Uudised: perekonna taasühinemine
Online-väitlus: kas pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua?
Kas pagulasel peab olema õigus oma perega taasühineda ning pereliikmed kodumaalt uude elukohta järele tuua või mitte? Sel teemal debateerisid rahvusvahelisel pagulaspäeval Postimehe arvamusportaalis Johannes Mihkelsoni keskuse pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juht Juhan Saharov ja Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Hardo Aasmäe. Saharov kaitses online-debatis väidet «Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua» ning Aasmäe esindas vastupidist seisukohta.
Lisaks avakõnedele loe ka ristküsitlust, Aasmäe ja Saharovi lõppsõnu ning väitluskohtuniku hinnangut.
JUHAN SAHAROVI AVAKÕNE
Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua, sest:
1) vanemate ja laste ühtekuulumine on üks kõige universaalsemaid ja inimlikumaid väärtusi, mis ei olene rahvusest või nahavärvist;
2) perel on päritolumaale jäädes tihti «põhjendatud tagakiusukartus», mille alusel pagulane ise on oma staatuse uuelt elukohariigilt saanud;
3) pere olemasolu aitab kaasa pagulase sotsiaalsele ja majanduslikule lõimumisele uude ühiskonda.
Kõigepealt, et selgitada paremini toodud argumente, pean lahti rääkima mõisted pagulane ja pere taasühendamine. Pagulane on välismaalane, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse rühma kuulumise pärast ning viibib seepärast väljaspool päritoluriiki. Seega, «põhjendatud ja tõendatud tagakius» on määratluse võti. Pagulase ütlusi ja tõendeid enda ja oma päritolumaal toimuva kohta kontrollitakse väga põhjalikult politsei-ja piirivalveameti ja teiste riikide ametnike poolt, millega tõendatakse ka tema usaldusväärsust ja seda, et temast ei ole ohtu meie julgeolekule. Kogu taasiseseisvunud Eesti perioodil on antud rahvusvaheline kaitse kokku vaid 83 inimesele (sealhulgas on need, kes on tulnud Eestisse perede taasühendamise kaudu), mis on üliväike arv – nimelt 0,0064 protsenti meie elanikkonnast.
Kes aga kvalifitseeruvad pagulase pereliikmeteks? Eesti seaduste kohaselt on selleks «abikaasa; nende vallalised ja alaealised lapsed; täisealine laps sel juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema; pagulase või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus».
Nagu näha, ei loeta pere taasühendamise mõttes pagulase perekonnaliikmeks tema õdesid ja vendi ning teisi külgnevaid sugulasi (onu, tädi jne). Seega ei vaatle pere taasühendamise printsiip perekonda mitte laiemas, vaid just kitsamas tähenduses, hõlmates abikaasat, alaealisi lapsi ning vanemaid. Seega on alusetu kartus, et pagulane võib oma praegusesse elukohariiki kaasa kutsuda terve suguvõsa. Samuti ei pea arvama, nagu selle eest tasuks riik – ei, pagulasel endal tuleb kanda kõik kulud (viisad, piletid) perekonna siiatoomise eest.
Miks on perede taasühendamine põhjendatud? Toon lähemalt ära esimeses lõigus mainitud argumendid. Esiteks, mis on kõige olulisem – perekonda kui väärtust tuleb kaitsta ja hoida, nagu rõhutab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Sarnast tõdemust aluseks võttes on pere taasühendamise võimalus viidud pagulase õigusena sisse nii rahvusvahelisse, Euroopa Liidu kui Eesti enda seadustesse.
Teiseks, tihti jäävad pered oma päritolumaal ohtlikku olukorda, kannatades tagakiusu all, millega neid jäetakse ilma tööst või haridusest kuni otsese vägivallani välja (meile peaks see olema tuttav enda riigi sõjajärgsest perioodist).
Kolmandaks, oma keskuse sotsiaaltöös pagulastega näeme, et perekonna olemasolu on üksikut ja traumeeritud pagulast kõige enam aktiveeriv faktor - see motiveerib pagulast otsima tööd, harima oma lapsi (kes õpivad lasteaias kiiresti ära eesti keele), planeerima oma elu perekonnana Eestis. See hõlbustab lõimumist meie ühiskonda. Seega leian, et õigus perede taasühendamisele on täiesti põhjendatud, nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohast.
