Uudised: õigusabi
Tänavune tARTuFF pöörab tähelepanu ka pagulastele
20 aasta jooksul on Eestilt varjupaika taotlenud umbes 60 pagulast. Selle üle, kas see arv on suur või väike, saab täna arutleda tARTuFFi raames.
Eesti asukoha tõttu pole sundrände poliitika just igapäevane arutlusteema, kuid see ei tähenda, et riigil pagulastega tegemist poleks, vahendasid ERRi raadiouudised.
Eesti inimõiguste keskuse sundrände teadlikkuse projektijuhi Egert Rünne sõnul paistab Eesti silma konservatiivse pagulaspoliitikaga, kus aastas antakse pagulase staatus paarile kuni neljale inimesele. Sealjuures on varjupaigataotlejate arv aastas natukene üle poolesaja inimese.
Äraütlemiste peamine põhjus on see, et riik ei näe pagulaste puhul, et neid ähvardab kodumaal oht.
"Varjupaik antakse inimesele, kellel on kodumaal reaalne oht tema elule, aga see on ka küsitav, sest paljud neist ei saa õigusabi - kes siis ütleb, kas temal on seal ohtlik olla või mitte, seda ei oska konkreetselt keegi öelda. Eesti inimõiguste keskusel on õiguskliinikud, kus me pakume varjupaigataotlejatele õigusabi, ja kui nad saavad negatiivse otsuse, siis aitame neil tõestada, et neil on kodumaal oht oma elule," rääkis Rünne.
MTÜ Eesti pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo selgitas aga, et pagulaste arvu ei saa käsitleda kvoodipõhise näitajana. Mihkelsoo sõnul on elamisloa andmisest olulisem pagulaste integreerimine ühiskonda.
"Sisuliselt võib öelda, et riik ei ole aidanud pagulastel oma elu Eestis üles ehitada. Kui päris karmilt vaadata, siis on olukord selline, kus pagulased saavad kätte oma isikutunnistuse ja loa siia jääda, kuid peavad täiesti üksinda toime tulema. Võib endale ette kujutada, et inimesele, kes on täiesti võõrast kultuurikeskkonnast, on see väga keeruline," rääkis Mihkelsoo.
Inimõiguste keskuse arvates võiks riik muuta senist konservatiivset poliitikat. Mihkelsoo leiab, et pagulaste toetus võiks osaliselt jääda ka kodanikuühiskonna ülesandeks.
"Kuna riigipoolne toetus on niivõrd väike, siis on just kodanikuühiskonna roll see vaakum täita ja aidata nii palju kui võimalik. Teine oluline eesmärk, mis meil on, on Eesti elanike ja eelkõige noorte teavitamine varjupaigataotlejatega seotud teemadest," sõnas ta.
Teadlikkust aitaks tõsta ka filmid. Inimõiguste keskus ja tänavune tARTuFF teevadki koostööd, mida ilmestavad temaatilised dokumentaalfilmid rahvusvahelisest sundrändest. Samuti toimub täna õhtul pagulasteemaline arutelu.
Uudis pärineb siit.
Uudist illustreeriv foto pärineb siit.
Eesti riik pidas Somaaliast pärit saatjata last kurjategijaks
Eesti riik hoidis Somaaliast pärit tüdrukuid mitmeid kuid kinnipidamisasutuses.
Mullu septembris peeti Tallinna lennujaamas kinni kolm nälginud ja väga kehva tervise juures olevat pealtnäha alaealist – hiljem selgus, et neiud olid vanuses 17–19 eluaastat – Somaalia neidu, kes reisisid võltsitud dokumentidega. Tüdrukud tulid Venemaalt koos ühe täiskasvanud saatjaga, kes soovis nendega edasi Rootsi minna. Seejärel selgus, et tüdrukud olid omavahel tutvunud alles lennukis ja nende saatja oli nad ise ükshaaval kuskilt kaasa võtnud.
Nii politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui kohus leidis, et tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed. Kinni peetud tüdrukute tervis oli äärmiselt halb, esimeste nädalate jooksul oksendasid nad iga päev.
