Uudised
Soome aasta naispagulane: ema, arst ja sillaehitaja
2012. aasta Soome naispagulane on Afganistanis sündinud arst ja viie lapse ema Malalai Rahim. Seinäjoel elava Rahimi sooviks on murda eelarvamused, innustada noori õppima ja aidata teisi naisi, kes samuti paguluses elavad.
”Kui mulle tehti ettepanek kandideerida aasta naispagulaseks, juurdlesin selle üle pikalt. Peamine põhjus, miks sellega nõus olin, on soov suurendada teadlikkust paguluse kohta. Soomes ei tea paljud pagulusest midagi ja eelarvamused meie suhtes võivad olla suured“, arutles Malalai Rahim, 46, oma valimisest kuuldes.
Rahim ei ole ise õnneks peaaegu üldse rassismiga kokku puutunud, kuid lastel on koolis vahel raske olnud. Tema poeg oli koolis seitsmendas klassis. Üks teine õpilane kiusas teda ja poeg oli juba meeleheitel. „Poeg palus minult ja isalt luba kiusajat lüüa, millega me nõus ei olnud, sest see ei lahendaks midagi,“ meenutab Rahim.
Olukorda püüti lahendada koos direktori ja kiusaja vanematega, aga see ei toonud olukorda mingit muutust. Lõpuks palus Rahim ise direktorilt luba tolle poisiga rääkida.
”Sain poisiga kokku ja rääkisin talle meie elust, raskustest ja sõjast Afganistanis, pagulusest ja sellest, miks olime Soome sattunud. Kohtumise alguses oli poiss närviline ja väänles toolil siia-sinna, aga lõpuks istus ta nagu naelutatud oma kohal ja kuulas võlutult. Peale seda ei kiusanud ta enam minu poega ja neist said head sõbrad.“
Sillaehitaja
Malalai Rahim näeb aasta naispagulase – preemiat kui silda soomlaste ja immigrantide vahel. Ta soovib vähendada eelarvamusi ja innustada kõrvale jäämise ohus olevaid noori õpinguid jätkama, käies kõnelemas näiteks koolides ja erinevatel üritustel.
”Soome on pagulasi vastu võtva riigina veel suhteliselt noor ja võib-olla sellepärast on siin nii palju inimesi, kes meie olukorda ei tunne. Iga pagulase loo taga on isiklik probleem ja keeruline ning raske ajalugu“, märgib Rahim.
Rahim usub, et peamine põhjus, miks pagulaste ja immigrantide suhtes rassistlikku suhtumist evitakse, on teadmatus. Kujutatakse ette, et Soome tullakse elama maksumaksjate kulul – arusaam, mida ka Rahimil on tulnud palju kordi kummutada. Kuigi algus võib olla raske ja ühiskonna toetus vajalik, on Rahim koos oma perega hea näide sellest, kuidas ka keerulise taustaga inimesed edukalt Soomes integreeruda võivad.
Seinäjoe keskhaiglas töötav Rahim tänab oma abikaasat Karimi toetuse eest õpingute lõpuleviimisel. Paar kohtus Nõukogude Liidus, kus Rahim arstiks õppis. Soome keele õppimise ja meditsiiniga seotud eksamite sooritamise järel sai Rahim arstipaberid ka Soomes.
”Ma tean, et välismaalastel on raske nii Soomes kui ka ülepea terves Euroopas tööd leida. Ma olen selle eest tänulik, et olen pälvinud Soomes lugupidamise ja saanud ühiskonnalt toetust arsti õpingutes,“ ütleb Rahim. Seevastu afgaani kogukond Soomes ei toetanud Rahimi püüdlusi arstiks saada. „Mulle öeldi, et istu lastega kodus, siin on nii raske õppida. Aga mina ei jäänud koju!“
”Õppisin koolis puštu keeles, ülikoolis vene keeles, töötasin dari ja nüüd soome keeles,“ loetleb Rahim naerdes oma elu etappe.
Abistav käsi on alati olemas
”Aasta naispagulasena usun ja loodan, et mul on võimalik inimesi aidata. See on mulle loomuomane ja olen seda kogu oma elu teinud, isegi sõja ajal“, räägib Rahim. Enne põgenemist töötas ta arstina Põhja-Afganistanis Pulikumburis. Juhtus, et inimesed tegid 20 tunni pikkuse retke eesli või hobusega, et kohtuda arst Malalaiga. Ka tema kodu uksed olid alati abivajajatele lahti – isegi keset ööd.
