Uudised: pagulaspoliitika
Euroopa rände tegevuskava – küsimused ja vastused
13. mail 2015 tutvustas Euroopa Komisjon oma nägemust rände tegevuskavast, milles sisaldub ka hulk otseselt Eestit puudutavaid ettepanekuid. Loe infolehte ka PDF-formaadis!
Mis sisaldub Euroopa rände tegevuskavas?
Tegevuskava peamised punktid on merepääste suurendamine Vahemerel, smugeldajate võrgustike lõhkumine, pagulaste ümberasustamine Euroopa riikidesse, kriisiolukorras varjupaigataotlejate ümberpaigutamine Euroopa Liidu sees, põgenikke vastuvõtvate riikide abistamine nii Euroopas kui väljaspool seda.
ÜMBERASUSTAMINE
Pagulaste ümberasustamine – mis see on?
Ümberasustamine on ÜRO pagulasameti poolt läbiviidav programm, millega asustatakse turvalistesse riikidesse ümber kõige haavatavamaid pagulasi. Nendele inimestele, kes ümberasustamisele kuuluvad, on ÜRO poolt juba antud pagulasstaatus, seega vastuvõttev riik nende taotlusi enam menetlema ei pea.
Mis põgenikegruppe ÜRO poolt ümber asustatakse?
Ümberasustamisele kuuluvad näiteks piinamis- ja vägivallaohvrid; raskelt haiged ja puuetega inimesed, kellel ei ole ravivõimalusi oma koduriigis; naised ja lapsed, kes on jäänud ilma kaitseta; pagulased, kes ei saa oma seniselt varjupaigariigilt piisavat kaitset. Ümberasustamisele kuuluvad põgenikud, kelle jaoks ei ole silmapiiril ühtegi alternatiivset lahendust. Peamised ümberasustamiseks kvalifitseeruvate pagulaste päritoluriigid on Süüria, Somaalia, Afganistan, Birma, Bhutan, Iraak ja Kongo DV.
Kuidas valitakse välja need pagulased, kes sellisel viisil Eestisse tulla saaksid?
Protsess algab sellega, et ÜRO pagulasamet pakub riigile välja inimesed, kes ümberasustamist esmajärjekorras vajavad, olles eelnevalt hinnanud nende olukorda ja teiste lahenduste olemasolu. Kui riik soovib, saavad ametnikud minna pagulaslaagrisse kohapeale, et neid inimesi intervjueerida ja teha omapoolne valik. Lõpliku nõusoleku vastuvõtvasse riiki ümber asuda peab andma ka pagulane ise.
Kas Euroopa Liidu riigid on ka varem ümberasustamises osalenud?
Jah. Hetkel osalevad pagulaste ümberasustamises iga-aastaste kvootide alusel 14 liikmesriiki, lisaks kolm riiki asustavad pagulasi vabatahtlikult ümber vastavalt vajadusele ja võimalusele. Eelmisel aastal asustasid kõige enam pagulasi ümber Rootsi (2045 inimest) ja Soome (1090).
Kui palju pagulasi Euroopasse ja Eestisse ümber asustatakse?
Komisjoni kava kohaselt asustaks Euroopa Liit tervikuna lisaks praegustele liikmesriikide kvootidele ümber 20 000 pagulast 2015/2016 aastatel, muutes programmi edaspidi alaliseks. Igale riigile määratakse vastuvõtmiskvoot, mille väljaarvutamisel võetakse aluseks rahvaarv (40%), sisemajanduse kogutoodang (40%), viimase viie aasta jooksul riigile esitatud varjupaigataotluste arv ja ümberasustatud pagulaste arv (10%) ning töötuse määr (10%). Selle alusel peaks Eesti 20 000 pagulasest vastu võtma 1,63% ehk 326 inimest.
Kust ümberasustatavad pagulased Euroopasse ja Eestisse tuleksid?
Komisjon on ümberasustamise prioriteetseteks piirkondadeks määranud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kirde-Aafrika. Seega oleksid peamised pagulaste päritoluriigid Süüria, Iraak ja Somaalia.
Kas ümberasustamises osalemine oleks Eesti jaoks kohustuslik?
Komisjoni praegune ettepanek ei ole liikmesriikidele juriidiliselt siduv. Samas on plaan programmis osalemine muuta 2016. aastast kohustuslikuks.
ÜMBERPAIGUTAMINE
Varjupaigataotlejate ümberpaigutamine – mis see on?