SA Eesti Inimõiguste Keskuse juristid, kes ei pea õigeks PPA otsust tüdrukuid vangistuses hoida, kinnitasid, et tegemist oli inimkaubandusohvritega. Neiud pidid kinnipidamisasutuses kevadeni viibima, sest selleks ajaks olid inimõiguste keskuse juristid suutnud neile riiklikku õigusabi taotleda, esimene taotlus sai kohtus kõigepealt eitava vastuse. Neiud said lõpuks ka elamisloa.
Esindajat ei pakutud
Hilisem ekspertiis tuvastas, et üks tüdrukutest oli alaealine. „On kummaline, et Eesti riik kohtleb alaealist täisealisena seni, kuni ekspertiisi vastus tõendab alaealisust. Mujal Euroopas on see vastupidi,” märkis sihtasutuse vanemõigusekspert Anne Veerpalu.
„Juriidilist esindajat neile ei pakutud, samuti ei osanud nad seda ise taotleda,” sõnas Veerpalu. „Vestlusesse, mille käigus üritati nende isikuid tuvastada ning nende rändamise motiivist aimu saada, ei olnud kaasatud somaalia keele tõlki.
Tüdrukud ei saanud aru, millest räägiti,” kirjeldas olukorda nooremõigusekspert Anni Säär. Ainult üks neidudest oskas väga algtasemel inglise keelt. Tõlki ei olnud ka kohtuistungitel. Alles kolmandal kuul tehti nendega Soomes asuva tõlgi abil videokonverentsi vahendusel intervjuu.
„Ainuüksi 2008. ja 2009. aastal on PPA taotlenud Euroopa pagulasfondist üle 2 miljoni krooni, et koolitada ametnikke välisõppereiside kaudu eesmärgiga, et nad oskaksid piiril ära tunda võimalikku varjupaigataotlejat, küsida õigeid küsimusi, suunata kohe õigete ametnike poole. Hoolimata sellest tundub hetkel, et see on maha visatud raha,” tunnistas nördimusega inimõiguste keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo.
„Varjupaigataotleja koht ei ole väljasaatmiskeskuses. Eriti kui ta on noor nälginud naine, kelle väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tema päritoluriik on sõjatander,” selgitas Veerpalu.
Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist organiseerisid sotsiaalministeerium ja MTÜ Omapäi alaealisele koha lastekodus ja kahele vanemale koha Kesk-Eesti linna naiste varjupaigas. Neidudele saabus aga õige pea rahapakk tundmatult saatjalt ja nad lahkusid Rootsi.
KOMMENTAAR Politsei: toimisime vastavalt seadusele
Kaarel Kuusk Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja
Isikud paigutati väljasaatmiskeskusesse, kuna nad sisenesid Eestisse seadusliku aluseta ning nende väljasaatmine ei olnud võimalik 48 tunni jooksul. Vastavalt seadusele peetakse isik kinni ning paigutatakse halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. PPA tutvustab isikutele õigusabi ja selle taotlemise võimalusi. Isikule antakse ka infovoldik, mida varjupaigamenetluse raames oodata ning kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda. Vastates PPA küsimustele, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist võib olla inimkaubanduse ohvritega, ei väljendanud ega avaldanud isikud ennast inimkaubanduse ohvritena.
ASJADE KÄIK Miks ei suudetud tagada lapse õigusi?
PPA võttis ühendust sotsiaalministeeriumiga, sest oli tuvastatud, et tegemist võis olla alaealisega. Sotsiaalministeerium määras lapse esindajaks MTÜ Omapäi, mille asutasid samuti sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Sotsiaalministeerium andis MTÜ-le kahe projekti jaoks 200 000 krooni. Ühe projekti eesmärgiks oli lepingu alusel „tagada saatjata ja/või kaubitsetud lapse õiguste tagamine, pakkudes turvalist vastuvõtusüsteemi ning vajalikku tuge /…/”. Miks ei suudetud tagada Somaaliast pärit lapse õiguste kaitset, näiteks ei palgatud advokaati?