Tingimused Afganistani ääremaadel olid hirmsad. Rahim tegi naistele puhastusi maas keset tolmu ja liiva ja eemaldas korduvalt mädanenud looteid naise üsast. Nurisünnitusi oli nii palju, et haigla põrand oli üleni verega kaetud.
”Kui mu neljas laps sündis, tulid patsiendid ravi lootuses uksele koputama. Nad ootasid viisakalt, kuni sünnitus mööda sai. Tund aega enne sünnitamist võtsin veel patsiente vastu ja sama tempo läks edasi kohe varsti peale sünnitust,“ räägib Rahim.
Rahim tahab aidata oma kodumaa naisi, kes elavad endiselt sõja keskel rasketes oludes, Afganistanis ei pääse paljud tütarlapsed kooli. Malalai käsi ka ise poiste koolis, muidu oleksid õpingud pooleli jäänud. „Me olime poiste koolis tüdrukutena kolmekesi, kõik ohvitseride tütred. Hommikupoolikuti õppisin gümnaasiumis ja õhtupoolikuti õpetasin põhikoolile keemiat ja bioloogiat,“ jutustab Rahim ja kiidab oma vanemate sihikindlust hariduse suhtes.
Arstiks õppis Rahim Nõukogude Liidus ja naasis peale lõpetamist tööle Kabulisse. Õpingute ajal kohtas Rahim ka oma praegust abikaasat Karimi, kes õppis põllumajandusinseneriks. Peale kogemuste kogumist pääses Rahim tööle Punase Risti juhtivaks arstiks Baglani, kuid tal tuli sõja jalust põgeneda tagasi Kabuli. Kui taliban tuli võimule, keelati naistel arstina töötada, kuid Rahim jätkas keelust hoolimata tööd.
”Hiljem töötasin Rootsi poolt ülalpeetavas kliinikus Logaris. Kui tööle läksin, panin burka selga just nii, nagu kõik mu patsiendid. Tööl olin tavalistes riietes ja õhtul peitsin end taas talibani reeglite kohaselt“ räägib Rahim.
Põgenemine
Rahimi perel tuli kodumaa piires palju kordi põgeneda. Logarist jätkas pere teed Nimrosi, kus taliban justkui samuti võimul oli. Rahim läks taas tööle. Kui tema töökaaslane, meditsiiniõde, kividega surnuks loobiti, hoiatas sugulane, et Malalai ja tema mees on talibanide nimekirjas järgmised. Meest kiusati taga seetõttu, et ta lubas oma naisel keelatud tööd teha.
Põgenemistee kodumaalt kaugele algas. Pere põgenes mööda piirijõge Iraani poolele, kus neile anti pagulase staatus. Rahim otsis tööd arstina, kuid Iraan ei andnud välismaalastest arstidele tegevuslitsentsi. Lõpuks sai ta tööd piiriala pagulaslaagri ainukese arstina. Rahim sõitis igal hommikul lähedal asuvast linnast kiirabiga pagulaslaagrisse ja tagasi.
”Tingimused laagris olid kohutavad. Vett ei olnud piisavalt ja pagulastel tuli endil kõike teha, majaehitustellistest alates,“ meenutab Rahim. Pandeemiad ja alatoitlus olid üleüldised ning laste surevus kõrge.
Elama asumine Tamperesse
Malalai Rahimi kuueliikmeline pere saabus nn kvoodipõgenikena Soome 2000. aastal. Koos perega tuli ka Malalai õde ja kaks venda. Nad paigutati Tampere Hervantale, kus perre sündis viies laps. Rahim õppis usinalt soome keelt ja hoolitses lisaks oma lastele ka nooremate õdede-vendade eest, kes praktiliselt elasid Rahimide juures.
Nüüd elab pere Seinäjoel Rahimi spetsialiseerumise tõttu. Mõne aasta pärast saab temast günekoloog. Enne seda ootab teda aga tegus aasta 2012. aasta naispagulasena.
”Meie, pagulased, oleme vägagi kirju seltskond erinevaist rahvustest, kultuuridest ja religioonidest. Minusuguseid kõrgema hariduse saanuid on palju, aga Soomes elab ka kirjaoskamatuid pagulasi. Neid tegureid ja taustu tuleks integreerimisprogrammides arvestada,“ nendib Rahim.