Ümberpaigutamine on programm, mille raames jaotatakse varjupaigataotlejaid solidaarselt ümber Euroopa Liidu liikmesriikide vahel olukorras, kus üks riik võtab ootamatult vastu suure hulga varjupaigataotlejaid. Tegemist on selle programmi puhul varjupaika taotlevate inimestega, mitte tunnustatud pagulastega. Iga ümberpaigutamises osalev riik peab sellisel juhul ka ise varjupaigataotlusi menetlema, kuigi ümberpaigutamisele kuuluvad ennekõike selge kaitsevajadusega inimesed (näiteks Süüriast põgenenud inimesed).
Kas selline varjupaigataotlejate ümberpaigutamine toimuks pidevalt?
Ei. Tegemist on Komisjoni nägemuses erandliku meetmega, mida kasutatakse konkreetsetel juhtumitel, kui mõnda liikmesriiki tabab suur põgenike sissevool.
Kui palju varjupaigataotlejaid peaks Eesti ümberpaigutamise raames vastu võtma?
Kuna tegemist on erandliku meetmega, ei saa konkreetseid numbreid öelda, vaid need selguksid konkreetse juhtumi korral. Komisjoni poolt määratud esialgne kvoot on 1,76% taotlejatest. Kvoodi määramisel lähtuti samadest näitajatest nagu ümberasustamise puhul: rahvaarv, SKP, senine varjupaigataotlejate arv ja töötuse määr.
Kas ümberpaigutamises osalemine oleks Eesti jaoks kohustuslik?
Jah, juhul kui Komisjoni ettepanek praegusel kujul liikmesriikide toetuse saab, siis on ümberpaigutamises osalemine Eesti jaoks kohustuslik. Esialgsete plaanide kohaselt teeb Komisjon 2015. aasta lõpuks ka seadusandliku ettepaneku sellise süsteemi muutmiseks alaliseks.
Mille alusel saab Euroopa Liit Eestile määrata kohustusliku ümberpaigutamise kvoodi?
Komisjoni ettepanek lähtub Euroopa Liidu toimimise lepingu (TFEU) artiklitest 78 ja 80. TFEU artikli 78 lõige 3 näeb ette võimaluse erandlike meetmete rakendamiseks ootamatu sissevoolu korral: "Kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks."
Kuid sisserändepoliitika, sh kvootide seadmine, on ju riikide ainupädevuses?
Varjupaigapoliitika ja sisserändepoliitika on kaks erinevat asja. Sisserändepoliitika, sh küsimus, kui palju välismaalasi töötamise või õppimise eesmärgil liikmesriikidesse lubada, on jätkuvalt riikide endi otsustada (TFEU artikkel 79 lõige 5). Pagulaspoliitika kuulub aga suurel määral Euroopa Liidu pädevusse (TFEU artikkel 78).
Mis erinevus on ikkagi ümberasustamisel ja ümberpaigutamisel?
Esiteks, ümberpaigutamine toimub Euroopa Liidu sees, sellal kui ümberasustatavad pagulased tuleksid otse kolmandatest riikidest. Teiseks, ümberpaigutamisele kuuluvad varjupaigataotlejad, sellal kui ümberasustatavad põgenikud on juba ÜRO poolt pagulastena tunnustatud.
EESTI PAGULASTE VASTUVÕTUSÜSTEEM
Kui palju pagulasi on Eesti seni vastu võtnud?
Alates 1997. aastast on Eestile esitatud 668 varjupaigataotlust ning varjupaik on antud 94 inimesele (seisuga 2015 I kv). Kõik pagulased on seni Eestisse jõudnud omal käel, üheski solidaarsusprogrammis Eesti osalenud ei ole.
Kas Eesti on võimeline vastu võtma 326 pagulast?
Eesti vastuvõtusüsteem ei ole praegusel hetkel veel selleks valmis, et korraga vastu võtta 326 inimest. Kuid tahte olemasolul ei ole ühtegi põhjust, miks Eesti ei oleks suuteline sellist hulka inimesi vastu võtma ja aidama neil siin kohaneda.
Mis asutused vastutavad Eestis pagulaste vastuvõtmise eest?
Varjupaigataotluste menetlemisega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet, mis allub Siseministeeriumile. Siseministeerium koordineerib ka pagulaste ja teiste sisserändajate kohanemisprogrammi, mille raames õpivad inimesed tundma Eesti eluolu ja saavad algteadmised eesti keelest. Taotlejate vastuvõtmise ja majutamise eest vastutab Sotsiaalministeerium. Osade teenuste osutamise on riik andnud ka eraettevõtetele ja vabaühendustele. Näiteks Vaos asuvat varjupaigataotlejate majutuskeskust haldab AS Hoolekandeteenused, tugiisikuteenust pakub MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus ja õigusabi Eesti Inimõiguste Keskus.
