Uudised: varjupaigapoliitika

2011 – Euroopa varjupaigapoliitika must aasta

Cecilia Malmström, Euroopa Liidu siseasjade volinik

2011. aastal oli Euroopa Liidul võimalus tõestada, et ta on abivajajatega solidaarne. Tõsiasi, et Euroopa tervikuna ei saanud sellega hakkama, on murettekitav. Selleks, et 2012. aasta tooks varjupaigaküsimustes positiivse pöörde, tuleb nüüd igal liikmesriigil antud lubaduste eest vastutada. Eelmisel aastal toimusid kaks kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmust, mis mõjutasid kogu maailma. Esiteks süvenes majanduskriis, mis lõi vankuma usu ELi juhtidesse ja ELi võimesse leida probleemidele üheskoos lahendus. Teiseks puhkes Araabia kevad. Tunises, Kairos ja mujal tõusis rahvas üles vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitseks, seljatades end rõhunud režiimi ja kummutades mitme aastakümne tagusest ajast pärinevad eelarvamused nende riikide ühiskonna kohta.

Euroopa jaoks on need kaks sündmust omavahel lahutamatult seotud, sest samal ajal kui paljud inimesed olid Põhja-Aafrikas ja mujal rahutuste tõttu sunnitud oma kodudest pagema, tuli ELil tegeleda majandusalaste siseprobleemidega. Seetõttu tuleb meil küsida, kas EL on võimeline täitma oma varjupaigalubadusi, kui ta on ise kriisis?

Kui vaadata arve, ei ole olukord kuigi roosiline. 2011. aasta esimeses pooles tuli kuuel liikmesriigil võtta enda kanda üle 75% ELis esitatud varjupaigataotlustest. Seega võiksid ja peaksid paljud liikmesriigid oma panust suurendama. Suur osa nendest 700 000 inimesest, kes pidid Liibüast vägivalla tõttu põgenema, sattusid naaberriikides asuvatesse põgenikelaagritesse. Kuigi ÜRO tegi kindlaks, et 8000 neist vajavad eriti tungivalt abi, lubasid liikmesriigid neist vastu võtta kokku ainult 400. See-eest Norra, kes ei kuulu ELi, nõustus üksi vastu võtma peaaegu samapalju abivajajaid.

Samal ajal ületas üle 50 000 inimese hädapärastel alustel Vahemere, et jõuda ELi. Lubamatult suur arv nendest hukkus teel sihtpunkti. Teised maabusid Itaalias Lampedusa saarel või Maltal ning eelmise aasta kevadel korraldasid Euroopa riigid nende abistamiseks solidaarsuskonverentsi. Mis oli selle tulemus? Kõigest 300 pagulase suunamine Maltalt teistesse liikmesriikidesse.

Vaid kuu aja eest kohtusid Genfis kogu maailma riikide ministrid, et arutada varjupaigaküsimusi suuremas koosseisus kui kunagi varem. Kohtumise eel julgustas ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet terve aasta jooksul riike vastu võtma teatava arvu pagulasi. EL ei soostunud aga teatama ühtegi arvu, sest liikmesriigid ei jõudnud ühise kohustuse osas üksmeelele.

Selle põhjuseid tuleb otsida praegu paljudes liikmesriikides valitsevatest meeleoludest. Alates II maailmasõjast ei ole kunagi liikmesriikide parlamentidesse pääsenud nii suur hulk populistlikke ja võõravihast kantud parteisid. Need parteid kasutavad mõistagi praegust kriisi ära, süüdistades probleemide tekkes viletsa majandusjuhtimise asemel sisserändajaid. Seepärast peavad nii EL kui ka liikmesriikide juhid olema valvsad, et sellised populistlikud argumendid ei hakkaks dikteerima meie samme.

Siinkohal olgu öeldud, et vastupidiselt nende parteide väidetele on varjupaigataotlejate arv ELis viimase kümne aastaga oluliselt langenud. Samuti ei ole Euroopa varjupaigapoliitika tavapärasest leebem. Ainuüksi Keenias on palju rohkem pagulasi kui ELi 27 liikmesriigis kokku.

