Uudised: varjupaigapoliitika
Eesti Pagulasabi: organisatsioonist, koostööst ja pagulastest
Inimõiguste Keskus on alustanud alates märtsist oma heade sõprade ja koostööpartnerite tutvustamist kuukirjas. Et hetkel on õhus pagulastemaatika ja peagi on algamas ka koostööprojekt, tehakse esimesena tutvust meie organisatsiooni, Eesti Pagulasabi MTÜga. Juttu tuleb organisatsiooni taustast ja mõjust, tulevikuplaanidest ning koostöömomentidest.
1. Pagulasabi on juba tegelikult päris staažikas organisatsioon. Rääkige põgusalt oma tegemistest – millal alustasite ja miks; millega tegelenud olete ja millega tegelete praegu jne?
Organisatsioon loodi juba 2001. aastal eesmärgiga toetada ja nõustada Eestis elavaid pagulasi ja varjupaigataotlejaid. Kui esimestel aastatel tegeleti peamiselt varjupaigataotlejate juriidilise nõustamisega, siis nüüd on see ülesanne Inimõiguste Keskuse kanda. 2011. aastal, pärast mitmeid passiivsusaastaid, puhuti organisatsioonile sisse uus eluvaim: sisse seati uued eesmärgid ning meeskond vahetus täielikult. Tänasel päeval tegeleme peamiselt pagulaste töö- ja karjäärialase nõustamisega, alates Eesti tööturu toimimise põhialuste selgitamisest, karjäärivõimaluste kaardistamisega, lõpetades näiteks eesti keele ja arvutiõppe korraldamise, töökoha ning elukoha otsimisega. Seni oleme toetust osutanud vabatahtliku töö korras ning materiaalset abi kogunud kampaaniate abil või üksijuhtudel oma tuttavatelt ja sotsiaalmeedia kaudu.
Oluliseks tegevuseks peame ka Eesti avalikkuse teavitamist pagulaste ja varjupaigataotlejate olukorrast, sest üldiselt Eesti inimesed ei ole teadlikud sellest, kes on pagulane ja miks ta on Eestisse tulnud. Meil on teavitustegevuseks loodud koduleht www.pagulasabi.ee ning ka Facebooki fännileht www.facebook.com/pagulasabi. Samuti algatame ja osaleme avalikkusele suunatud diskussioonides. Koostöös noore režissööri Brett Orloffiga valmis 2012. aastal lühike film “Elu libedal jääl” Eestis elavatest pagulastest, mis on kasulik õppematerjal nii koolõpilastele, tudengitele, kui paljudele teistele.
2. Milles peitub teie organisatsiooni olulisus just tänasel päeval?
Varjupaigataotlejate arv on aasta-aastalt kasvanud ja seni toiminud vastuvõtusüsteem on muutunud mittesobivaks: ühelt poolt on suurenenud näiteks alaealiste laste, vanurite ja perede hulk, kes Eestilt varjupaika küsivad ning kelle abivajadused on erinevad võrreldes üksikute meesterahvastega, kes on seni olnud taotlejate hulgas enamuses. Teisalt esitab suurenenud taotlejate hulk väljakutse ka tugiteenuste pakkujatele, kuna taotlejate probleemid muutuvad üha mitmekesisemaks. Nii näiteks tuli Eesti Pagulasabil MTÜ-l hiljuti tegeleda juhtumiga, kus Eestis varjupaika taotlenud vanemate kolm last ja mehe eakas ema olid maha jäänud kolmandasse riiki, kus neil ei olnud sobilikke elutingimusi ega ka turvaline olla. Pagulasabi toel ja UNHCR (ÜRO Pagulaste Ülemvolinik) vahendusel suudeti lapsed ja vanaema toimetada turvalisse kohta ning osutada neile esmaabi ja ajutist varjupaika ajaks, mil vanemate varjupaiga otsust Eestis lahendati. Selleks, et perekond saaks Eestis taas kokku, viis Eesti Pagulasabi läbi rahalise korjanduse, mis osutus väga edukaks. See oli Pagulasabi jaoks esmakordne koostöö UNHCR-iga ja juhtum ise oli üsna keeruline arvestades asjaolu, et perekonda oli vaja varjata.
