Uudised: inimkaubandus
Inimõiguste Keskus: Eesti karm varjupaigapoliitika paneb põgenike elud ohtu
Eesti Inimõiguste Keskuse hinnangul tuleb kiiremas korras lahendada olukord, kus ilmselgelt kaitset vajavad piiriületajad saavad Eestisse jõudes ebainimliku kohtlemise osaliseks ning varjupaiga taotlemise asemel kohtleb riik neid kurjategijatena.
“Eile levisid meedias teated, kuidas Piusa kandis ületasid Eesti piiri kolm väidetavalt Sudaanist pärit inimkaubanduse ohvrit, kellest üks hukkus alajahtumise tõttu. Nende kodumaa on aastaid sisekonfliktides vaevelnud ja ÜRO nimetab sealset olukorda humanitaarkatastroofiks. Tegemist meeleheitel inimestega, kes otsivad võimalusi ellu jääda ning nende nimetamine illegaalideks või ebaseaduslikeks immigrantideks on äärmiselt kohatu,” selgitas Eesti Inimõiguste Keskuse õiguskliiniku ekspert Anni Säär keskuse teatel.
Eesti piirile saabuvad põgenikud, kes väljendavad oma soovi varjupaika taotleda, saavad tihti halva kohtlemise osaliseks. Enamasti algatatakse nende suhtes kriminaalmenetlus, väljasaatmismenetlus ja nad paigutatakse kohtu loal kinnipidamisasutusse. Näiteks vajalike dokumentide puudumise tõttu illegaalselt piiri ületanute puhul öeldakse enamasti, et tegemist on põgenemiskahtlusega isikutega ja nad peavad viibima kinnipidamiskeskuses.
Võimalus taotleda varjupaika avaneb rahvusvahelist kaitset vajavale isikule tihtipeale alles peale väljasaatmismenetluse algatamist. Selline karistamine ning põgenike kinnipidamine on vastuolus nii 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kui ka teiste rahvusvaheliste konventsioonide ja deklaratsioonidega.
“Varjupaiga taotlemine on iga inimese inimõigus ning vastuvõttev riik peab tegema kõik endast oleneva selleks, et esmalt oleks varjupaika võimalik paluda piiripunktis, mitte ei tuldaks ebaseaduslikult üle piiri, andes seeläbi tegutsemisvõimalusi inimkaubitsejatele,” lisab Säär.
“Siinjuures tuleks välja tuua, et inimkaubanduse ohvril on õigus saada abi ja toetust, niipea kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et ta on langenud inimkaubanduse ohvriks. Õigus abile ja toetusele on selles osas nii Eesti kodanikel kui ka kolmandatest riikidest pärit isikutel.”
Viimastel aastatel on mitmed varjupaigasoovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud või on alustatud tunduvalt hiljem. Sellised jutud levivad ning paljud varjupaigataotlejad ei pruugigi enam varjupaika piiril küsida, vaid ületavad ebaseaduslikult piiri, millel võivad omakorda olla väga traagilised tagajärjed.
Olukorra lahendaks keskuse hinnangul see, kui siseministeerium lubaks piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Eelnevate aastate jooksul on nii Eesti Inimõiguste Keskus kui teised pagulasorganisatsioonid ning Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu rõhutanud Siseministeeriumile sõltumatute vaatlejate olulisust. Eesti piiril varjupaika taotlevate inimeste arv on võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega üsna väike ning see võib osutada, et politsei- ja piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.
Pressiteade avaldati Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel.
Eesti riik pidas Somaaliast pärit saatjata last kurjategijaks
Eesti riik hoidis Somaaliast pärit tüdrukuid mitmeid kuid kinnipidamisasutuses.
Mullu septembris peeti Tallinna lennujaamas kinni kolm nälginud ja väga kehva tervise juures olevat pealtnäha alaealist – hiljem selgus, et neiud olid vanuses 17–19 eluaastat – Somaalia neidu, kes reisisid võltsitud dokumentidega. Tüdrukud tulid Venemaalt koos ühe täiskasvanud saatjaga, kes soovis nendega edasi Rootsi minna. Seejärel selgus, et tüdrukud olid omavahel tutvunud alles lennukis ja nende saatja oli nad ise ükshaaval kuskilt kaasa võtnud.
Nii politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui kohus leidis, et tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed. Kinni peetud tüdrukute tervis oli äärmiselt halb, esimeste nädalate jooksul oksendasid nad iga päev.
