Uudised: Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus

1. Räägi oma taustast – kuidas keskusesse jõudsid, millega siin tegeled, millega lisaks keskusele tegeled? 2011. aasta kevadel sai alguse minu kogemus Eesti Inimõiguste Keskuse Pagulaste õigusabi projektis. Informatsiooni Eesti Inimõiguste Keskuses praktika tegemise võimaluse kohta sain Tallinna Tehnikaülikoolis toimunud infotunnis. Varjupaigataotlejatele õigusabi osutamise pilootprojekti raames otsiti tudengeid, kes oleksid huvitatud antud valdkonnast. Kuna eelkõige oli sooviks praktika läbi viia paindlikul töökohal ning valdkonnas, mis oleks põnev ning kaasahaarav, otsustasin kandideerida. Juba kevadise läbitud temaatilise koolituse käigus sain aru, et see teema on midagi, mis mind huvitab ning millega sooviksin ka edaspidi tegeleda. Õnneks osutusin ka praktikakohale valituks ning järgmisena ootas mind ees juba nädalane koolitus Rootsis ning vastuvõtukeskuse külastamine Illukal. Peale seda olime kõik algteadmised omandanud ning ind oli suur juba kõike õpitut ka praktikas kasutama. Tänaseks on praktikast välja kujunenud osalise koormusega töö – töötan õiguskliinikus nooremõiguseksperdina. Mu tööülesanded hõlmavad endas nii kõikide kaasustega kursis olemist ja vajaliku info kokku koondamist, aga ka uute õiguskliiniku tudengite esimeseks kontaktisikuks olemist. Sealhulgas aitan neid tekkinud küsimustega ning varustan neid vajadusel ülesannetega. Olen tihedas kontaktis ka vanemõiguseksperdi ja juristidega. 2. Räägi lähemalt oma kogemusest õiguskliinikus? Kas Sa soovitaksid seda ka teistele tudengitele? Nagu igas vallas, mida rohkem tööd teed seda rohkem arened – praeguseks olen tegelenud mitmete kaasustega ning võin öelda, et igaüks neist on mulle andnud kogemusi ja teadmisi ning igaüks neist on olnud sama oluline kui teine. Praktikat alustades oli esimeseks ülesandeks varjupaigataotlejaga ühenduse võtmine (kes oli varasemalt avaldanud soovi saada ühendust) ning leppida kokku aeg, millal saaks tema rääkida ning vaadata, mida meie (keskus) teha saame. Kohtumisel ilmnes, et on vaja kirjutada kaaskiri, otsida infot tema päritolumaa kohta, uurida erinevaid materjale ning minna isikuga intervjuule kaasa. Minu ülesanne oli ka olla kontaktis juristiga, kes varjupaigataotlejat kohtus esindas ning vahendada informatsiooni juristi ning kliendi (pagulase) vahel. Jurist oli väga abivalmis ning just temalt õppisin väga palju – kirjutasin kohtuteesid ja koostasin kaebuse, mille ta koos minuga üle vaatas ning parandas. Käisin ka Illuka vastuvõtukeskuses kliendiga kohtumas ning tegin temaga intervjuu, mis läks kaebusele lisaks. Samuti koostasime vastuse Politsei- ja Piirivalveameti seisukohale antud kaasuses. Et osa halduskohtu lahendist ei olnud positiivne, läksime edasi ringkonnakohtusse ning koos juristiga koostasime apellatsioonkaebuse. Edaspidi olid minu ülesanneteks peamiselt riigiõigusabi taotlused ning sellega kaasneva majandusliku seisundi teatise täitmised, kohtumised varjupaigataotlejatega, advokaatide/ juristidega kontaktis olemine, intervjuudel käimine, määruskaebuste kirjutamine, päritolumaade info otsimine, ametnikega suhtlemine ning muud seotud toimingud.

Seega kogemusi sain väga erinevaid ja väga palju. Võin kinnitada, et kõike kindlasti ülikoolis ei õpi ja vahetu kokkupuude annab kõige parema kogemuse.

Inimõiguste keskuse pagulaste õiguskliinikusse praktikale tulles tuleb kindlasti kokku puutuda kaebuste kirjutamisega, riigi õigusabi taotlemisega, klientidega ja ametnikega suhtlemisega ja palju muuga, millest oma hilisemas töös ka praktiliselt väga palju kasu on. Kuna Eestis on tegu veel suhteliselt noore valdkonnaga, on kõigil võimalus midagi muuta, pakkuda uusi lahendusi.

Kogemused annavad oskused ning oskusi on nii olevikus kui tulevikus kindlasti vaja, seega ei jookse see praktika kellelgi mööda külgi maha, vastupidi – see annab palju juurde.

3. Nagu mainisid – oled siin töötades näinud väga erinevaid juhtumeid – kas oskad kuidagi üldistavalt midagi nende põhjal ka Eesti olukorra kohta öelda? Eesti kohta ütleks seda, et lausa naeruväärne on olukord, kus isikud, kes õigusabi väga vajavad, seda ei saa. Või on tee õigusabi saamiseks liiga raske ning keeruline.

4. Sel aastal Eestis varjupaika saanud võrdlemisi vähe inimesi, samuti pole praegu varjupaigataotlejaid kuigi palju (kui üldse?) – oskad põhjendada, milles võib Sinu meelest asi olla? Raske on oletada – siin saab pakkuda mitmeid võimalusi alates sellest, et isikud lihtsalt ei soovi läbi Eesti tulla Euroopasse. Loomulikult võib ka olla sinisilmne ja arvata, et maailmas on olukord juba palju parem kui eelmine aasta. Põhjust, milles tegelikult asi on, ei saa mitte keegi 100% kindlusega öelda.

5. Kas Eesti varjupaigamenetlussüsteemis annaks Sinu hinnangul midagi parandada? Kindlasti.

Esimene, ja kõige olulisem on see, et oleks vaja tagada rahvusvaheliste nõuete kohane õigusabi kättesaadavus. Eeskujuks võiks olla Rootsi.

Teiseks oleks aga vaja muutusi selles praktikas kuidas varjupaigataotlejad satuvad väljasaatmiskeskusesse ning selles, et neid sealt enam menetluse jooksul välja ei lasta (Illuka vastuvõtu keskusesse).

Nagu ka Politsei- ja Piirivalveamet on öelnud – piisab praegusest süsteemist antud taotlejate arvule, kuid kui see peaks suurenema, siis tekiks suur probleem.

Intervjuu pärineb siit.

Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.

Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.

Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.

Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.

Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.

Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.

Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.

Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.

Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!

Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.

Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»

Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.

Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.

Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.

Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.

Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.

Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.

Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.

Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.

Lugu pärineb siit.