Uudised
Pagulasteemad "Erinevus rikastab" nädala raames
TTÜ õiguse instituudi poolt kolmandat aastat läbi viidava projekti "Erinevus rikastab" raames toimuvad sel aastal esmakordselt "Erinevus rikastab" nädalad: 11.-15. septembril Tallinnas ja 18.-22. septembril Tartus.
Eesti Pagulasabi MTÜ lööb "Erinevus rikastab" nädala raames kaasa koostööpartnerina. 11. septembril Tallinna noorte infokeskuses Vabaduse väljakul kell 16.00 - 19.00 ning 18. septembril Tartus Tasku keskuses kell 16.00 - 19.00 viib Eesti Pagulasabi MTÜ läbi foorumteatri etenduse ning sellega kaasneva arutelu teemal "Põgenikuks Eestis". Ühtlasi saavad huvilised nii Tartus kui Tallinnas osaleda pagulasteemalises viktoriinis.
Iga päev "Erinevus rikastab" nädalast keskendub ühele konkreetsele teemale:
- TEISIPÄEVAD: etniline ja rahvuslik mitmekesisus
- KOLMAPÄEVAD: puuetega inimesed
- NELJAPÄEVAD: lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed
- REEDED: aktiivsena vananemine ja põlvkondadevaheline solidaarsus
- LAUPÄEVAD: üleüldine sallivus
Nädala jooksul näidatakse mõlemas linnas temaatilisi filme (kinodes Artis ja Cinamon); ühes koostööpartneritega toimuvad erinevad tegevused ja nädala lõpetavavad lõpukontserdid mõlemas linnas.
Tutvu programmiga:
Maksim Jefimov: Venemaad valitseb endine KGB, kellele ei meeldi vabadus
Eestisse pakku tulnud blogija: koju Venemaale tagasi pöörduda oleks mul kindlasti ohtlik.
Kohtume Maksim Jefimoviga Pärnu bussijaamas, kuid fotograafi palvel siirdume peaväljakule, kus saab blogija panna niimoodi istuma, et raamatukogu seinal olev @-märk jääks koos temaga pildile. Jefimov laseb sellel rahulikult sündida, sest nagu ta ise ütleb, on Venemaa opositsioonile ja inimõiguslastele väga oluline, et nende probleemidest ja püüdlustest räägitaks, ja ta tänab, et tema vastu huvi tuntakse.
„Ma ei ole ükskõikne inimene. Mind huvitab ühiskonna muutmine, mida ma üritasin meie elu probleemkohti kritiseerides ka saavutada. Näitasin kõigi murekohti – nii kohalike poliitikute, riigivõimu kui ka kiriku omi – ehk kõike, mis mind ärritab ja puudutab,” selgitab Jefimov oma mitu aastat käigus olnud blogi teemavalikut.
„Esmalt on Venemaa suurim probleem ikkagi korruptsioon, mida päevast päeva näha on väga-väga valus.”
Maksim Jefimov tahab oma sõnumiga, mida ta nimetab kodanikuühiskonna hääleks, jõuda Vene poliitikuteni, kuid sellised hääled kipuvad Venemaal liiga vaikseks jääma. Jefimovi näide võib saada hoiatuseks ka teistele blogijatele, sest peale kriminaalsüüdistuse taheti teda kaks korda psühhiaatrilisele ravile saata. Miks siis? „Kõige omapärasem ongi see, et ma ei kirjutanud tegelikult kiriku kohta midagi eriti jõulist,” ütleb Jefimov oma laineid tekitanud postituse „Karjalal on pappidest kõrini” kohta. „Kirjutasin tavalisi asju – miks saab kirik riigilt suurel hulgal kinnisvara ja sealhulgas vanu lasteaedu, kui meil on lasteaedadest tõsine puudus.”
Postitusele järgnes hullumajaga ähvardamine ja usufanaatikute ähvardused. See ja usuviha levitamise süüdistus sundis ta maikuus Venemaalt põgenema. Eestisse tõi Jefimovi proosaline põhjus: tal oli parasjagu kehtiv Eesti viisa ja mõne aasta eest Pärnu lähistele ostetud väike suvila, kus on vajaduse korral võimalik peavarju saada ja ära elada.