HARDO AASMÄE AVAKÕNE
Pagulasel ei pea olema õigust oma pere järele tuua
Eesti äärmiselt ettevaatlik paguluspoliitika on olnud õige. Põhjuseks on asjaolu, et lääneriikide paguluspoliitikat on ulatuslikult põrandaaluses äris ära kasutatud ning sellega kuritarvitatud lääne ühiskondade külalislahkust. Mitmete riikide minnalaskmine varjupaigapoliitikas on võimendanud rahvusvahelist inimkaubandust ja paljud riigid on sisuliselt asunud seda mahitama. Rootsi Kuningriik on meie naabritest olnud eriti vastutustundetu. Eelmisel aastal rahuldati seal 44 000 asüülitaotlust. Sellise hulga puhul ei saa juttugi olla põhjalikust taustakontrollist.
Mis puudutab perekondade ühendamist, mis minu oponendi veendumuse kohaselt aitaks pagulastel paremini lõimuda uude ühiskonda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, siis paraku on minu oponent paguluse olemusest valesti aru saanud. Pagulane on isik, kes ohu möödudes püüab esimesel võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal on kõige kindlam tagatis, vältimaks kuritarvitusi pagulaste hulgas.
Kujutelm pagulasest, kes peab asukohamaal ilmtingimata sotsiaalselt ja majanduslikult lõimuma, on rahvusvahelise inimkaubanduse varjatud reklaam, mida mitmel pool ja erineval viisil inimestele sisendatakse. Sellega veendakse inimesi nõustuma selle rahastamisega. Niisugune paguluse käsitlus on oma olemuselt immigratsioonireeglitest mööda hiilimise õigustamine. Sellise arusaama omaksvõtt aitab paguluse kattevarjus ebaseaduslikult siirata inimesi teise ühiskonda, sest pagulastel on immigrantidega võrreldes lääne heaoluühiskondades olulised rahalised eelised. Mõistagi aitab see lihtsustada ja laiendada rahvusvahelist inimkaubandust ning muuta äri tulusamaks. Asi on jõudnud juba nii kaugele, et äsja keelas Iisrael ära Aafrikast pärit pagulastel rahvusvahelised pangaülekanded, tõkestamaks oma pagulastoetuse lähetamist kodustele.
Pagulaste puhul ei ole väga oluline, kas nende lapsed õpiks lasteaias ära eesti keele või mitte. See võib olla mõnele meist küll palsam hingele, kuid ikkagi vastuolus paguluse olemusega. Las lapsed kasvavad ikka oma kodus! Ühineda perekondlikult oma pagulasest onu või tädiga kusagil võõral maal on lapse suhtes vaimne vägivald, mida me ei tohi riiklikult toetada ega rahastada. Me ei tohi seda teha moraalsetel kaalutlustel ka siis, kui selleks pakutakse välis- või erarahastust.
Kuigi onu ja tädi pole otseselt Eestis loetud nende hulka, kes vahetult saaksid perekondade ühinemisel osaleda, siis surve selleks on Euroopas laialdaselt olemas. Kui pagulusse on läinud isa või ema ja lapsed jäävad kodumaale, siis tegu on eelkõige ikkagi abielupaaride ühinemisega, kellega kaasnevad lapsed. Rõhutan veelkord: perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarviduse vältimiseks.
Viitamine selles asjas Eesti põhiseadusele on täiesti kohatu. Eesti põhiseadus kaitseb perekonda vaid Eesti territooriumil ja puudutab Eesti kodanike huve mujal maailmas.Laiendada Eesti põhiseaduse mõju meelevaldselt üleilmseks on vaenulik akt teiste riikide suhtes. Eesti põhiseadus ei saa ega tohi kaitsta perekonda Hiinas, Iraagis, Burkina Fasos jm. See on vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse, mis on riikidevahelistes suhetes kõige hukkamõistetavam tegu.
Pagulane ei pea innukalt planeerima oma elu korraldamist perekonnana Eestis. Paguluse olemusest lähtuvalt peab pagulane pigem tegutsema järjekindlalt selle nimel, et pöörduda võimalikult kiiresti koju tagasi oma perekonna juurde.
JUHAN SAHAROVI VASTUREPLIIK
Ma ei nõustu oponendi väitega, et «perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarvituse vältimiseks». Sellise väite järgi on perekonna hoidmine kodumaal (kust nad ei tohi lahkuda) nende pantvangistamine, mille eest vastutajaks loetakse pagulane – ning läbi perekonna kinnihoidmise loodetakse pagulane riiki tagasi pöörduma saada. See on täiesti ebamoraalne (seda võtet on kasutatud autoritaarsete riikide poolt) ja vastuolus rahvusvahelise õigusega.
Oponent kirjutab, et paguluse olemus on «soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal». See näitab, et ei tunta pagulaste juhtumeid ja seda, millistest režiimidest nad on põgenenud. Pagulane ei saa vastutada oma päritoluriigi võimude vägivalla või tagakiusu eest. Just see on paguluse olemus, mis on määratud ÜRO 1951. a pagulaskonventsiooniga (artiklis 1) – neil inimestel on põhjendatud hirm tagakiusamise ees ja nende tagasisaatmine võib põhjustada nende piinamist või surmamist. Perekonda ei saa kindlasti kasutada selleks vahendiks, mis sunniks neid tagasi pöörduma neile ohtlikku riiki.
Perekonna moraalne väärtus on kõikide demokraatlike riikide kaitse all. Meie põhiseadus loomulikult kaitseb ja väärtustab perekonda ning seda ei pea tegema mitte välisriikides (nagu viitab oponent) vaid siinsamas, kus Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse saanud pagulane elab. Ta elabki siin ja vajab kaitset ja abi oma perekonnaga ühinemisel. Perede taasühendamine on reguleeritud rahvusvahelise õigusega, mis algas alates ÜRO inimõiguste deklaratsioonist. See tähendab muuhulgas seda, et meil kõigil on see õigus olemas kui meil endal peaks seda vaja minema. Aga mis eelneb õigusele? Selleks on moraal. Meie kultuuriruum on teinud moraalse valiku, et me väärtustame perekonda ja abistame pere oma liikmete ülesleidmisel.
Annetuste kogumine õnnestus üle lootuste hästi
Kui me täpselt nädal tagasi esmaspäeval panime pagulasabi.ee lehele ülesse kuulutuse, milles palusime toetada endale jõukohase summaga ühte pagulasperekonda, ei osanud me aimata, et leidub niivõrd palju häid inimesi. Tänu annetustele saame tuua peagi Eestisse hetkel veel ühes teises riigis viibivad 3 last koos oma vanemaga neid siin ootavate pagulasstaatuses ema ja isa juurde.
Täpselt nädalaga laekus meie arvele annetusi kogusummas 2370 EUR kokku 83-lt eraisiku kontolt. Kulud 4 inimese lennupiletitele, viisalõivule ja kohustuslikule tervisekindlustusele jäävad kusagil 1300 EUR kanti. Ülejäänud summa jätame organisatsiooni arvele eesmärgiga kasutada seda edaspidi sarnastes olukordades pagulasperekondade Eestis taasühendamiseks.
Nii Eesti Pagulasabi kui perekond on siiralt tänulik kõikidele nendele headele inimestele, kes leidsid võimaluse toetada laste ja nende vanaema Eestisse toomist kasvõi natukene. Tänusõnu väärivad ka kõik need, kes võtsid vaevaks jagada infot annetusvajadusest Facebookis, listides ja kõiksugu muude kanalite kaudu. Suur aitäh!
Vajame Sinu abi ühe perekonna õnne taastamiseks
Mõned nädalad tagasi andis Eesti riik rahvusvahelise kaitse ehk pagulasstaatuse ühele abielupaarile, kelle elu oma kodumaal oli sattunud tõsisesse ohtu. Ema ja isa on alustamas Eestis uut elu, kuid nende kolm last ja mehe ema varjuvad hetkel veel ühes võõrriigis. Perekonna Eestis kokkuviimiseks seaduslikke takistusi ei ole, kuid probleem seisneb pere rahaliste võimaluste puudumises. Kolme lapse ja mehe ema Eestisse toomine läheb perele maksma kokku ligikaudu 1000 eurot. See sisaldab endas lennupileteid, viisakulusid ja tervisekindlustust (vajalik Eesti viisa saamiseks) kõigile neljale. Eesti Pagulasabi MTÜ on kursis selle perekonna kurva looga ning teab, et neil endil pole võimalik neid kulusid katta. Paraku puuduvad Eesti riigil meetmed selliste olukordade lahendamiseks. Seetõttu korraldab Eesti Pagulasabi MTÜ korjanduse, mille eesmärk on koguda kokku perekonna Eestis kokkuviimiseks vajalik summa (~1000 EUR).
Kutsume Sind üles annetama endale jõukohane summa, et aidata tuua 3 last ja nende vanaema Eestisse. Ka väikseimgi abi viib meid eesmärgile lähemale. Annetused palume kanda üle Eesti Pagulasabi MTÜ kontole 10220015188017, kirjutades märksõnaks “perekond”. Sularahas arveldamise soovi või muude küsimuste korral palume ühendust võtta allpool olevatel kontaktandmetel. Korjanduse tulemustest teavitatakse lehekülgedel pagulasabi.ee ja facebook.com/pagulasabi.
Perekonna lugu Pere turvalisuse huvides ei saa me avaldada ei asjassepuutuvate inimeste ja riikide nimesid ega kirjeldada täpselt kuidas ja millistel asjaoludel said nendest inimestest põgenikud. Sellele vaatamata püüame anda võimalikult selge pildi pere olukorrast.
Tegemist on oma kodumaal lugupeetud inimestega, kes olid tuntud oma edasipüüdliku loomuse, ettevõttlikkuse ning tubli töötegemise poolest. Põgenemise algpõhjuseks on konflikt, mis sündis tööülesannete täitmise käigus, kui enda valdusesse saadi info, mille avalikustamise hirmus olid teatud grupeeringud valmis isegi tapma. Sisuliselt sattus perekond endast sõltumatult päevapealt kahe maffiarühmituse vahelise konflikti keskpunkti. Riigilt polnud võimalik kaitset saada, kuna konflikti osapooled koosnesidki korrumpeerunud võimulolijatest. Enne kodumaalt põgenemist pidi pere taluma mitmete aastate jooksul lugematu hulk ähvardusi ning elama üle kehavigastustega lõppenud tapmiskatse. Ühele lastest on peksmine jätnud eluaegse haiguse ja trauma.
Kuna elu oma kodumaal osutus iga päevaga üha võimatumaks, otsustas perekond põgeneda. Nad asusid elama naaberriiki, kuid nende sealne asukoht paljastati üsna pea. Teadmata, mida teha, otsustasid pereisa ja -ema peita lapsed ja nende vanaema teise asukohta, esitada ise turvalises riigis varjupaigataotlus ning tuua mahajäänud pereliikmed esimesel võimalusel järele. Põgenemise teekond viis mehe ja naise Eestisse, kus esitati varjupaigataotlus ning saadi rahvusvaheline kaitse Eesti senise praktikaga võrreldes rekordilise kiirusega. Kohe pärast pagulasstaatust kinnitavate paberite kättesaamist esitasid lapsevanemad Eesti riigivõimudele perekonnaga taasühinemise taotluse. Selleks, et kolm last ja nende vanaema Eestisse toimetada, on neil vaja aga ligikaudu 1000 eurot. Sellest ostetakse lennupiletid ning kaetakse viisa tegemisega seotud kulud (riigilõiv ja nõutav tervisekindlustus) kõigile neljale.
Perekonna taasühinemisega pole kiire mitte ainult seetõttu, et lapsed pole oma vanemaid juba enam kui aasta aega näinud, vaid kuna nende olukord on väga halb. Ükski lastest pole saanud lõpetada oma haridusteed ega pole mitmeid aastaid käinud koolis, üks lastest vajab suhkruhaiguse tõttu igapäevaselt insuliini, teise tervis on halvenenud järsult kaltsiumipuuduse tõttu. Ka vanaema tervis on üleelamiste ja puuduliku toitumise tagajärjel jäänud kehvaks ning kaks nädalat tagasi elas ta üle infarkti. Nende asjaolude tõttu on pere taasühinemiseks vajaliku rahasumma kokkusaamisega väga kiire. Oleme Sinule väga tänulikud, kui saad aidata kasvõi natuke.
Korjanduse korraldajast Eesti Pagulasabi on mittetulundusühing, mille eesmärgiks on abistada varjupaigataotlejaid ja pagulasi Eestis. Meie peamiseks sihiks on aidata pagulasi nende elu sisseseadmisel Eestis, alates elu- ja töökoha leidmisest kuni keeleõppe korraldamise ning Eesti ajaloo ja kultuuri õpetamiseni. Teiseks oluliseks eesmärgiks on Eesti elanike, eelkõige noorte teavitamine pagulaste ja varjupaigataotlejatega seotud teemadel, informeerimine nende inimeste olukorrast Eestis ja mujal maailmas. Eesti Pagulasabi soovib aidata kaasa Eestis informeeritud ja tasakaalustatud diskussiooni tekkimisele varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorrast, nende probleemidest ning väljakutsetest Eestis ja maailmas. Loe lähemalt: pagulasabi.ee ja facebook.com/pagulasabi.
Lisainfo: Ingi Sutrop Eesti Pagulasabi MTÜ juhatuse liige ingi@pagulasabi.ee M: +372 5258 702 Vaata seda teadet pdf-failina siit.