Uudised: alaealised
Eesti riik pidas Somaaliast pärit saatjata last kurjategijaks
Eesti riik hoidis Somaaliast pärit tüdrukuid mitmeid kuid kinnipidamisasutuses.
Mullu septembris peeti Tallinna lennujaamas kinni kolm nälginud ja väga kehva tervise juures olevat pealtnäha alaealist – hiljem selgus, et neiud olid vanuses 17–19 eluaastat – Somaalia neidu, kes reisisid võltsitud dokumentidega. Tüdrukud tulid Venemaalt koos ühe täiskasvanud saatjaga, kes soovis nendega edasi Rootsi minna. Seejärel selgus, et tüdrukud olid omavahel tutvunud alles lennukis ja nende saatja oli nad ise ükshaaval kuskilt kaasa võtnud.
Nii politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui kohus leidis, et tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed. Kinni peetud tüdrukute tervis oli äärmiselt halb, esimeste nädalate jooksul oksendasid nad iga päev.
SA Eesti Inimõiguste Keskuse juristid, kes ei pea õigeks PPA otsust tüdrukuid vangistuses hoida, kinnitasid, et tegemist oli inimkaubandusohvritega. Neiud pidid kinnipidamisasutuses kevadeni viibima, sest selleks ajaks olid inimõiguste keskuse juristid suutnud neile riiklikku õigusabi taotleda, esimene taotlus sai kohtus kõigepealt eitava vastuse. Neiud said lõpuks ka elamisloa.
Esindajat ei pakutud
Hilisem ekspertiis tuvastas, et üks tüdrukutest oli alaealine. „On kummaline, et Eesti riik kohtleb alaealist täisealisena seni, kuni ekspertiisi vastus tõendab alaealisust. Mujal Euroopas on see vastupidi,” märkis sihtasutuse vanemõigusekspert Anne Veerpalu.
„Juriidilist esindajat neile ei pakutud, samuti ei osanud nad seda ise taotleda,” sõnas Veerpalu. „Vestlusesse, mille käigus üritati nende isikuid tuvastada ning nende rändamise motiivist aimu saada, ei olnud kaasatud somaalia keele tõlki.
Tüdrukud ei saanud aru, millest räägiti,” kirjeldas olukorda nooremõigusekspert Anni Säär. Ainult üks neidudest oskas väga algtasemel inglise keelt. Tõlki ei olnud ka kohtuistungitel. Alles kolmandal kuul tehti nendega Soomes asuva tõlgi abil videokonverentsi vahendusel intervjuu.
„Ainuüksi 2008. ja 2009. aastal on PPA taotlenud Euroopa pagulasfondist üle 2 miljoni krooni, et koolitada ametnikke välisõppereiside kaudu eesmärgiga, et nad oskaksid piiril ära tunda võimalikku varjupaigataotlejat, küsida õigeid küsimusi, suunata kohe õigete ametnike poole. Hoolimata sellest tundub hetkel, et see on maha visatud raha,” tunnistas nördimusega inimõiguste keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo.
„Varjupaigataotleja koht ei ole väljasaatmiskeskuses. Eriti kui ta on noor nälginud naine, kelle väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tema päritoluriik on sõjatander,” selgitas Veerpalu.
Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist organiseerisid sotsiaalministeerium ja MTÜ Omapäi alaealisele koha lastekodus ja kahele vanemale koha Kesk-Eesti linna naiste varjupaigas. Neidudele saabus aga õige pea rahapakk tundmatult saatjalt ja nad lahkusid Rootsi.
KOMMENTAAR Politsei: toimisime vastavalt seadusele
Kaarel Kuusk Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja
Isikud paigutati väljasaatmiskeskusesse, kuna nad sisenesid Eestisse seadusliku aluseta ning nende väljasaatmine ei olnud võimalik 48 tunni jooksul. Vastavalt seadusele peetakse isik kinni ning paigutatakse halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. PPA tutvustab isikutele õigusabi ja selle taotlemise võimalusi. Isikule antakse ka infovoldik, mida varjupaigamenetluse raames oodata ning kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda. Vastates PPA küsimustele, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist võib olla inimkaubanduse ohvritega, ei väljendanud ega avaldanud isikud ennast inimkaubanduse ohvritena.
ASJADE KÄIK Miks ei suudetud tagada lapse õigusi?
PPA võttis ühendust sotsiaalministeeriumiga, sest oli tuvastatud, et tegemist võis olla alaealisega. Sotsiaalministeerium määras lapse esindajaks MTÜ Omapäi, mille asutasid samuti sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Sotsiaalministeerium andis MTÜ-le kahe projekti jaoks 200 000 krooni. Ühe projekti eesmärgiks oli lepingu alusel „tagada saatjata ja/või kaubitsetud lapse õiguste tagamine, pakkudes turvalist vastuvõtusüsteemi ning vajalikku tuge /…/”. Miks ei suudetud tagada Somaaliast pärit lapse õiguste kaitset, näiteks ei palgatud advokaati?
„Kummagi lepingu ese, millega sotsiaalministeerium MTÜle Omapäi raha eraldas, ei olnud saatjata alaealistele tagada või korraldada õiguskaitset, eestkostet ega ka esindajat. Sotsiaalministeerium kohtles väljasaatmiskeskusest vabastamise järgselt kolme Somaaliast pärit varjupaigataotlejat kui haavatavaid isikuid ja nad paigutati vastavatesse hoolekandeasutustesse,“ teatas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, MTÜ Omapäi üks asutajatest Signe Riisalo.
Lugu on pärit siit.
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.
Annetuste kogumine õnnestus üle lootuste hästi
Kui me täpselt nädal tagasi esmaspäeval panime pagulasabi.ee lehele ülesse kuulutuse, milles palusime toetada endale jõukohase summaga ühte pagulasperekonda, ei osanud me aimata, et leidub niivõrd palju häid inimesi. Tänu annetustele saame tuua peagi Eestisse hetkel veel ühes teises riigis viibivad 3 last koos oma vanemaga neid siin ootavate pagulasstaatuses ema ja isa juurde.
Täpselt nädalaga laekus meie arvele annetusi kogusummas 2370 EUR kokku 83-lt eraisiku kontolt. Kulud 4 inimese lennupiletitele, viisalõivule ja kohustuslikule tervisekindlustusele jäävad kusagil 1300 EUR kanti. Ülejäänud summa jätame organisatsiooni arvele eesmärgiga kasutada seda edaspidi sarnastes olukordades pagulasperekondade Eestis taasühendamiseks.
Nii Eesti Pagulasabi kui perekond on siiralt tänulik kõikidele nendele headele inimestele, kes leidsid võimaluse toetada laste ja nende vanaema Eestisse toomist kasvõi natukene. Tänusõnu väärivad ka kõik need, kes võtsid vaevaks jagada infot annetusvajadusest Facebookis, listides ja kõiksugu muude kanalite kaudu. Suur aitäh!