Afganistan, Iraak ja Sierra Leone on need riigid, kust täna pärineb kõige rohkem põgenikke. Vastupidi enamlevinud arvamusele ei suundu põgenikud aga rikastesse riikidesse, vaid kõige rohkem inimesi on leidnud varjupaiga hoopis naaberriikides Pakistanis, Süürias, Jordaanias, Iraanis ja Guineas. Hinnanguliselt elab 70% maailma põgenikest Aafrikas ja Lähis-Idas. Vaid väga väike osa maailma põgenikest jõuab Euroopasse. ÜRO hinnangul oli 2010. aastal maailmas 14 miljonit põgenikku, kes olid sunnitud välise surve mõjul oma kodumaalt lahkuma. See on suurim arv viimase 15 aasta jooksul.
Kui põgenik jõuab teise riiki, esitab ta seal taotluse varjupaiga saamiseks (ehk rahvusvahelise kaitse saamiseks) ja muutub ametlikult varjupaigataotlejaks. Kui tema taotlus rahuldatakse, saab temast pagulane (ehk rahvusvahelise kaitse saaja) asukohariigis.
Üha kasvavaks probleemiks on siseriiklike põgenike suur hulk arengumaades. Inimesi, kes pagevad tagakiusamise, nälja või looduskatastroofide eest oma riigi teise osasse, ei loeta ametlikult põgenikeks, kuna nad ei ole oma koduriigist lahkunud. Samas on nad põgenikega sarnases olukorras olles olnud sunnitud maha jätma oma kodud ja elama põgenikelaagris. Kõige enam on siseriiklikke põgenikke Sudaanis, Angoolas, Myanmaris, Türgis ja Iraagis. ÜRO hinnangul oli 2010. aastal maailmas 27,5 miljonit siseriiklikku põgenikku.
ÜRO Pagulaste Ülemvolinik (UNHCR) jälgib ning püüab leevendada pagulaste olukorda kogu maailmas.
Pagulaste lähteriigid:
Pagulaste sihtriigid:
Vaata lisaks: