olid Teise maailmasõja tulemusel ebaseaduslikult inkorporeeritud Nõukogude Liidu koosseisu. Mees pani referendumi üleskutsega lendlehed piiriäärse linna Sortavala linna postkastidesse, samuti saatis ta samasisulisi e-kirju ajakirjandusväljaannetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele.
Venemaa prokuratuur alustas juhtunu uurimiseks kriminaalmenetlust ja andis Drezneri kohtu alla. Prokuratuur saatis mehe 2010. aasta suvel kohtusse, kes karistas teda «Venemaa territoriaalse terviklikkuse lõhkumisele suunatud üleskutsete» eest 100 000 rubla ehk ligi 2500 euro suuruse rahatrahviga.
Drezner sõitis pärast kohtuotsust Soome, kus ta asutas soomlaste, karjalaste ja vepslaste abistamise fondi. Mees palus selle aasta alguses Soomest ka poliitilist varjupaika, millest võimud keeldusid.
Eesti andis mullu poliitilise varjupaiga Venemaal Karjalas tegutsenud blogipidajale Maksim Jefimovile, kes põgenes Eestisse pärast tema suhtes kriminaalmenetluse algatamist. Vene võimud alustasid Maksim Jefimovi suhtes kriminaalmenetlust mullu märtsil, esitades talle kahtlustuse vihavaenu või vaenu õhutamises, samuti rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel. Võimud alustasid Jefimovi suhtes kriminaalmenetlust pärast seda, kui ta süüdistas oma blogisissekandes Vene õigeusukirikut korruptsioonis ning lähedastes suhetes eriteenistuste ja valitsusega.
Jefimov sai Eestilt poliitilise põgeniku staatuse ning koos sellega kolmeaastase elamisloa.
Kari Käsper: varjupaigast, Omarist ja hoiakutest
Omar, Eestisse elama tulla sooviv Eesti vägede tõlk Afganistanis on mitmendat nädalat ühiskonna tähelepanu all.
Varjupaigaõigus on üks kõige detailsemini reglementeeritud rahvusvahelise õiguse valdkondadest. Lisaks konventsioonidele ja kokkulepetele on varjupaigataotlejate inimõiguste tagamise kohta rohkelt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, viimasel ajal on üha aktiivsem olnud ka Euroopa Liidu Kohus selles osas, mis varjupaigaõigusest kuulub ELi pädevusse.
Tõlgendusruum on suhteliselt väike, kohustus anda pagulasstaatust on väga konkreetne ja valikuruumi vähe. Kuna pagulaseks saamine on väga keeruline, on ka muid rahvusvahelise kaitse vorme, et mitte seada ohtu ka nende elu, kelle kodumaal käib sõda, aga kes pagulase definitsiooni rangete kriteeriumite sisse ei mahu.
Maailmas oli ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) andmetel 2012. aasta alguses 9,8 miljonit pagulast, ca 600 000 inimest oli pagulasega sarnases olukorras. Varjupaika taotles üle maailma 900 000 inimest, nendest kolmandik ELi riikidest. Afganistan on üks suuremaid varjupaigataotlejate lähteriike. Eurostati andmetel on Belgias, Ungaris, Austrias ja Sloveenias enim varjupaigataotlejaid just Afganistanist. Ka teistes ELi riikides, sealhulgas Eestis, on olnud Afganistani kodanikest asüülitaotlejaid ning ka pagulasstaatuse saajaid. See näitab muuhulgas ka seda, et Afganistan on siiamaani väga suurtes raskustes.
1951. aasta Genfi pagulasstaatuse konventsiooni järgi on pagulane isik, kes on olnud sunnitud oma riigist lahkuma, sest tal on hästi põhjendatud hirm tagakiusamise ees tema rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste arvamuste või mingisugusesse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu.
Omari taotlust ei saa kuidagi võtta õiguslikus mõttes korrektse varjupaigataotlusena. Varjupaiga taotlemise eeldus on peaaegu eranditult alati lahkumine riigist, mida peetakse enda jaoks ohtlikuks.
Teised riigid, kes on pidanud võimalikuks nende vägedega koostööd teinud tõlke aidata, on andnud elamisõiguse teistel alustel kui pagulasstaatuse kriteeriumid. Omar ja teised tõlgid saaksid varjupaika taotleda vaid juhul, kui nad oleksid juba Eestis, seega oli pigem valitsusel võimalus teha poliitiline otsus anda elamisluba või mitte. Kui Omar kuidagi Eestisse satuks ja siin varjupaigataotluse esitaks, siis oleks väikegi võimalus, et talle varjupaik antaks.