„Kummagi lepingu ese, millega sotsiaalministeerium MTÜle Omapäi raha eraldas, ei olnud saatjata alaealistele tagada või korraldada õiguskaitset, eestkostet ega ka esindajat. Sotsiaalministeerium kohtles väljasaatmiskeskusest vabastamise järgselt kolme Somaaliast pärit varjupaigataotlejat kui haavatavaid isikuid ja nad paigutati vastavatesse hoolekandeasutustesse,“ teatas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, MTÜ Omapäi üks asutajatest Signe Riisalo.
Lugu on pärit siit.
Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele
Pagulaste õiguskliiniku töösse panustanud Viivika Sirelpu kirjutas ja kaitses magistritöö teemal „Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele“. Taolise aluse kinnipidamisele annab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1, mis näeb imperatiivselt ette varjupaigataotleja kinnipidamise väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, juhul kui isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibides või väljasaatmise täideviimise käigus. Töö põhieeseesmärgiks oli välja selgitada, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kogu varjupaigamenetluse on õiguspärane ja kooskõlas rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega ning Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Sealjuures uuris Viivika, millised tingimused peavad olema täidetud selleks, et riik võiks varjupaigataotlejalt vabaduse võtta ning milliseid põhimõtteid tuleb taoliste otsuste tegemisel arvesse võta. Sellega seoses käsitles Viivika varjupaigataotlejate põhiõiguste riivega seonduvat ja Euroopa Inimõiguste Kohtu, Euroopa Liidu kohtu ning siseriiklike kohtute praktikat. Viivikat ajendas nimetatud teemat uurima migratsiooni – ja asüülivaldkonna üha kasvav tähtsus Eestis ning sellega seonduv varjupaigataotlejate järjest sagedasem kinnipidamine väljasaatmiskeskuses. Samuti oli selle uurimistöö teema valik seotud ka tegevusvaldkonnaga, milleks oli varjupaigataotlejatele õigusabi osutamine Eesti Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikus.
Oma uurimistöös vaatles Viivika kinnipidamise lubatavust rahvusvahelise õiguse, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu õiguse valguses ning analüüsis, kas Eestis kehtiv õigus ja kohtupraktika vastab praktikas väljatöötatud Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtetele ja rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetele.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 5 annab aluse, mis tingimustel on vabaduse võtmine lubatud. Need alused on sätestatud ammendavalt. Artikkel 5 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel: […] f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Ehk riigid võivad varjupaigataotlejaid kinni pidada vaid EIÕK artikli 5 lõikes 1 punktis f sätestatud alusel. See kinnipidamine peab olema vastavuses kogu artikli 5 eesmärgiga, milleks on kaitsta isiku vabadusõigust ja kindlustada, et kedagi ei jäeta tema vabadusest meelevaldselt ilma. Siseriiklik peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja nende põhiväärtustega.
Lisaks sellele peab vabadusõiguse piiramine vastama ka kõikidele järgnevatele tingimustele:
1) piirang peab olema seaduslik
2) piirangul peab olema legitiimne eesmärk
3) piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Viivika jõudis oma uurimistöös järeldusele, et varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskus omab seaduslikku alust, mis on sätestatud VRKS-s. Järgnevalt uuris ta, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine teenib piirangusättes loetletud legitiimset eesmärki. Selleks tuli uurida, kas varjupaigataotleja on riigis seaduslikult või ebaseaduslikult viibiv isik.
Uurimistöös ei õnnestunud tal tuvastada, et varjupaigataotleja, kelle taotlus on menetlusse võetud, viibib riigis ebaseaduslikult. Kuskil õigusaktis ei ole sätestatud, et tegemist oleks ebaseaduslikult riigis viibiva isikuga. Viivika leidis, et kui varjupaigataotlus on menetlusse võetud, siis ei saa taotlejat enam käsitleda ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna. Õigust elamisloaks varjupaigamenetlus ei anna, kuid õigusliku aluseta riigis viibiva isikuna taotlejat samuti käsitleda ei saa.