Kõige suuremaks probleemiks on Eestis olnud kuni tänase päevani aga pagulaste lõimumise toetamine. Alates 1997. aastast, mil Eesti hakkas väljastama pagulastele elamislubasid, ei ole tegelikult lõimimine toiminud. Pagulased jäetakse sisuliselt omapäi oma elu sisseseadmisel. Alles 2012. aasta alguses algasid esimesed tasuta eesti keele kursused, mis on suunatud pagulastele ja mida finantseerib Siseministeeriumi EL Pagulasfondi vahenditest. Pagulased ei ole saanud töö- ja elukoha leidmisel pea mingit abi ei riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt. Suurimaks toeks on olnud kas oma kogukonna liikmed (afgaanid aitavad teineteist) või vabaühendused ja vabatahtlikud. Pagulased vajavad aga hädasti abi ja tuge nii töökoha kui elukoha leidmisel, eesti keele õppimisel ja muude probleemide lahendamisel, mis neil elu sisseseadmisel Eestis esile tulla võivad (alates perearstile registreerimisest lõpetades lastele kooli valikuga jne). Tihti on puudu ka kõige elementaarsematest asjadest nagu ilmastikule vastavatest riietest, voodipesust, teekannust ja nõudest köögis jne. Peale vabaühenduste ja heategevusorganisatsioonide ei ole pagulasel antud hetkel kuhugi pöörduda, et saada abi oma elu sisseseadmisel. Lisaks, pagulastel enamasti puudub oskus vajalikku infot leida ja julgus ning oskused suhelda riigiametitega ja kohaliku omavalitsusega. Kuigi pagulastele kui Eesti elamisloaga elanikele on juriidiliselt kättesaadavad pea kõik riiklikud ja KOV sotsiaalteenused, ei ole pagulased ise tihti suutlikkud neid teenuseid kätte saama. Teenuste kättesaadavuse suurendamiseks on vajalik neile abi ja nõu. Kõigi nende probleemide lahendamisega püüabki Pagulasabi tegeleda.
3. Millisena näete oma organisatsiooni tulevikku (kuhu suunas liigute, millised on eesmärgid või unistused, milline võiks olla reaalne vajadus)?
Meie unistus on panna Tartus püsti väike keskus, kus Eestilt varjupaika saanud inimesed saavad vabatahtlike abiga täiendada oma oskusi ja teadmisi, näiteks õppida eesti keelt, arvuti kasutamist, siinset töökultuuri selleks, et nad saaksid võimalikult hea stardiplatvormi oma elu uuesti ülesehitamiseks. Sellesse keskusesse koonduksid nii vabatahtlikud, kes soovivad aidata kui pagulased, kes vajavad abi. Keskuses oleks ka paar voodikohta neile pagulastele, kellel teatud eluetappidel ei ole sobilikku ulualust.
Lisaks soovime luua pagulastele väikelaenude fondi, kust nad saaksid väikest lühiajalist intressivaba laenu investeeringuteks oma teadmistesse ja oskustesse, mis omakorda aitaks neil paremini hakkama saada Eesti tööturul. Selles võib olla näiteks ka õmblusmasina ostmine, et hakata pakkuma õmblusteenust või laenu võtmine autojuhilubade tegemiseks.
4. Kas ja millises võtmes teete koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega?
Üheks oluliseks osaks meie igapäevatööst on pagulasorganisatsioonide eestkostetegevuse korraldamine, milleks oleme 2012. aasta alguses kokku kutsunud pagulasorganisatsioonide ümarlaua, mis tegutseb hetkel mitteformaalses vormis. Ümarlaua kohtumised toimuvad kord kolme kuu tagant ja nendel osalevad kõik Eestis pagulaste ja varjupaigataotlejatega tegelevad vabaühendused ja valitsusvälised organisatsioonid. Ümarlaua raames teeme tihedat koostööd Eesti Inimõiguste Keskusega. Sellel aastal viime keskusega koos läbi ka huvikaitse projekti, kus püüame saavutada olulisi muudatusi Eesti seadusandluses ja poliitilistes programmides, et kaitsta paremini varjupaigataotlejate ja pagulaste õigusi, ning koostöös riigiga välja töötada sobilik pagulaste lõimumist toetav süsteem koos rahastusega. Kõigele lisaks on meil Inimõiguste Keskusega väga hea koostöö avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja informatsiooni levitamise alal. Koos oleme korraldanud nii rahvusvahelise pagulaspäeva kui ka inimõiguste päeva üritusi Eestis.