SA Eesti Inimõiguste Keskuse juristid, kes ei pea õigeks PPA otsust tüdrukuid vangistuses hoida, kinnitasid, et tegemist oli inimkaubandusohvritega. Neiud pidid kinnipidamisasutuses kevadeni viibima, sest selleks ajaks olid inimõiguste keskuse juristid suutnud neile riiklikku õigusabi taotleda, esimene taotlus sai kohtus kõigepealt eitava vastuse. Neiud said lõpuks ka elamisloa.
Esindajat ei pakutud
Hilisem ekspertiis tuvastas, et üks tüdrukutest oli alaealine. „On kummaline, et Eesti riik kohtleb alaealist täisealisena seni, kuni ekspertiisi vastus tõendab alaealisust. Mujal Euroopas on see vastupidi,” märkis sihtasutuse vanemõigusekspert Anne Veerpalu.
„Juriidilist esindajat neile ei pakutud, samuti ei osanud nad seda ise taotleda,” sõnas Veerpalu. „Vestlusesse, mille käigus üritati nende isikuid tuvastada ning nende rändamise motiivist aimu saada, ei olnud kaasatud somaalia keele tõlki.
Tüdrukud ei saanud aru, millest räägiti,” kirjeldas olukorda nooremõigusekspert Anni Säär. Ainult üks neidudest oskas väga algtasemel inglise keelt. Tõlki ei olnud ka kohtuistungitel. Alles kolmandal kuul tehti nendega Soomes asuva tõlgi abil videokonverentsi vahendusel intervjuu.
„Ainuüksi 2008. ja 2009. aastal on PPA taotlenud Euroopa pagulasfondist üle 2 miljoni krooni, et koolitada ametnikke välisõppereiside kaudu eesmärgiga, et nad oskaksid piiril ära tunda võimalikku varjupaigataotlejat, küsida õigeid küsimusi, suunata kohe õigete ametnike poole. Hoolimata sellest tundub hetkel, et see on maha visatud raha,” tunnistas nördimusega inimõiguste keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo.
„Varjupaigataotleja koht ei ole väljasaatmiskeskuses. Eriti kui ta on noor nälginud naine, kelle väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tema päritoluriik on sõjatander,” selgitas Veerpalu.
Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist organiseerisid sotsiaalministeerium ja MTÜ Omapäi alaealisele koha lastekodus ja kahele vanemale koha Kesk-Eesti linna naiste varjupaigas. Neidudele saabus aga õige pea rahapakk tundmatult saatjalt ja nad lahkusid Rootsi.
KOMMENTAAR Politsei: toimisime vastavalt seadusele
Kaarel Kuusk Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja
Isikud paigutati väljasaatmiskeskusesse, kuna nad sisenesid Eestisse seadusliku aluseta ning nende väljasaatmine ei olnud võimalik 48 tunni jooksul. Vastavalt seadusele peetakse isik kinni ning paigutatakse halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. PPA tutvustab isikutele õigusabi ja selle taotlemise võimalusi. Isikule antakse ka infovoldik, mida varjupaigamenetluse raames oodata ning kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda. Vastates PPA küsimustele, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist võib olla inimkaubanduse ohvritega, ei väljendanud ega avaldanud isikud ennast inimkaubanduse ohvritena.
ASJADE KÄIK Miks ei suudetud tagada lapse õigusi?
PPA võttis ühendust sotsiaalministeeriumiga, sest oli tuvastatud, et tegemist võis olla alaealisega. Sotsiaalministeerium määras lapse esindajaks MTÜ Omapäi, mille asutasid samuti sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Sotsiaalministeerium andis MTÜ-le kahe projekti jaoks 200 000 krooni. Ühe projekti eesmärgiks oli lepingu alusel „tagada saatjata ja/või kaubitsetud lapse õiguste tagamine, pakkudes turvalist vastuvõtusüsteemi ning vajalikku tuge /…/”. Miks ei suudetud tagada Somaaliast pärit lapse õiguste kaitset, näiteks ei palgatud advokaati?
„Kummagi lepingu ese, millega sotsiaalministeerium MTÜle Omapäi raha eraldas, ei olnud saatjata alaealistele tagada või korraldada õiguskaitset, eestkostet ega ka esindajat. Sotsiaalministeerium kohtles väljasaatmiskeskusest vabastamise järgselt kolme Somaaliast pärit varjupaigataotlejat kui haavatavaid isikuid ja nad paigutati vastavatesse hoolekandeasutustesse,“ teatas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, MTÜ Omapäi üks asutajatest Signe Riisalo.
Lugu on pärit siit.