Mis juhtub ümberpaigutatud varjupaigataotlejatega, kui nad jõuavad Eestisse?
Euroopa Liidu sisese ümberpaigutamise raames Eestisse jõudnud varjupaigataotleja majutatakse vastuvõtukeskusesse ning tema taotlust hakkavad läbi vaatama Politsei- ja Piirivalveameti menetlejad, kes teevad esmase otsuse 6 kuu jooksul. Positiivse otsuse korral antakse pagulasele ühe- kuni kolmeaastane elamisluba, mis annab talle õiguse Eestis elada, töötada ja õppida.
Aga ümberasustatud pagulastega?
Ümberasustamise korral pagulase taotlust enam ei menetleta, kuna talle on pagulasstaatus juba antud ÜRO poolt. Eestisse jõudes majutatakse pagulane kas ajutisse majutuskohta või siis võimalusel otse vastuvõtvasse omavalitsusse ja aidatakse tal kohaneda oma uues kodus (leida töö, õppida keelt jms). Selles protsessis löövad aktiivselt kaasa ka mitmed Eesti vabaühendused.
Allikad: bit.ly/1Fk1OeE, bit.ly/Y5U9fy, bit.ly/1AfyVhs, bit.ly/1Ld95vD
Vaata küsimusi ja vastuseid ka PDF-formaadis!
Eero Janson: "Ei kunagi enam!" inimesi ei päästa
Euroopa on raevus, midagi peab muutuma, mitte kunagi enam! Poolteist aastat tagasi, kui 2013. aasta oktoobris leidis aset Lampedusa tragöödia, milles hukkus enam kui 360 inimest, oli Euroopa tõepoolest raevus. Nüüd Liibüa ranniku lähedal ümber läinud põgenikepaat enam kui 700 hingega pardal on aga tunnistus Euroopa Liidu hoopis kalgimaks muutunud poliitikast, mis eelistab piiride valvamist inimeste päästmisele. Ükskõikselt laseb inimestel uppuda ka Eesti.
Pärast Lampedusat midagi tõepoolest korraks muutus: Itaalia valitsus kutsus veel samal kuul ellu mahuka otsimis- ja päästeoperatsiooni Mare Nostrum, mille raames hakati Vahemerd patrullima, eesmärgiga põgenike elusid päästa. Niiviisi päästeti enam kui 100 000 inimest, kellest suur osa põgenesid oma kodudest sõja ja tagakiusamise eest.
Kuid Mare Nostrumi elu jäi lühikeseks. Operatsioon oli kulukas ja seetõttu poliitiliselt ebapopulaarne ning Itaalia jäeti kulude katmisel omapäi. Mare Nostrum lõpetati aasta pärast selle algust, läinud aasta novembris. Selle asemel alustati kolm korda väiksema eelarvega piirivalveoperatsiooniga Triton, mida juhib Euroopa Liidu piirivalveagentuur Frontex ning mille päästevõimekus on piiratud. Päästmine vahetati valvamise vastu, päästetud elud uute kirsturivide vastu. Uks, mida kindlus-Euroopa korrakski paotas, suleti taas.
Küllap kuuleme ka nüüd, et „ei iialgi enam“! Ent poliitilist tahet paistab olevat vähe ja kui üldse, tuntakse põgenike surmadest kuuldes mitte kurbust arutult kaotatud inimelude pärast, vaid hirmu, et kindlus-Euroopa müüre ei valvata piisava tugevusega.
Näiteid sellisest retoorikast ei tule kaugelt otsida. Endise välisministri ja nüüdisaegse Euroopa Parlamendi liikme Urmas Paeti sõnul näitavat see tragöödia vajadust tugevdada Frontexit, et vähendada “kasvavat survet Euroopa Liidu piiridele”. Jutt seega vaid piirivalvest ja “põgenikesurvest”, kuid mitte sõnagi inimelude päästmisest või märki arusaamisest, miks inimesed eluohtikke mereteid üleüldse ette võtavad.
Praegune välisminister Keit Pentus-Rosimannus näeb samuti vajadust keskenduda “Euroopa Liidu välispiiri kontrolli tugevdamisele“. Minister lisab, et rolli mängib ka sisekonflikt Liibüas. Ei, minister Pentus-Rosimannus, põgenikelaevad tulid Liibüast ja teistest Põhja-Aafrika riikidest (ja Türgist) Euroopa suunas juba enne Liibüa kriisi ja jätkuksid ka selle lahenedes. Küsimus ei ole Liibüas, vaid Süürias, Sudaanis, Eritreas ja muudes kriisiriikides, kust inimesed põgenevad ja kaitset otsivad.