Kriminaalide huviorbiidis
Jefimov ei pea probleemset postitust sugugi oma karjääri kõige mõjukamaks. Selle tiitli vääriline on tema enda arvates hoopis üks kohalike ametnike ja kuritegeliku maailma sidemeid paljastanud videouudis, mis jõudis väiksest Karjalast üleriigilise meedia tähelepanu keskmesse. „Üks ärinaine kaotas oma ettevõtte, sest see oli piisavalt kasumlik ja tema enda sissetulek oli piisavalt hea. Kriminaalid tahtsid seda ettevõtet endale saada ja võimude abiga see ka saavutati – naist peksti mitu korda ja ta oli korduvalt haiglas,” meenutab Jefimov. „Ma tegin temast video, panin Youtube’i üles ja saatsin edasi presidendi veebilehele. Pärast paari päeva olid seda näinud paljud inimesed, kohalikud ajakirjanikud jagasid videot ja üleriigilised kanalid tegid sellest uudise. Kuid sellised juhtumid on siiski harvad ja enamasti ei pälvi blogides kirjutatu suurt tähelepanu.”
Blogi kaudu üritab Jefimov peale valupunktide näitamise ka ühiskonna suhtumist mõjutada. „Mulle meeldiks, et poliitikud kuulaksid minu häält ja arvamust. Minu hääl on kodanikuühiskonna märk, mis näitab korruptsiooni, ametnike raiskamist, kohtupidamise ja kohtunike väärtegusid, politseinike omavoli, inimõiguste rikkumisi – kõik on valusad teemad, mis puudutavad meid kõiki,” selgitab ta ja lisab, et teemat valides on tänuväärsed allikad kohalikud juristid, kes pidevalt riigiaparaadi ebaõiglusega kokku puutuvad. „Juristid jagavad oma klientidega teavet, et minu kaudu on võimalik teha video ja inimõiguste rikkumistest teada anda, aga küllap väsisid ametnikud minu esitatud küsimustest ära ja otsustasid mu tegevuse lõpetada. Praegune kriminaaluurimine on otseselt seotud minu inimõiguste alase ja ajakirjandusliku tegevusega,” on Jefimov kindel.
Endine ajakirjanik
Enne blogipidamist oli Jefimov kohalikul tasemel tunnustatud ajakirjanik, kelle lugusid avaldati ajalehtedes ja keda kutsuti televisiooni esinema. Kriitilised blogipostitused muutsid ta enda sõnul persona non grata’ks. Pärast seda sai ta tungivaid soovitusi tegevus lõpetada. „Ma ei saa vooluga kaasa minna ja oma käitumist muuta. Ma ei saa silmi kinni pigistada, sest kui ma näen, et midagi on valesti, siis ma üritan seda ka muuta,” põhjendab ta oma tegevust.
Kui araabia kevade puhul mängisid sotsiaalvõrgustikud ja internet üliolulist rolli, siis samamoodi ühendavad need ka Venemaa teisitimõtlejaid. „Seal saavad avatud meeltega inimesed kohtuda ühises ruumis, kus mõtteid vahetada ja arvamusi avaldada. See ruum tekitab protestilaineid,” sõnas Jefimov.
Jefimovi sõnul on õigeusu kirik muutunud Venemaa riigiaparaadi osaks – see on kui ideoloogiline osakond või ministeerium. „Preestrid on justkui ametnikud ja kirik on väga mõjuvõimas. Me näeme kirikut sisuliselt kõikjal: koolides, ülikoolides, armees, vanglas,” loetleb ta. „Me näeme igal õhtul televiisoris uudiseid kolmest inimesest – Putin, Medvedev ja Gundajev (patriarh Kirill – D. L.).”
Tagasi Nõukogude Liidus
Samal ajal kui kiriku roll on viimase kümmekonna aasta jooksul pidevalt suurenenud, on tunduvalt vähenenud Venemaa inimõigused ja muud olulised vabadused. „On kadunud sõnavabadus, usuvabadus, kogunemisvabadus. Nüüd teavad kõik, et Venemaad valitseb endine KGB, mille ohvitser Putin oli ja mis oli kriminaalne organisatsioon,” kinnitab Jefimov.
