Uudised: pagulaspoliitika
Pagulased toovad Kristiina Ojulandi väitlustulle
Sel kolmapäeval (30.01.13 - toim.) väitleb Eesti eurosaadik Kristiina Ojuland Postimehe arvamusportaalis teemal, kas Eesti peaks pakkuma siia sattunud pagulastele praegusega võrreldes paremaid elamistingimusi.
Seisukohta «Eesti pakkugu pagulastele paremaid elamistingimusi» asub kaitsma Eesti Väitlusseltsi võistkond, millele oponeerib Ojuland.
Väitlus algab kolmapäeval kell 10 mõlema poole avasõnade avaldamisega, seejärel saab jaataja ehk väitlusseltsi võistkond võimaluse kiireks vaherepliigiks. Kell 12 algab juba väitluse teine osa ehk online-intervjuu laadne iga paari minuti tagant uuenev ristküsitlus, mis peaks olema debati kõige põnevam etapp. Osapooled saavad seal küsida teineteiselt reaalajas küsimusi, samuti on koht lugejate saadetud küsimustele. Oma seisukohad võtab kumbki osapool kokku väitluse kolmandas osas ehk lõppsõnas.
Küsimusi ristküsitluseks võib esitada juba selle loo kommentaariumisse. NB! Küsimusi saab esitada küll anonüümselt, kuid kommentaariumisse on oodatud üksnes korrektselt vormistatud küsimused väitluse osapooltele.
Seekordne väitlus on esimene osa pagulasteemaliste debattide sarjast, mida korraldatakse koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega. Projekti toetavad siseministeerium ja Euroopa Pagulasfond. Debatti modereerib Herman Kelomees Eesti Väitlusseltsist.
Olgu täpsustatud ka, et pagulane on isik, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse. Näiteks majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Keskmiselt kord kuus Eesti Väitlusseltsi ja Postimehe arvamusportaali korraldatavate online-väitluste eesmärk on muuta arutelu erinevatel ühiskonnas aktuaalsetel teemadel sisulisemaks ning argumenteeritumaks.
Uudis pärineb siit.
Euroopa väljakutsed sundrändega tegelemisel
Eesti Inimõiguste Keskus korraldas 20. novembril ajakirjanikele suunatud seminari teemal “Euroopa väljakutsed migratsiooni teemadega tegelemisel”. Seminaril osalesid Ana Fontal Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogust (ECRE) ja Markku Aikomus ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametist (UNHCR), seminari juhtis Anne Veerpalu Eesti Inimõiguste Keskusest.
Seminaril anti ülevaade Kreeka probleemidest sundrändega hakkama saamisel, kuna tegu on piiririigiga, kust enamik varjupaigataotlejaid Euroopa Liitu saabuvad. Kreeka tingimused varjupaigataotlejate vastuvõtul on aga nii kehvad, et Euroopa Inimõiguste Kohus on keelanud varjupaigataotlejaid Kreekasse tagasi saata, kuna seal koheldakse varjupaigataotlejaid ebainimlikult.
Seega tekkis seminaril küsimus, kas piiririigid peaksid üksi hakkama saama pagulaste tulvaga või oleks mõistlik olla solidaarne ning proportsionaalselt jaotada pagulased kõigi Euroopa Liidu riikide peale? Organisatsioonid leidsid, et seda kohustust riikidele veel peale panna ei saa, aga enam riike võiks seda vabatahtlikult teha. Näiteks on Euroopa Komisjon algatanud pilootprojekti, kus ümberasustatakse Malta põgenikke teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.
Peale seminari tausta uurinuna saab hea näitena solidaarsusest saab välja tuua Sloveenia, kes vabatahtlikult aitas Maltat ning ümberasustas kümme Aafrika põgenikku Sloveeniasse. Tegu võib olla küll pealtnäha väikese arvuga, kuid Sloveenia jaoks on tegemist kindlasti suure väljakutsega, mida võiks ka Eesti järgida. Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest on programmiga liitunud Suurbritannia, Slovakkia, Rumeenia, Portugal, Luksemburg, Poola, Ungari, Saksmaa ja Prantsusmaa. Pilootprojekti raames antakse varjupaika 255 põgenikule. Kindlasti saaks ka Eesti kümne põgeniku integreerimisega ühiskonda hakkama, seega võiks Eesti tulevikus antud projektidega liituda. Kui me ise tahame, et meiega oldaks solidaarsed, peame näitama ka eeskuju.
Sujuvalt kitsenes teema ka Eesti võimekuse peale pagulasi vastu võtta, hetkel on Eestis keskmisel 70 varjupaigataotlejat aastas (viimase 20 aasta jooksul on varjupaika antud umbes 60 inimesele). Anne Veerpalu väitis, et Eesti ametnikke on väga palju koolitatud pagulaste temaatikal ning vastuvõtukeskus pole peaaegu kunagi täis, seega oleks Eestil rohkem taotlusi võimalik vastu võtta. Riigi esindajad aga leidsid, et Eesti saab küll tehnilise poolega hakkama, kuid pagulaste lõimumisega ühiskonda Eesti veel hakkama ei saaks. Samas tõdeti, et võrreldes Kreekaga on Eesti olukord ja võimekus siiski oluliselt parem.
Seminarilt jäi kõlama aga ka positiivne sõnum – nimelt tõdeti, et pagulased ei ole ainult kohustus, vaid ka võimalus. Integreerides pagulased kiirelt ühiskonda, saavad nad riigile kasu tootma hakata. Mitmekesisem ühiskond on alati tugevam ning elujõulisem. Samuti aitavad pagulased Euroopa riikidel üle saada ühiskonna vananemisest tingitud probleemidest.
Seminar on osa inimõiguste keskuse rahvusvahelise sundrände teemalisest avalikkuse teavitamise projektist, mida kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Tekst pärineb siit.
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.