5. Kui keegi tahaks teid teie töös aidata, siis millisel moel saaks ta seda teha? (Kas otsite vabatahtlikke või nt võtate vastu annetusi vms?)
Hetkel on meil käimas regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital rahastatav projekt, mille abil koolitame välja vabatahtlikke, kes on valmis tulema appi pagulastele nende elu sisseseadmisel Eestis, asjade korraldamisel ja riigi ning KOV ametitega suhtlemisel. Kuna vabatahtlikuks soovijaid oli nõnda palju, siis praegusel momendil ei suuda me uusi inimesi oma meeskonda kaasata, kuid tulevikus kindlasti värbame uusi huvilisi.
Meie praeguse momendi suurimaks mureks on organisatsiooni tegevusele rahastuse leidmine. Juba mainitud pagulaste keskuse loomine ja ülalpidamine nõuab mingil määral ka rahalist ressurssi. Seni oleme rahastanud oma organistsiooni lisaks projektirahadele peamiselt annetustest. Meil on ette tulnud kulusid, mida ei saa kompenseerida projektirahadest. Näiteks hüvitame kulusid, mis on seotud pagulaste tööotsingutega nagu näiteks intervjuudele sõitmine, on esinenud olukordi, kus on olnud vaja abistada ravimitega – oleme annetuste abil ostnud näiteks vererõhu aparaadi ühele eakale pagulasele. Ühtlasi tekib planeerimatuid väljaminekuid nagu näiteks perede taasühinemiseks vajalik raha lennupiletite, viisade ja tervisekindlustuste eest tasumiseks, mis võivad ulatuda tuhandetesse eurodesse. Strateegiliseks eesmärgiks on leida sponsoreid ettevõtjate hulgast nii keskuse ülalpidamiskuludeks kui ka väikelaenufondi stardikapitaliks.
Aga me vajame kindlasti ka tavainimeste annetusi. Iga annetus on meile väga oluline. Mida rohkem häid inimesi pagulaste Eesti eluga kohanemist toetab, seda rohkematele inimestele saame seda võimalust pakkuda. Kui ei ole võimalik aidata rahaliselt, siis väga oodatud on ka kõiksugu esemed, mis võiksid pagulastele oma elu praktiliselt nullist ülesehitamisel kasuks tulla. Oodatud on nii laste kui täiskasvanute riided, mänguasjad, jalgrattad, tehnika, kööginõud, mööbel jpm. Täpsema info annetamise kohta leiab siit: http://www.pagulasabi.ee/ma-toetan-pagulasi/.
Kristina Kallas: Inimõigused vaid tõesti itimeestele?
Riigikogu liige Rait Maruste tõstatab oma artiklis („Aeg nõuab uut asüülipoliitikat”, 2.10, EPL) mitmeid olulisi teemasid, mille kallal kogu Euroopa juba mõnikümmend aastat pead vaevab, kuid mis Eestis ei ole veel poliitiliste debattide haripunkti jõudnud.
Need on siis varjupaigapoliitika (asüülipoliitika), suunatud ja suunamata sisseränne, vananev rahvastik ja tööjõupuudus teatud majandusvaldkondades. Tähelepanu pööramine nendele küsimustele on igati tervitatav. Kuid natukene tuleks hoogu maha võtta, sest Maruste on kokku traageldanud omavahel mitte seotud osad.
Muidu nii heade kui ka halbade edetabelite esiotsas olev Eesti on siinkohal täiesti viimasel kohal Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas, saades aastas vaid ligikaudu 70 varjupaigataotlust. Peamine põhjus on ehk see, et Eesti ei ole tuntud kui varjupaigariik. Eesti ei ole rahvusvahelisel areenil esitlenud ennast kui maad, mis kompromissitult peab kõikide inimeste inimõiguste kaitset enda huviks ning pakub varjupaika neile, kelle inimõigusi rikutakse. Lisaks ei ole Eesti loonud siseriiklikult hästi toimivat süsteemi, mis suudaks vastu võtta tagakiusatavaid üle maailma.