„Neile inimestele ei meeldi demokraatia ja vabadus ning neil on pikaajaline inimõiguste rikkumise kogemus, mistõttu võimegi rääkida poliitilisest tagakiusamisest ja riigimaffiast.”
„Me oleme tagasi Nõukogude Liidus, mis erineb varasemast ainult selle poolest, et poodides on nüüd vorsti,” naerab ta. „Medvedevil ja Putinil pole vahet ja Medvedevi liberaalsus oli lihtsalt illusioon. Tegelikult oli ta lihtsalt Putini kloon ja Venemaad valitseb süsteem, mida nimetatakse putinismiks ja mis on tegelikult KGB võim,” leiab ta.
Praegu on Jefimovi tuleviku kohal suured küsimärgid. Pärast Venemaalt lahkumist kuulutati ta üle riigi tagaotsitavaks ja Karjala piirkondlikud uurimisorganid on juba teatanud, et kavatsetakse välja anda ka rahvusvaheline tagaotsimisorder.
„Kauaks ma Eestisse jään? Ma tõesti ei tea. Kui saaksin koju tagasi minna, siis läheksin, sest Venemaa on ikkagi mu kodumaa, kuid selleks pean ma olema kindel, et see riik on minu jaoks ohutu,” sõnas Jefimov.
KOMMENTAAR
Eestil on otsustamiseks aega pool aastat
Ellen Lebedeva PPA peaekspert
Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on Eesti riigil õigus otsustada varjupaigataotluse rahuldamine või rahuldamisest keeldumine kuue kuu jooksul. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid asjaolusid.
Varjupaigataotluse suhtes on võimalik langetada kolm otsust. Keelduva otsuse puhul peab isik Eestist lahkuma, täiendava kaitse andmise puhul antakse isikule üheaastase kehtivusega Eestis elamise luba võimalusega seda pikendada ning pagulase staatuse omandamisega kaasneb elamisluba Eestis kolmeks aastaks samuti pikendamise võimalusega.
31.07.2012 seisuga oli PPA menetluses kümne isiku varjupaigataotlus (peale selle kuus taotlust kohtumenetluses), kokku on 2000. aastast kuni 31. juulini 2012 varjupaiga saanud 38 isikut ja täiendava kaitse 25 isikut.
Pagulase staatuse saab välismaalane, keda oma päritoluriigis rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast taga kiusatakse. Tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitletakse varjupaigataotluse menetlemisel võime, kes juhivad riiki või selle osa, või muid institutsioone, kes ei suuda pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. Et määratleda tagakiusu alusena poliitiline meelsus, eeldab see isikul selliseid poliitilisi vaateid, mida riigivõim ei salli ja mille pinnalt isik riigivõimu arvustab.
Lugu pärineb siit.
LOE ÜHTLASI MAKSIM JEFIMOVIGA TEHTUD INTERVJUUD: Eestis varjupaika otsivat blogijat ootab kodumaal kriminaalvastutus õigeusu kirikut puudutavate publikatsioonide eest.
Maksim Jefimov on Eestist poliitilist varjupaika palunud ja elab Eestis juba maikuust saadik.
Mis põhjusel te Venemaalt lahkusite?
Mind süüdistatakse rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel. Tegelikult on see seotud minu tegevusega inimõiguste vallas ning samuti tugeva kriitikaga valitsuse ja kiriku tegevuse aadressil Karjalas. Mind on ka kaks korda üritatud vägisi viia psühhiaatriahaiglasse, kuigi ma olen psüühiliselt täiesti terve.
Kuidas nii? Tulevad inimesed, kes lihtsalt viivad teid hullumajja?
Ei, muidugi mitte lihtsalt. Järgiti teatud formaalsusi, nagu näiteks pöördumine kohtu poole psühhiaatrilise uuringu tegemiseks, et selgitada välja, kas mul on isiksushäired. Aga tegelikult oli see vaid katse mulle survet avaldada ja võtta mult määramatuks ajaks vabadus.
Tähendab, selle kõige taga on poliitika?
Absoluutselt. Ja see, mis Pussy Rioti ümber toimub, näitab selgelt Venemaa repressioone võimu kriitikute suhtes.
Millal te Eestisse tulite ja miks just siia?