Rahim tunneb eriti suurt muret arengumaadest saabuvate, halva haridusega naiste pärast. Neile tuleks korraldada spetsiaalseid koolitusi naiste positsioonist, haigustest ja lastekasvatusest ning loomulikult õpetada nad lugema ja kirjutama. Tähelepanu tuleks pöörata ka pagulastele, kes on näiteks sõjas saadud traumade tagajärjel töövõimetud.
Püsivale naasmisele Afganistani ei julge Malalai Rahim mõelda. ”Ma ei taha, et minu lapsed kogeksid seda, mille ise läbi teinud olen. Sõja tõttu mu poeg kogeleb.“, räägib Rahim. Pere on käinud Afganistanis külas, kuid viimasel ajal teravnenud olukord ja talibanide võimuletulek võib muuta reisid kodumaale taas võimatuks. Afganistani naasmine tekitab ka hirmu. „Keegi ei tea, kas sealt tagasi tuleb“.
Soome võttis esimesed Tšiilist tulnud pagulased vastu 1970ndatel aastatel, kuid tegeliku pagulaspoliitika alguseks võib lugeda alles 1990ndate aastate algust. Somaallased olid toona suurim põgenike rühm, kuid viimastel aastatel on enim nn kvoodipõgenikke võetud vastu Afganistanist. Afgaanid moodustavad üle maailma suurima põgenike rühma. ÜRO põgenike organisatsiooni teatel vajas 2010. aastal kaitset enam kui 3,5 miljonit afgaani.
Artikkel tõlgiti soome keelest Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Artikkel pärineb siit.
Eesti riik pidas Somaaliast pärit saatjata last kurjategijaks
Eesti riik hoidis Somaaliast pärit tüdrukuid mitmeid kuid kinnipidamisasutuses.
Mullu septembris peeti Tallinna lennujaamas kinni kolm nälginud ja väga kehva tervise juures olevat pealtnäha alaealist – hiljem selgus, et neiud olid vanuses 17–19 eluaastat – Somaalia neidu, kes reisisid võltsitud dokumentidega. Tüdrukud tulid Venemaalt koos ühe täiskasvanud saatjaga, kes soovis nendega edasi Rootsi minna. Seejärel selgus, et tüdrukud olid omavahel tutvunud alles lennukis ja nende saatja oli nad ise ükshaaval kuskilt kaasa võtnud.
Nii politsei- ja piirivalveamet (PPA) kui kohus leidis, et tüdrukud tuleb saata Harku väljasaatmiskeskusesse, kuhu tavaliselt pannakse inimesed, kes kujutavad endast ohtu Eesti riigi sisejulgeolekule. Väljasaatmiskeskuse näol on sisuliselt tegemist vanglaga, mida ümbritseb okastraataed. Kinni peetud tüdrukute tervis oli äärmiselt halb, esimeste nädalate jooksul oksendasid nad iga päev.
SA Eesti Inimõiguste Keskuse juristid, kes ei pea õigeks PPA otsust tüdrukuid vangistuses hoida, kinnitasid, et tegemist oli inimkaubandusohvritega. Neiud pidid kinnipidamisasutuses kevadeni viibima, sest selleks ajaks olid inimõiguste keskuse juristid suutnud neile riiklikku õigusabi taotleda, esimene taotlus sai kohtus kõigepealt eitava vastuse. Neiud said lõpuks ka elamisloa.
Esindajat ei pakutud
Hilisem ekspertiis tuvastas, et üks tüdrukutest oli alaealine. „On kummaline, et Eesti riik kohtleb alaealist täisealisena seni, kuni ekspertiisi vastus tõendab alaealisust. Mujal Euroopas on see vastupidi,” märkis sihtasutuse vanemõigusekspert Anne Veerpalu.
„Juriidilist esindajat neile ei pakutud, samuti ei osanud nad seda ise taotleda,” sõnas Veerpalu. „Vestlusesse, mille käigus üritati nende isikuid tuvastada ning nende rändamise motiivist aimu saada, ei olnud kaasatud somaalia keele tõlki.
Tüdrukud ei saanud aru, millest räägiti,” kirjeldas olukorda nooremõigusekspert Anni Säär. Ainult üks neidudest oskas väga algtasemel inglise keelt. Tõlki ei olnud ka kohtuistungitel. Alles kolmandal kuul tehti nendega Soomes asuva tõlgi abil videokonverentsi vahendusel intervjuu.