Samas annab meedias toimuv diskussioon võimaluse näha erinevate hoiakutega inimeste vaidlust ning see on rõõmustav. Väärtuste debatt aitab jõuda lähemale Eesti defineerimisele Euroopa ja maailma kontekstis. Vaidlust jälgides tundub samas, et argumendid Omarile Eestis elamisloa andmise vastu on olnud pigem otsitud ning paistavad silma inimlikkuse defitsiidi poolest.
Esmalt väidetakse, et Omari Eestisse lubamine võib olla julgeolekurisk, hirmutatakse sellega, et temaga koos võivad tulla ka kõik tema ja teiste tõlkide sugulased, ning kardetakse muid ettenägematuid tagajärgi. Sellised argumendid on pigem ksenofoobsed ja isegi rassistlikud. Sellega süvendatakse kaudselt eelarvamust, et afgaan (või siis teise nahavärviga või teistsugusest kultuuriruumist pärinev inimene) on oma olemuselt Eesti riigile ohtlik. Sellise argumentatsiooni tagant paistab hirm kaotada rahvuslikult meelestatud valijate hääli.
Immigrantidega hirmutamise taktika on igal juhul otseselt kahjulik, pagulastega hirmutamine aga lausa vääritu ja ebamoraalne. Riigi poliitika on ju edendada võrdset kohtlemist, kulutame hulgaliselt ELi ja riigi ressursse, et üle saada inimeste eristamisest rahvuse ja nahavärvi järgi. Olles ise kokku puutunud sellega, kui raske on väljakujunenud ja kinnistunud eelarvamusi muuta, tean, et sellise töö muudab eriti keeruliseks, kui riik oma tegudega annab segaseid või siis otseselt vastukäivaid signaale. Igal juhul oleks riik pidanud selgelt välja ütlema, et taotleja nahavärv, usuline ja kultuuriline taust ei saa tema palvele kuidagi negatiivselt mõjuda.
Teise kategooriasse kuuluvad argumendid, justkui andnuks Omar tõlgiametiga nõustudes ja selle eest tasu vastu võttes ära õiguse veel midagi enamat nõuda. See argument on samuti nõrk, sest põhilisi inimõigusi ei saa müüa mingisuguse tasu eest. Absurdne oleks jätta andmata tugi ja kompensatsioon kaitseväelasele, kes on missioonil tervisekahjustuse saanud, põhjendusega, et ta ise teadis ju, millega riskib, ning sai selle eest raha. Kas tõlk ei vääri abi seetõttu, et ta pole Eesti kodanik?
Samuti ei olnud ju kellelegi teada, kuidas olukord Afganistanis muutub. Võimalik, et tõlgid olid naiivsed, arvates, et liitlasväed suudavad riiki tuua püsiva rahu ja stabiilsuse ning nad ei pea tulevikus oma elu pärast hirmu tundma. Samas oleks üdini silmakirjalik neid süüdistada, sest sama ideega läksid sinna Eesti ja teiste riikide sõdurid.
Hannes Hanso on analüüsinud, et Eesti ei saanud Omarile jaatavalt vastata eelkõige seetõttu, et seega tunnistataks sõjalise missiooni läbikukkumist. See on samas ka kõige moraalivabam argument, sest see tähendab, et näiline õnnestumine seatakse konkreetse inimese tegeliku elu probleemist kõrgemale. Sellist lähenemist vaevalt riigijuhtidelt oodatakse.
Õnneks tundub, et viimane argument on kadumas, sest Eesti on teatanud toetusest otsusele anda afgaani tõlkidele elamisõigus hoopis Ühendkuningriigis. Samas saadab seegi samm signaali, et teistsuguseid pole siia vaja, või enamgi veel, maksame hea meelega peale, kui nad siia ei tuleks.
Samamoodi on valitsus tugevalt vastu asüülitaotlejate hulga suurenemisele, olles Euroopas ainulaadne riik, kes ei luba oma piiridele rahvusvahelisi vaatlejaid. Pigem panustatakse rahaliselt arengukoostöösse kui luuakse Eestis normaalsed tingimused asüüli küsimiseks ja saamiseks. Arengukoostöö on kindlasti tähtis ja vajalik, aga see ei saa asendada asüüli.
Kuigi selle nn konservatiivse pagulaspoliitika sisu on suhteliselt selge, ei ole selle eesmärgid täiesti arusaadavad. Eesti on juba praegu multikultuurne riik, kus elab 190 rahvusest inimesi. Mõnesaja või ka tuhande pagulase lisandumine pigem muudaks elu Eestis igas mõttes rikkamaks. Paljud nendest on teinud karjääri ja panustavad vastuvõturiigi majandusse ja kultuuri.
Võib-olla peaks Eesti riik ka Omari hoopis tunnustama ja tänama, et ta oma tulevikku just Eestiga siduda soovib?
Artikkel ilmus postimees.ee-s.