Uudised: raport
UNHCR: 2011. aastal sunniti ümber asuma rekordilised 800 000 inimest
Stockholm, 18. juuni 2012 - ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) poolt täna avaldatud 2011. aasta aruande kohaselt oli eelmine aasta rekordiline sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste arvu poolest, mis oli suurim alates 2000. aastast.
Aruandes UNHCR 2011 Ülemaailmsed suunad on esmakordselt kaardistatud sunniviisilist ümberasustamist, mis algas mitmest suurest humanitaarkatastroofist 2010. aasta lõpus Côte d’Ivoire’s ja millele vahetult järgnesid sama suured kriisid Liibüas, Somaalias, Sudaanis ja mujal. Esmakordselt oli sunnitud ümber asuma 4,3 miljonit inimest, kellest 800 000 lahkusid riigist ja muutusid pagulasteks.
“2011. aastal kasvasid inimkannatused mõõtmatult. Paljude inimeste elu paisati lühikese ajaga segamini, põhjustades neile tohutuid kannatusi,” ütles António Guterres, ÜRO Pagulaste Ülemvolinik ja UNHCRi juht. “Me saame ainult olla tänulikud, et rahvusvaheline süsteem, mis kaitseb selliseid inimesi, pidas suuremas osas survele vastu ja et piirid jäid avatuks. Elame väga pingelisel ajal.”
Kogu maailmas oli 2011. aasta lõpuks 42,5 miljonit sunniviisiliselt ümberasustatut, kellest 15,2 miljonit olid pagulased, 26,4 miljonit olid siseriiklikult ümber paiknenud isikud ja 895 000 olid asüülitaotlejad. Vaatamata uute pagulaste suurele arvule oli siseriiklikult ümber paiknenud isikute üldarv väiksem kui 2010. aastal (43,7 miljonit inimest), mille põhjuseks oli põhiliselt asjaolu, et 3,2 miljonit inimest, kes olid varem olnud siseriiklikult ümber paiknenud isikud, pöördusid oma kodukohta tagasi. See on suurim arv viimase aastakümne jooksul.
Kümne aasta lõikes kajastab aruanne murettekitavaid arenguid. Üheks selliseks arenguks on asjaolu, et sunniviisiline ümberasustamine puudutab üle kogu maailma üha rohkem inimesi, ja on iga viimase viie aasta jooksul ületanud 42 miljonit inimest aastas. Muret tekitab ka see, et korra pagulaseks muutunud inimene jääb selleks paljudeks aastateks, ja on sageli sunnitud elama pagulaslaagris või slummis. 10,4 miljonit pagulasest, kes on UNHCRi kaitse all, on peaaegu 75% ehk 7,1 miljonit inimest elanud eksiilis vähemalt viis aastat, oodates otsust oma asüülitaotlusele.
Kõige suurem pagulaste lähteriik (2,7 miljonit pagulast) on Afganistan, kellele järgnevad Iraak (1.4 miljonit), Somaalia (1.1 miljonit), Sudaan (500 000) ja Kongo Demokraatilk Vabariik (491 000 inimest).
Umbes 4/5 maailma pagulastest põgenevad naaberriikidesse, mistõttu on suured pagulaste kogukonnad kujunenud välja Pakistanis (1,7 miljonit), Iraanis (886 500), Keenias (566 500) ja Tšaadis (366 500).
Tööstusriikidest elab kõige rohkem pagulasi – 571 700 - Saksamaal. Samal ajal on Lõuna-Aafrika võtnud vastu kõige rohkem asüülitaotlusi (107 000 taotlust), millega see riik on esikohal juba viimased neli aastat.
UNHCRi kutsuti esialgu ellu just pagulaste aitamiseks, kuid ameti kuue tegevuskümnendi jooksul on hakatud aitama üle kogu maailma ka paljusid siseriiklikult ümber paiknenud isikuid ja kodakondsuseta isikuid, et tagada nende inimõiguste kaitse. 2011. aasta aruandes märgitakse, et nende kodakondsuseta isikute kohta on andnud informatsiooni ainult 64 riigi valitsused, mis tähendab, et UNHCR käsutuses olevad arvud on ainult umbes veerand kõikidest kodakondsuseta isikutest, keda arvatakse maailmas olevat 12 miljonit.
Mitte kõik 42,5 miljonit inimest, kes olid 2011. aasta lõpuks sunniviisiliselt ümberasustatud ei kuulu UNHCRi kaitse alla: umbes 4,8 miljonit pagulast on näiteks võetud arvele Pakistani pagulastega tegelevas meie sõsarorganisatsioonis. 26,4 miljonist siseriiklikult ümber paiknenud isikutest saavad 15,5 miljonit inimest UNHCRilt abi ja kaitset. Kokku kasvas pagulaste ja siseriiklikult ümber paiknenud isikute arv, kellega UNHCR tegeleb, 2010. aastal 700 000 inimese võrra.
Ülemaailmsed suunad on UNHCRi tähtsaim iga-aastane aruanne pagulusest maailmas. Lisainformatsiooni saab meie iga-aastasest Statistika aastaraamatust, ja meie kaks korda aastas ilmuvatest aruannetest asüülitaotlused tööstusriikides.
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.
UNHCR-il valmis raport 2011.a. I poole varjupaigataotluste trendidest
ÜRO Pagulaste Ülemvolinikul (UNHCR) valmis 11. oktoobril raport 2011. aasta esimese poole varjupaigataotluste trendidest tööstusriikides. Raporti kohaselt on toimunud sel perioodil asüülivaidluste osas 17%-line tõus, seejuures on afgaanid kõige suurem grupp. Üllataval kombel on Aafrikast Euroopasse pagenute numbrid viimaste sündmuste valguses küllaltki tagasihoidlikud. Tutvu UNHCR-i värske raportiga "Asylum Levels and Trends in Industrialized Countries" siin.