Kuid ekslik on arusaam, et varjupaigapoliitika on immigratsioonipoliitika. Varjupaika antakse inimestele, keda on taga kiusatud nende kodumaal, kelle elu on ohustatud, kelle inimõigusi on rikutud ning kes selle tõttu ei saa oma koju tagasi pöörduda. Täpselt nagu mitmed lääneriigid andsid varjupaiga kommunistide eest Eestist pagenutele, kes oma elu pärast kartes ei saanud koju tagasi pöörduda, annab Eesti täna varjupaika inimestele üle maailma, kes tulevad meilt põhjendatult kaitset otsima.
Kuid nende inimeste tulekul Eestisse ei ole midagi ühist Eesti tööturu vajadustega ja vananeva elanikkonnaga. Me ei saa ära öelda varjupaigataotluse selle tõttu, et see inimene ei ole meditsiiniõde või IT-spetsialist, keda meie majandus väga vajab. Me ei saa öelda, et me kaitseme vaid nende inimeste inimõigusi, kelle haridus ja töökogemus vastavad meie tööturu vajadustele!
Me anname varjupaika nendele, kelle inimõigusi on rikutud ja kelle elu on selle tõttu ohus, olgu ta siis kas pereplaneerimise nõustaja, restoranipidaja, politseinik või džässipianist. Me ei saa ka seada kvooti varjupaigataotlustele, öeldes, et sellel aastal me kaitseme vaid kümne inimese põhiõigusi ja mitte inimese võrra rohkem!
Kaitse vastavalt töökogemusele?
Küll aga saame me seada kvoote ja nõuda vastavat haridust immigratsioonipoliitikaga. Kui me vajame IT-spetsialiste ja meditsiiniõdesid ja me ise vajatud hulgal neid koolitada ei suuda, siis võime nad piiri tagant sisse tuua. Sellisele rändele saab seada väga konkreetsed piirangud.
Praegu lubab Eesti riik aastas sisse tuua ligikaudu 1300 inimest, kuid kas see arv on piisav vananeva elanikkonnaga ühiskonnale, ei tea vist täpselt keegi. On pakutud välja, et kvooti tuleb suurendada, et sisserännet tuleb selgemini piiritleda (keda ja kui palju ja mis ajaks) või siis hoopis leida sõnastatud probleemidele alternatiivseid (ilma potentsiaalse tulevikukonfliktita) lahendusi ja mitte loota sisserändele.
Rait Maruste on kitsaskohtadele õigesti viidanud, kuid lahendusi on ta läinud otsima valest kohast. Me peame debateerima sisserändepoliitika üle, kuid varjupaigapoliitika puhul ei saa aruteluks olla see, keda sisse lasta või keda mitte (see on Genfi põgenike konventsioonis kirjas), vaid üksnes see, kuidas kõige paremini aidata kohaneda nendel inimestel, kellele me kaitset oleme siin Eestimaal pakkunud.
Artikkel pärineb siit.
Rait Maruste: Aeg nõuab uut asüülipoliitikat
Euroopa on lõpuks ometi teel ühtse asüülipoliitika suunas.
Hiljuti toimus Küprosel Euroopa parlamentide esindajate nõupidamine asüülipoliitika kujundamises. Juba 1999. aastal alanud ning üle kivide ja kändude kulgenud töö asüülireeglite ühtlustamisel on jõudnud järku, kus on reaalne perspektiiv jõuda aasta lõpuks põhilises kokkuleppele.
On ka aeg. Immigratsiooni on Euroopas liiga kaua käsitatud kui koormat, selle asemel et vaadata seda kui võimalust. Karm tõsiasi on see, et on terve hulk eluvaldkondi, nagu meditsiin ja -hooldus, IT-sektor, ehitus, puhastus- ja koristusteenus jne, mis, kui neisse ei tuleks juurde uusi töökäsi, vajuksid lihtsalt kokku.