Miks siis võtavad põgenikud ette ohtliku mereretke, makstes inimsmugeldajatele koha eest merekõlbmatus laevas tuhandeid dollareid? Vastus on lihtne: inimestel, kes sõja või tagakiusamise eest põgenevad, ei olegi ühtegi turvalist ja seaduslikku meetodit Euroopasse sisenemiseks, mistõttu on ainsaks viisiks sõja eest pakku pääsemiseks mäng elu ja surma peale.
Seega on just Euroopa Liidu (sh Eesti) poliitika see, mis tekitab nõudluse smugeldajate teenuste järele ja viib sõjapõgenikke igal aastal tuhandete viisi märga hauda. On taaskord aeg peeglisse vaadata, eriti välisministritel: meie ise olemegi süüdi.
Ilmeka näitena võib tuua Süüria, kust põgenenud inimesed on üheks suurimaks Vahemerd ületavaks inimgrupiks. Kui veel 2010. aastal, vahetult enne kodusõja puhkemist, anti Süüria kodanikele välja enam kui 30 000 Schengeni viisat, siis 2013. aastaks oli väljastatud viisade arv langenud peaaegu nulli.
Neljast miljonist Süüriast põgenenud inimesest – neist enam kui pooled lapsed – on vaid 5% leidnud oma tee Euroopa Liidu liikmesriikidesse, vaatamata sellele, et lähim Euroopa pealinn asub Damaskusest vaid 300 kilomeetri kaugusel. Euroopa Liidu naaberriik Türgi võtab üksinda vastu umbes kaks korda rohkem põgenikke kui 28 EL liikmesriiki kombineerituna. Kui võrrelda üksnes Süüriast põgenenuid, on vahe lausa 8-kordne. See näitab erinevust inimnäolise ja inimvaenuliku pagulaspoliitika vahel.
Eriti küünilisena kõlab see teadmise taustal, et kui kindlus-Euroopa müürid on ületatud ja selle käigus ka ellu jäädud, on edasine kaitse peaaegu kindel: Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud Süüria kodanike varjupaigataotlustest rahuldati 2014. aastal 95%.
Vastus surmadele Vahemerel ei saa ega tohi olla tugevam piiride valvamine ilma põgenike kaitsevajadust hindamata ja elusid päästmata. Ainus viis, kuidas smugeldajatelt leib laualt võtta ja inimkaotusi ära hoida, on muuta Euroopa poliitikat. Tuleb luua turvalised ja seaduslikud kanalid kriisipiirkondadest tulevatele inimestele turvalisusesse jõudmiseks, olgu selleks humanitaarviisade väljastamine või põgenike ümberasustamine. Samuti tuleb koheselt taastada vähemalt Mare Nostrumi mõõtmetes otsingu- ja päästeoperatsioon Vahemerel, eesmärgiga päästa elusid, mitte valvata piiri. Need võiksid olla eesmärgid, mille nimel töötavad Brüsselis nii Urmas Paet kui Keit Pentus-Rosimannus.
Refrään „Ei kunagi enam!“ üksi inimesi ei päästa.
Artikkel ilmus 21. aprilli Eesti Päevalehes.
Eesti võttis vastu 7 Ukraina põgenikku
Eesti võttis vastu seitse Ukraina põgenikku, kes said Eesti riigi poolt ka täiendava kaitse, ning lisaks said kaks Ukraina kodanikku Eesti elamisloa.
Politsei- ja piirivalveameti migratsioonibüroo talituse juht Liis Valk ütles, et samas on praegu menetluses veel 45 taotlust Ukrainast, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Ta märkis, et tänavu esitatud taotluste arv on möödunud aasta sama ajaga võrreldes suurem. Kõige enam varjupaigataotlusi tuleb Eestisse mõistagi Ukrainast.
"Nende seitsme puhul sai määravaks asjaolu, et esiteks nad on pärit Ukraina kriisipiirkonnast ja nende ümberasumine mujale piirkonda elama oleks raskendatud nende jaoks, et nad kuuluvad haavatasse gruppi. Täiendava kaitse andmine tähendab seda, et isikutele antakse elamisluba esialgu üheaastase kehtivusajaga ja neil on õigus ka riigipoolsetele erinevatele toetustele, sotsiaalsetele garantiidele," selgitas Valk.
Uudist vahendab ERR uudisteportaal.