Sellised ootamatud sündmused nagu Araabia kevad võivad siiski ületada mis tahes riigi vastuvõtuvõime, mistõttu EL peab olema valmis liikmesriike toetama, et nende pinnale saabunud varjupaigataotlejaid oleks võimalik kohelda väärikalt.

Hoolimata varjupaigataotlejate vastuvõtule kehtestatud ühistest miinimumnõuetest on tingimused mitmes liikmesriigis ebarahuldavad, sest nende süsteemid ei toimi nõuetekohaselt. Lisaks on varjupaigataotlejate olukord ülimalt ebakindel, sest pagulaseks tunnistamise tingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Võttes arvesse, et ELi liikmesriigid on ühinenud samade rahvusvaheliste konventsioonidega ja neid liidavad ühised väärtused, ei ole sellised erinevused vastuvõetavad. Selleks et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist läbipaistvalt ja õiglaselt, vajab EL nende kaitsmiseks rangemaid ühiseid nõudeid ja tugevamat koostööd.

Selle saavutamiseks on EL viimase kümne aasta jooksul tasapisi liikunud ühise varjupaigapoliitika suunas ja võtnud eesmärgiks kehtestada 2012. aastal ühine süsteem. Mõned edusammud tehti juba 2011. aastal, kuid liikmesriikide läbirääkimised kulgevad endiselt liiga aeglaselt. Nüüd, kus uus aasta on alanud, tuleb neid läbirääkimisi oluliselt hoogustada.

Olen veendunud, et suudame majandusraskuste kiuste jääda truuks oma ideaalidele, milleks on avatus, sallivus ja solidaarsus. Ükski liikmeriik ei tohi vastutust teiste kaela veeretada. Sel aastal tuleb ELil tegutseda laiahaardelisemalt ja luua lõpuks ühine varjupaigasüsteem.

Kirjutis pärineb siit.

Pagulaspoliitika erisektsioon Riigikogu Toimetistes

Riigikogu Toimetiste käesolevas numbris (24,2011) on erisektsioon Eesti pagulaspoliitikast.

Teemat "Eesti varjupaigapoliitika Euroopa perspektiivis" analüüsib Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige Kristina Kallas, kes on ühtlasi Eesti Pagulaabi MTÜ juhatuse esinaine. Kirjutise peamise sõnumina jääb kõlama, et Eesti peab kujundama oma varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteemi ümber, et toime tulla pidevalt uuenevate ülesannetega. Artikkel analüüsib Eesti varjupaigapoliitika eri aspekte, keskendudes varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustele. Kõigepealt antakse ülevaade Eesti varjupaiga- ja pagulaspoliitika ajaloost ja võrreldakse Eesti olukorda Euroopa teiste riikide, eelkõige Läänemere piirkonna omaga. Seejärel analüüsitakse Euroopa Liidu ühise varjupaigasüsteemi loomise protsessi ja selle käigus tekkivaid pingeid. Artikli lõpus vaadeldakse ülesandeid, mida varjupaigataotlejate arvu pidev suurenemine ja Euroopa Liidu üha jõulisemalt koordineeritav varjupaigapoliitika Eesti ette seab.

"Pagulaste lõimimine Eesti ühiskonda: probleemid ja lahendused" teema ainesel vaeb mõtteid Kristjan Kaldur, Balti Uuringute Instituudi analüütik. Kirjatüki keskseks väiteks on see, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute lõimimine Eesti ühiskonda pole siiani olnud kuigi tulemuslik. Selles artiklis tuuakse välja peamised Eesti ühiskonda lõimumise nõrgad kohad just rahvusvahelise kaitse saanute endi seisukohast vaadatuna. Peatähelepanu on sellistel valdkondadel nagu elukoha leidmine, tööturule sisenemine, ligipääs keeleõppele ja sotsiaalteenustele ning kogemused lõimumisprogrammidega. Artikli lõpus on välja toodud soovitused rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste ja lõimimise parandamiseks.