Mitte väga ammu oli Euroopa veel väljarände kontinent. Sajand tagasi lahkus Rootsist ligi veerand elanikkonnast Ameerikasse. Massiivne oli majanduslik väljaränne Iirimaalt, lahkuti ka Saksamaalt ja teistest riikidest. Nüüdne Euroopa on saanud väljarändealast sisserände piirkonnaks. 60 aastat tagasi, s.o mitte just väga ammu, elas u 25% maailma rahvastikust Euroopas, praegu ainult ligi 8%.
Liiga jäik asüülipoliitika
Kui vananeva rahvastikuga heaolu-Euroopa tahab säilitada oma taset, rääkimata arengust, on vältimatu, et tuleb asüülipoliitikat muuta. See kehtib ka jõudsalt vananeva ning kahaneva rahvastikuga Eesti kohta. Eesti on oma 66 asüülitaotlejaga 2011. aastal ja 67 taotlusega tänavu augusti seisuga EL-is kindlalt viimane, võrreldamatu isegi Läti ja Leeduga, kus 2011. aastal oli vastavalt 340 ja 525 taotlust, rääkimata Soome 6900 ja Rootsi 30 000 taotlusest. Need arvud osundavad meie senise kodakondsuspoliitika jäikusele ja tarvidusele mõtestada seda lähtuvalt uue olukorra vajadustest.
Lisaks demograafilis-sotsiaalsetele põhjustele nõuab asüülipoliitika kohandamist ka olukord nn perifeeriariikides, kes peavad vastu võtma 90% kõigist Euroopa Liidu asüülitaotlejatest. Kohati on neis riikides – Kreeka, Küpros, Malta, Itaalia, Hispaania – probleem kasvanud üle pea. Euroopa Liidu ühe baasväärtuse – inimeste (tööjõu) vaba liikumise – ning Schengeni reeglistiku tõttu võib ühes riigis asüüli saanud inimene vabalt liikuda teistesse EL-i riikidesse. Seeläbi saab asüüli saanute sotsialiseerimine ja integreerimine ka meie mureks ja hooleks. Ka väljakutseks, sest maailmas käib üsna armutu võitlus tööjõu, eriti haritud ja kvalifitseeritud tööjõu pärast.
Seega on uue asüülipoliitika üks lähtepõhimõtteid solidaarsus. Ei ole enam nii, et igaüks toimetab omas riigis nii, nagu heaks arvab ja vajalikuks peab. Solidaarsus tähendab ühist vastutust ühtsete reeglite alusel ja ühist kulude jaotust. Püütakse kindlaks määrata ühtsed Euroopa standardid mõistetes ja protseduurides, näiteks keda ja mis puhkudel käsitatakse põgenikuna, kes on tema lähedased (perekonna mõiste Euroopas ja mujal maailmas võib olla oluliselt erinev) jmt. Ühtset lähenemist vajavad tagasisaatmise reeglid ning arusaamine turvalistest kolmandatest riikidest. Euroopa peaks loobuma asüülitaotlejate kohtlemisest potentsiaalsete kurjategijatena, nendelt vabaduse võtmine peaks olema erand ning selgelt põhjendatud.
Teistmoodi multikulturism
Nõupidamisel oli juttu ka multikulturismist. Leiti, ja ilmselt õigustatult, et multikultuursus jäi ilma asjakohase integratsioonita poolikuks. Multikulturismi doktriinist lähtudes anti immigrantidele vabadus elada oma kultuuri ja kommete kohaselt, et mitmekesistada meie sotsiaalset elukeskkonda.
Selles heausulises sinisilmsuses jäi tähelepanuta asja teine külg – kui multikultuurilisust ei saatnud asukohamaa keele ja kultuuri ning ühiskonnaõpe, tekkisid ühiskondadesse suletud grupid. Need grupid ja isegi kogukonnad ei mõistnud, mis nende asukohamaal toimub, ei osanud selle keelt ja osutusid sel viisil ühiskonnast äralõigatuiks koos kõigi kaasnevate probleemidega.
Selles mõttes on nn multi-kulti ebaõnnestunud, kuid ideena siiski mitte kõrvaleheitmist väärt eeldusel, et multikultuursuse poliitikale eelneb või toimub sellega paralleelselt tõhus integratsioon.
Rait Maruste, riigikogu liige, Reformierakond
Artikkel pärineb siit.