See oli minu iseseisev valik. Ma olen mõned korrad Eestis käinud, mul oli Eesti viisa, Eesti on mulle enam-vähem tuttav ja seega mõtlesin, et siin võiks proovida varjupaika paluda. Mais jõudsin Eestisse ja siis palusin ka varjupaika, aga seni mu taotlust veel arutatakse.
Mis te arvate, kas teile antakse poliitilist varjupaika?
Selle kohta ei saa veel midagi öelda. Aga kui ma ei loodaks, poleks ma ju varjupaika palunud. Usun, et mul on tugev alus seda saada.
Millest te elate?
Loomulikult on mul pere, kes mind väga toetab, sugulased, kes mind aitavad. Pealegi, kui ma töötasin, kogusin raha mustadeks päevadeks.
Kas olete Eesti võimudega juba kohtunud?
Jah, loomulikult. Mind kuulati ära. Rahvusvahelise kaitse osakonnas töötavad väga kenad inimesed
Kas olete suhelnud ka kohaliku vene kogukonnaga?
Mul pole mingeid kontakte.
Intervjuu pärineb siit.
Tänavune tARTuFF pöörab tähelepanu ka pagulastele
20 aasta jooksul on Eestilt varjupaika taotlenud umbes 60 pagulast. Selle üle, kas see arv on suur või väike, saab täna arutleda tARTuFFi raames.
Eesti asukoha tõttu pole sundrände poliitika just igapäevane arutlusteema, kuid see ei tähenda, et riigil pagulastega tegemist poleks, vahendasid ERRi raadiouudised.
Eesti inimõiguste keskuse sundrände teadlikkuse projektijuhi Egert Rünne sõnul paistab Eesti silma konservatiivse pagulaspoliitikaga, kus aastas antakse pagulase staatus paarile kuni neljale inimesele. Sealjuures on varjupaigataotlejate arv aastas natukene üle poolesaja inimese.
Äraütlemiste peamine põhjus on see, et riik ei näe pagulaste puhul, et neid ähvardab kodumaal oht.
"Varjupaik antakse inimesele, kellel on kodumaal reaalne oht tema elule, aga see on ka küsitav, sest paljud neist ei saa õigusabi - kes siis ütleb, kas temal on seal ohtlik olla või mitte, seda ei oska konkreetselt keegi öelda. Eesti inimõiguste keskusel on õiguskliinikud, kus me pakume varjupaigataotlejatele õigusabi, ja kui nad saavad negatiivse otsuse, siis aitame neil tõestada, et neil on kodumaal oht oma elule," rääkis Rünne.
MTÜ Eesti pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo selgitas aga, et pagulaste arvu ei saa käsitleda kvoodipõhise näitajana. Mihkelsoo sõnul on elamisloa andmisest olulisem pagulaste integreerimine ühiskonda.
"Sisuliselt võib öelda, et riik ei ole aidanud pagulastel oma elu Eestis üles ehitada. Kui päris karmilt vaadata, siis on olukord selline, kus pagulased saavad kätte oma isikutunnistuse ja loa siia jääda, kuid peavad täiesti üksinda toime tulema. Võib endale ette kujutada, et inimesele, kes on täiesti võõrast kultuurikeskkonnast, on see väga keeruline," rääkis Mihkelsoo.
Inimõiguste keskuse arvates võiks riik muuta senist konservatiivset poliitikat. Mihkelsoo leiab, et pagulaste toetus võiks osaliselt jääda ka kodanikuühiskonna ülesandeks.
"Kuna riigipoolne toetus on niivõrd väike, siis on just kodanikuühiskonna roll see vaakum täita ja aidata nii palju kui võimalik. Teine oluline eesmärk, mis meil on, on Eesti elanike ja eelkõige noorte teavitamine varjupaigataotlejatega seotud teemadest," sõnas ta.
Teadlikkust aitaks tõsta ka filmid. Inimõiguste keskus ja tänavune tARTuFF teevadki koostööd, mida ilmestavad temaatilised dokumentaalfilmid rahvusvahelisest sundrändest. Samuti toimub täna õhtul pagulasteemaline arutelu.
Uudis pärineb siit.
Uudist illustreeriv foto pärineb siit.