„Ainuüksi 2008. ja 2009. aastal on PPA taotlenud Euroopa pagulasfondist üle 2 miljoni krooni, et koolitada ametnikke välisõppereiside kaudu eesmärgiga, et nad oskaksid piiril ära tunda võimalikku varjupaigataotlejat, küsida õigeid küsimusi, suunata kohe õigete ametnike poole. Hoolimata sellest tundub hetkel, et see on maha visatud raha,” tunnistas nördimusega inimõiguste keskuse pagulasprogrammi juht Kristi Toodo.
„Varjupaigataotleja koht ei ole väljasaatmiskeskuses. Eriti kui ta on noor nälginud naine, kelle väljasaatmine on perspektiivitu, kuna tema päritoluriik on sõjatander,” selgitas Veerpalu.
Pärast väljasaatmiskeskusest vabastamist organiseerisid sotsiaalministeerium ja MTÜ Omapäi alaealisele koha lastekodus ja kahele vanemale koha Kesk-Eesti linna naiste varjupaigas. Neidudele saabus aga õige pea rahapakk tundmatult saatjalt ja nad lahkusid Rootsi.
KOMMENTAAR Politsei: toimisime vastavalt seadusele
Kaarel Kuusk Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja
Isikud paigutati väljasaatmiskeskusesse, kuna nad sisenesid Eestisse seadusliku aluseta ning nende väljasaatmine ei olnud võimalik 48 tunni jooksul. Vastavalt seadusele peetakse isik kinni ning paigutatakse halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. PPA tutvustab isikutele õigusabi ja selle taotlemise võimalusi. Isikule antakse ka infovoldik, mida varjupaigamenetluse raames oodata ning kuhu on võimalik abi saamiseks pöörduda. Vastates PPA küsimustele, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas tegemist võib olla inimkaubanduse ohvritega, ei väljendanud ega avaldanud isikud ennast inimkaubanduse ohvritena.
ASJADE KÄIK Miks ei suudetud tagada lapse õigusi?
PPA võttis ühendust sotsiaalministeeriumiga, sest oli tuvastatud, et tegemist võis olla alaealisega. Sotsiaalministeerium määras lapse esindajaks MTÜ Omapäi, mille asutasid samuti sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Sotsiaalministeerium andis MTÜ-le kahe projekti jaoks 200 000 krooni. Ühe projekti eesmärgiks oli lepingu alusel „tagada saatjata ja/või kaubitsetud lapse õiguste tagamine, pakkudes turvalist vastuvõtusüsteemi ning vajalikku tuge /…/”. Miks ei suudetud tagada Somaaliast pärit lapse õiguste kaitset, näiteks ei palgatud advokaati?
„Kummagi lepingu ese, millega sotsiaalministeerium MTÜle Omapäi raha eraldas, ei olnud saatjata alaealistele tagada või korraldada õiguskaitset, eestkostet ega ka esindajat. Sotsiaalministeerium kohtles väljasaatmiskeskusest vabastamise järgselt kolme Somaaliast pärit varjupaigataotlejat kui haavatavaid isikuid ja nad paigutati vastavatesse hoolekandeasutustesse,“ teatas sotsiaalministeeriumi peaspetsialist, MTÜ Omapäi üks asutajatest Signe Riisalo.
Lugu on pärit siit.
Otsime eesti keele õpetajat
Hei!
Kas tahaksid sel suvel teha midagi huvitavat ja ennast proovile panna? Otsime Tartus pakistani päritolu abielupaarile eesti keele õpetajat. Pere on saabunud Eestisse hiljuti ja alustanud on lõimumise teekonda, mille alguspunktiks on tutvumine siinse kultuuriga, aga eelkõige just keele äraõppimine. Sul ei pea selleks olema filoloogi haridust ega isegi mitte ülihäid teadmisi eesti keele grammatikast. Vajalik on vaid tahe suhelda ja võõrastele keelt õpetada. Töö on tasustamata, kuid kindlasti annab see sulle uusi kogemusi ja pakub mitmeid positiivseid elamusi. Kui sul on soov olla kasulik ja veeta oma puhkus aktiivselt, õppida tundma teist kultuuri ja ühtlasi aidata kaasa integreerumisprotsessile, siis on see suurepärane võimalus!
Huvi korral võta meiega julgelt ühendust! *Saame leppida kokku ka tundide toimumise aja ja koha.
Elisabeth Viinalass Eesti Pagulasabi MTÜ +372 58 141 588 elisabeth@pagulasabi.ee