Eesti Inimõiguste Keskus korraldas 20. novembril ajakirjanikele suunatud seminari teemal “Euroopa väljakutsed migratsiooni teemadega tegelemisel”. Seminaril osalesid Ana Fontal Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogust (ECRE) ja Markku Aikomus ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametist (UNHCR), seminari juhtis Anne Veerpalu Eesti Inimõiguste Keskusest.
Seminaril anti ülevaade Kreeka probleemidest sundrändega hakkama saamisel, kuna tegu on piiririigiga, kust enamik varjupaigataotlejaid Euroopa Liitu saabuvad. Kreeka tingimused varjupaigataotlejate vastuvõtul on aga nii kehvad, et Euroopa Inimõiguste Kohus on keelanud varjupaigataotlejaid Kreekasse tagasi saata, kuna seal koheldakse varjupaigataotlejaid ebainimlikult.
Seega tekkis seminaril küsimus, kas piiririigid peaksid üksi hakkama saama pagulaste tulvaga või oleks mõistlik olla solidaarne ning proportsionaalselt jaotada pagulased kõigi Euroopa Liidu riikide peale? Organisatsioonid leidsid, et seda kohustust riikidele veel peale panna ei saa, aga enam riike võiks seda vabatahtlikult teha. Näiteks on Euroopa Komisjon algatanud pilootprojekti, kus ümberasustatakse Malta põgenikke teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.
Peale seminari tausta uurinuna saab hea näitena solidaarsusest saab välja tuua Sloveenia, kes vabatahtlikult aitas Maltat ning ümberasustas kümme Aafrika põgenikku Sloveeniasse. Tegu võib olla küll pealtnäha väikese arvuga, kuid Sloveenia jaoks on tegemist kindlasti suure väljakutsega, mida võiks ka Eesti järgida. Teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest on programmiga liitunud Suurbritannia, Slovakkia, Rumeenia, Portugal, Luksemburg, Poola, Ungari, Saksmaa ja Prantsusmaa. Pilootprojekti raames antakse varjupaika 255 põgenikule. Kindlasti saaks ka Eesti kümne põgeniku integreerimisega ühiskonda hakkama, seega võiks Eesti tulevikus antud projektidega liituda. Kui me ise tahame, et meiega oldaks solidaarsed, peame näitama ka eeskuju.
Sujuvalt kitsenes teema ka Eesti võimekuse peale pagulasi vastu võtta, hetkel on Eestis keskmisel 70 varjupaigataotlejat aastas (viimase 20 aasta jooksul on varjupaika antud umbes 60 inimesele). Anne Veerpalu väitis, et Eesti ametnikke on väga palju koolitatud pagulaste temaatikal ning vastuvõtukeskus pole peaaegu kunagi täis, seega oleks Eestil rohkem taotlusi võimalik vastu võtta. Riigi esindajad aga leidsid, et Eesti saab küll tehnilise poolega hakkama, kuid pagulaste lõimumisega ühiskonda Eesti veel hakkama ei saaks. Samas tõdeti, et võrreldes Kreekaga on Eesti olukord ja võimekus siiski oluliselt parem.
Seminarilt jäi kõlama aga ka positiivne sõnum – nimelt tõdeti, et pagulased ei ole ainult kohustus, vaid ka võimalus. Integreerides pagulased kiirelt ühiskonda, saavad nad riigile kasu tootma hakata. Mitmekesisem ühiskond on alati tugevam ning elujõulisem. Samuti aitavad pagulased Euroopa riikidel üle saada ühiskonna vananemisest tingitud probleemidest.
Seminar on osa inimõiguste keskuse rahvusvahelise sundrände teemalisest avalikkuse teavitamise projektist, mida kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Tekst pärineb siit.