Üldjuhul viibivad varjupaigataotlejad vabaduses ja elavad vastuvõtukeskuses Illukal. Nende liikumisvabadus on piiratud asjaoluga, et nad on kohustatud elama varjupaigamenetluse kestel vastuvõtukeskuses ning viibima vastuvõtukeskuses öisel ajal. Isikule antud varjupaigatunnistus tõendab, et tal on Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. Samasvarjupaigataotleja, kes esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, loetakse kohtupraktikas riigis ebaseaduslikult viibivaks isikuks ning on seetõttu kohustatud viibima väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Viivika jõudis oma töös järeldusele, et varjupaigataotleja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei teeni seaduses sätestatud legitiimset eesmärki.
Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne demokraatlikus ühiskonnas. See paneb haldusorganile ja kohtule kohustuse hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede seatud eesmärgi saavutamiseks. Esialgne paigutamine väljasaatmiskeskusesse võib olla vajalik ja teenida oma eesmärki, kuna tegemist on isikuga, kes ületas piiri ebaseaduslikult ja kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui isik on varjupaigataotluse esitanud (st eelintervjuu Politsei – ja Piirivalveameti ametnikega on toimunud ning põhilised faktid varjupaiga taotlemiseks on kirja pandud) ja puuduvad muud alused isiku edasiseks kinnipidamiseks, siis tuleks varjupaigataotleja vabastada ja suunata avatud vastuvõtukeskusesse.
Varjupaigamenetluse efektiivseks läbiviimiseks eksisteerivad VRKS järelevalvemeetmed. Kui isik esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, siis tema suhtes ei ole võimalik järelevalvemeetmeid rakendada. Seega VRKS-sse tuleb sätestada ka järelevalvemeetmed varjupaigataotlejate jaoks, kes esitasid taotluse kinnipidamisasutuses. Haldusorganil tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotluses põhjendada, miks ei ole vähemriivavate sunnimeetmete kasutamine võimalik ja miks edaspidine kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Samuti tuleb kohtul haldustoiminguks loa andmisel kasutada uurimisprintsiipi ja hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne sunnivahend seatud eesmärgi saavutamiseks. Kohus ei tohi haldustoiminguks loa andmisel lähtuda vaid sellest, et seaduses eksisteerib imperatiivne säte kinnipidamiseks. Haldustoiminguks loa andmine peab olema kohtuniku kaalutlusotsus.
Oma uurimistöös tegi Viivika järgmised ettepanekud VRKS muutmiseks:
1) varjupaigataotleja kinnipidamise alused tuleb seaduses sätestada ammendavalt ja konkreetselt ning kohaldamine peab lähtuma konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt;
2) kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel ja kuuluma kohaldamisele juhul, kui alternatiivseid meetmeid ei saa tõhusalt kasutada;
4) kinnipidamine ei tohi ületada mõistlikku aega, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks;
5) järelevalvemeetmed peavad olema seaduses sätestatud ja kohaldatavad ka varjupaigataotlejatele, kes esitasid taotluse väljasaatmiskeskuses;
6) varjupaigataotlejaid ei tohi kinni hoida põhjusel, et haldusorganil on tekkinud kahtlus, et vabaduses võib isik põgeneda või hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. Taoline kahtlused peavad olema objektiivsete asjaoludega põhjendatud.
7) VRKS – i sõnastuse muutmine, et teha võimalikuks varjupaigataotlejate, kes esitavad taotluse väljasaatmiskeskuses, üleviimise avatud vastuvõtukeskusesse Illukal.
Eeltoodust tulenevalt peavad seaduses olema määratletud konkreetsed tingimused kinnipidamiseks ning nende kohaldamist tuleb hinnata konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt, et kas kinnipidamine on põhjendatud ning kas sama eesmärgi saavutamiseks on võimalik kohaldada isiku õigusi vähem riivavaid meetmeid. VRKS § 33 lg 1 näeb ette varjupaigataotleja imperatiivse kinnipidamise väljasaatmiskeskuses, täpsustamata isiku kinnipidamise eesmärki ning sätestamata kaalutlusõigust, mis ei võimalda hinnata, kas konkreetse varjupaigataotleja kinnipidamine on põhjendatud. Taoline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, hindamata eraldi konkreetse isiku individuaalseid asjaolusid, rikub taotleja õigust isikuvabadusele ja on meelevaldne.
Info on pärit siit.