Alates 1997. aastast, mil Eestis võeti vastu pagulasseadus ja Eesti liitus ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga, on Eestile esitatud kokku 732 varjupaigataotlust (2015. a. esimese poolaasta seisuga, vt PPA statistikat). Kõige enam on varjupaigataotlejaid olnud Ukrainast (114 inimest), Venemaalt (79), Gruusiast (73), Süüriast (50) ja Afganistanist (37).
2014. aastal esitati Eestile 143 varjupaigataotlust. Euroopa Liidu riikide seas on see arv kõige väiksem. Näiteks esitati Eurostati andmetel Rootsis 2013. aastal 54270 ja Soomes 3210 varjupaigataotlust. Ka Läti ja Leedu varjupaigataotluste arvud on Eesti omadest suuremad: 2013. a. esitati nendes riikides vastavalt 195 ja 400 varjupaigataotlust.
Varjupaiga taotlemise perioodiks paigutatakse inimesed Vao Varjupaigataotlejate Majutuskeskusesse, mis asub Väike-Maarja lähedal, või Harku vangla juures asuvasse kinnipidamiskeskusesse.
Siiski saab Eestis varjupaigataotlejatest reaalselt varjupaika väga väike hulk. 2013. aastal anti pagulasstaatus seitsmele inimesele. Lisaks neile said 2012. aastal Eesti elamisloa kolm isikut perekondade taasühendamise kaudu. Samal aastal andsid Soome ja Rootsi pagulasstaatuse vastavalt 1620 ja 24015 inimesele. Kokku on Eesti andnud pagulasstaatuse või täiendava kaitse 75 inimesele (2014. a. I kvartali seisuga). Kõige rohkem on rahvusvahelise kaitse saajaid pärit Afganistanist (17 inimest), Venemaalt (12), Sri Lankast (9) ja Valgevenest (7). Nii varjupaigataotlejate kui ka pagulaste hulgas domineerivad mehed. Pagulasstaatuse tunnustamisel antakse isikule elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse puhul antakse üheaastane elamisluba.
Rahvusvahelise kaitse andmist reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKS).
Vaata lisaks: