Uudised: Eesti Inimõiguste Keskus
Inimõiguste Keskus: Eesti karm varjupaigapoliitika paneb põgenike elud ohtu
Eesti Inimõiguste Keskuse hinnangul tuleb kiiremas korras lahendada olukord, kus ilmselgelt kaitset vajavad piiriületajad saavad Eestisse jõudes ebainimliku kohtlemise osaliseks ning varjupaiga taotlemise asemel kohtleb riik neid kurjategijatena.
“Eile levisid meedias teated, kuidas Piusa kandis ületasid Eesti piiri kolm väidetavalt Sudaanist pärit inimkaubanduse ohvrit, kellest üks hukkus alajahtumise tõttu. Nende kodumaa on aastaid sisekonfliktides vaevelnud ja ÜRO nimetab sealset olukorda humanitaarkatastroofiks. Tegemist meeleheitel inimestega, kes otsivad võimalusi ellu jääda ning nende nimetamine illegaalideks või ebaseaduslikeks immigrantideks on äärmiselt kohatu,” selgitas Eesti Inimõiguste Keskuse õiguskliiniku ekspert Anni Säär keskuse teatel.
Eesti piirile saabuvad põgenikud, kes väljendavad oma soovi varjupaika taotleda, saavad tihti halva kohtlemise osaliseks. Enamasti algatatakse nende suhtes kriminaalmenetlus, väljasaatmismenetlus ja nad paigutatakse kohtu loal kinnipidamisasutusse. Näiteks vajalike dokumentide puudumise tõttu illegaalselt piiri ületanute puhul öeldakse enamasti, et tegemist on põgenemiskahtlusega isikutega ja nad peavad viibima kinnipidamiskeskuses.
Võimalus taotleda varjupaika avaneb rahvusvahelist kaitset vajavale isikule tihtipeale alles peale väljasaatmismenetluse algatamist. Selline karistamine ning põgenike kinnipidamine on vastuolus nii 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni kui ka teiste rahvusvaheliste konventsioonide ja deklaratsioonidega.
“Varjupaiga taotlemine on iga inimese inimõigus ning vastuvõttev riik peab tegema kõik endast oleneva selleks, et esmalt oleks varjupaika võimalik paluda piiripunktis, mitte ei tuldaks ebaseaduslikult üle piiri, andes seeläbi tegutsemisvõimalusi inimkaubitsejatele,” lisab Säär.
“Siinjuures tuleks välja tuua, et inimkaubanduse ohvril on õigus saada abi ja toetust, niipea kui pädevatel asutustel on põhjendatult alust arvata, et ta on langenud inimkaubanduse ohvriks. Õigus abile ja toetusele on selles osas nii Eesti kodanikel kui ka kolmandatest riikidest pärit isikutel.”
Viimastel aastatel on mitmed varjupaigasoovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud või on alustatud tunduvalt hiljem. Sellised jutud levivad ning paljud varjupaigataotlejad ei pruugigi enam varjupaika piiril küsida, vaid ületavad ebaseaduslikult piiri, millel võivad omakorda olla väga traagilised tagajärjed.
Olukorra lahendaks keskuse hinnangul see, kui siseministeerium lubaks piiripunktidesse sõltumatud vaatlejad. Eelnevate aastate jooksul on nii Eesti Inimõiguste Keskus kui teised pagulasorganisatsioonid ning Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu rõhutanud Siseministeeriumile sõltumatute vaatlejate olulisust. Eesti piiril varjupaika taotlevate inimeste arv on võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega üsna väike ning see võib osutada, et politsei- ja piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.
Pressiteade avaldati Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel.
Ilmus viies inimõiguste aastaaruanne
30. aprillil esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet "Inimõigused Eestis 2012", milles käsitleti Eesti viimase aasta arengut pea kõigi Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõiguste valdkondades (varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorda analüüsib aruande 12. peatükk).
Koondades kokku eelmise aasta olulisemad sündmused inimõiguste valdkonnas, on aruanne kujunenud oluliseks teenäitajaks inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele ja institutsioonidele Eestis, aga ka väljaspool. Seekordseski aruandes antakse ülevaade nii poliitilistest kui ka seadusandlikest arengutest ning statistikast, tuuakse ka näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, millele edaspidi tähelepanu tuleks pöörata. Aruande ühe toimetaja Marianne Meiorgi sõnul on viimase viie aasta jooksul näha suurimat edasiminekut, aga samas ka suurimat paigalseisu, võrdse kohtlemise teemades. “Ühelt poolt on nendel teemadel hakatud rohkem rääkima – näiteks võib tuua debatte soolise palgalõhe ja sookvootide, samuti kooseluseaduse teemal,” ütles Meiorg, “Samas on endiselt puudu poliitilisest tahtest, et nende teemadega tõhusalt tegeleda.”
Erinevalt eelnevatest aastatest on lisandunud peatükk inimõiguste kaitse riiklikust raamistikust. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja ja aruande üks toimetajatest Kari Käsper leiab, et riik ei ole inimõiguste kaitset piisavalt tõsiselt võtnud. “Kuigi vabaühendused nagu Eesti Inimõiguste Keskus saavad inimõiguste kaitse osas kaasa aidata, on peamine kohustus inimõigusi kaitsta ja edendada riigil,” ütles Käsper. “Riik peab mitte ainult deklareerima inimõiguste olulisust, vaid looma tervikliku inimõiguste kaitse ja edendamise süsteemi, mille üheks osaks on rahvusvaheliselt akrediteeritud riiklik inimõiguste kaitse institutsioon.”
Olulisteks edasiminekuks võib 2012. aastal pidada aktiivsemat arutelu võrdse kohtlemise ja pagulaste teemadel, viha õhutamise seaduseelnõu algatamist, puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimist ning varjupaigataotlejaid otseselt puudutavat eelnõu, mis muudab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust. Tagasiminekuks on otsus, et seadusakte vene keelde riigi poolt ei tõlgita, samal ajal kui plaanitakse tõlkida kõik õigusaktid inglise keelde. Seisma on jäänud ka kooseluseadus. Jätkuvalt on problemaatiline varjupaigataotlejate olukord nii neile pakutavate teenuste kui eluaseme osas.
Mitmed eelmisel aastal tehtud soovitused on tänaseks leidnud väljundi – näiteks on valminud tegevuskava soolise palgalõhe vähendamiseks, on tehtud otsus varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kolimiseks Väike-Maarjasse, samuti on karistusseadustikku sisse viidud inimkaubandust keelustav säte.
Aruanne on leitav Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehelt (HTML versioon, PDF versioon)
Pretsedent: Kuid kinni peetud Vietnami kodanik vabastati väljasaatmiskeskusest
Neljapäeval, 18. aprillil esindas Eesti Inimõiguste Keskus Tallinna Halduskohtus edukalt Vietnami kodanikku tema kinnipidamise pikendamise istungil. Sama inimese kinnipidamist on alates septembrist iga kahe kuu tagant pikendatud.
Inimõiguste keskus taotles vietnamlase vabastamist tuginedes asjaolule, et isik on Eestilt palunud rahvusvahelist kaitset ning on Põhiseaduse vastane kinni pidada varjupaigataotlejat, kui ei esine seaduses loetletud kinnipidamisaluseid, sh näiteks ohtu riigi sisejulgeolekule. Tallinna Halduskohus rahuldas inimõiguste keskuse taotluse.
Eesti Inimõiguste Keskuse pagulasprogrammi juhi Kristi Toodo sõnul on selline kohtuotsus märkimisväärse tähendusega. “See võib muuta edaspidist kohtupraktikat, mis puudutab varjupaigataotlejate majutamist vastuvõtukeskuse asemel kinnipidamisasutustes,” sõnas Toodo.
Vietnami päritolu varjupaigataotleja viibis alates eelmise aasta septembrist Harku Väljasaatmiskeskuses ning tema kinnipidamise pikendamist on Politsei- ja Piirivalveamet taotlenud siiani edukalt iga kahe kuu tagant.
Eesti Inimõiguste Keskus on avalikes huvides tegutsev sõltumatu sihtasutus, mille eesmärgiks on edendada inimõiguste kaitset Eestis ja mujal. Vietnamlast esindati keskuses tegutseva varjupaigataotlejate õigusabi kliiniku tegevuse raames, mida rahastab EV Siseministeerium ja Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu.
Uudist vahendab humanrights.ee.