Uudised: Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus

EPL: Eesti on range: aastate jooksul on varjupaika saanud vaid 45 inimest

Tänavu on Eestis taotluse esitanud ligi 70 inimest, aastas rahuldatakse aga kümmekond taotlust. 

Aafrika läänerannikult Côte d’Ivoire’ist põgenenud Claude saabus Eestisse tänavu maikuus ühe kakaoube transportinud kaubalaeva pardal. „Ma ei teadnud Eestist enne mitte midagi,” tunnistab ta. „Tulin kakaoube transportinud laevaga ja olin 15 päeva laevas olnud, kui kapten ütles, et me läheme Eestisse. See oli esimene kord, kui kuulsin Eesti nime,” räägib Claude. Kodumaalt lahkuma ajendas teda poliitilise tagakiusamise oht. „Mu isa tapeti sõjas. Ta oli politseinik,” ütleb mees lihtsalt. „Mul ei ole oma perega üldse kontakti. Mu õde on kadunud ja mu vend ka. Nad põgenesid, aga ma ei tea, kus nad on. Paljud põgenesid, 30 000 inimest on maalt lahkunud,” lisab ta.

Claude’i põgenemise põhjus on tema enda sõnul poliitilised vaated. „Riigis oli sõda ja praegu on võimul ebaseaduslik valitsus. Ja meie, kes me oleme oma kodumaa patrioodid, oleme ohus. Meil ei ole demokraatiat, ei ole sõnavabadust,” räägib ta. „Meil ei ole inimõigusi. Praegune president ei ole tegelikult president, ta on mässuline. President, kelle meie valisime, on Hollandis vangis.” Elevandiluuranniku endine president Laurent Ngabgo on Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu all süüdistatuna inimsusvastastes kuritegudes.

Võitlus demokraatia eest

Kuigi ÜRO, USA ja umbes pool Elevandiluuranniku rahvast toetavad uut presidenti ja on rahul sellega, et võimu külge klammerduv ja etnilist vaenu õhutanud Ngabgo on lõpuks kohtu all, on tal ka piisavalt toetajaid. Claude on üks neist ja ta loodab Eestis töötada selle nimel, et kodumaal edendada seda, mida ta näeb õiglusena. „Ma tahan siia tööle jääda, kuid mu suur unistus on minna kodumaale demokraatiat arendama ja avaldada oma raamat,” ütleb Claude. Praegu kirjutabki ta raamatut Elevandiluuranniku poliitikast ja sellest, kuidas seal tuleks demokraatia eest võidelda. „Aga võidelda ei tohi mitte relvade, vaid sõnadega,” ütleb ta ja toob eeskujuks araabia kevade. Selleks et raamat lõpuni kirjutada ja Facebooki või muude veebikanalite vahendusel vabalt oma mõttekaaslastega suhelda, on Claude’il vaja Eestis pagulasestaatust. Eile keskpäeval kell 12 langetasidki kodakondsus- ja migratsiooniametnikud tema kohta positiivse otsuse: Claude sai rahvusvahelise kaitse alla ja tohib kolmeks aastaks Eestisse jääda. Nüüd saab ta Idu-Virus asuvast Illuka varjupaigataotlejate keskusest lahkuda ja endale tööd otsida. „Ma saan hakkama. Kodumaal tegelesin impordi-ekspordiga. Lisaks on aafriklastel palju oskusi. Ma saan hakkama,” ütleb ta optimistlikult

Eestis taotleb varjupaika vähe inimesi

SA Eesti Inimõiguste Keskus aitab Eestist varjupaika taotlevatel välismaalastel saada juriidilist abi. Claude’il ja tema saatusekaaslastel Illuka varjupaigataotlejate keskuses oleks muidu väga keeruline võõra maa õigussüsteemis orienteeruda. Eesti toetub pagulasestaatuse andmisel rahvusvahelisele konventsioonile, mis paneb paika alused, mille puhul võib varjupaika anda – poliitiline, usuline, rassiline tagakiusamine jm. Eesti ametnikud vaatavad varjupaigataotlused läbi poole aasta jooksul ja kui taotleja toodud põhjuseid peetakse piisavaks, saab inimene loa kolmeks aastaks pagulasena Eestisse (ja seega ühtlasi Schengeni viisaruumi) jääda. Kolme aasta järel vaadatakse tema luba uuesti üle. Inimõiguste keskuse projektijuhi Kristi Toodo sõnul jääb vaid käputäis Eestist pagulasestaatust taotlenutest ka tegelikult siia – enamik pagulasi liigub riikidesse, kus neil on omakeelsed kogukonnad. Eestist taotleb varjupaika väga vähe inimesi. Sel aastal on neid Toodo sõnul ligi 70, mis on üle mitme aasta suurim arv. Mullu taotles Eestist varjupaika 33, 2009. aastal 40 ja 2008. aastal vaid 14 inimest. Aastas rahuldatakse keskmiselt kümmekond taotlust.

Enim taotlejaid Venemaalt

Kodakondsuse järgi arvestades on konkurentsitult enim varjupaiga taotlejaid Venemaalt. Statistika, mis hõlmab perioodi 1997. aastast kuni selle aasta kolmanda kvartalini, ütleb, et selle ajaga on kokku esitatud 264 varjupaigataotlust, neist 37 Venemaa, 32 Afganistani ja 25 Iraagi kodanikelt. Grusiinidelt on tulnud 20, türklastelt 19 ja Valgevenest 14 taotlust. Edasi tulevad juba Aafrika ja Lähis-Ida riigid: aastate jooksul on Eestist varjupaika palunud 13 kongolast, kümme nigeerlast ja üheksa süürlast. Elevandiluurannikult on Eestisse jõudnud vaid üks inimene – esiküljel tutvustatud Claude. Alates 1997. aastast kuni selle aasta kolmanda kvartalini on Eesti ametnikud langetanud kokku 250 varjupaigaotsust: 30 taotlejale otsustati anda varjupaika kolmeks aastaks, 20 juhul sai taotleja aastase kaitse ja viiel juhul anti elamisluba taotleja pereliikmele. Ülejäänud 195 juhul kas lükati taotlus tagasi, keelduti varjupaika andmast või lõpetati menetlus muudel põhjustel. Praegu ootab Illuka varjupaigataotlejate keskuses otsust 12 inimest – Somaaliast, Gruusiast ja mujalt. Ida-Virumaa kolkas asuvas keskuses on neil katus pea kohal ja tuba soe, kasutada on neli arvutit. Kristi Toodo peab Eesti varjupaigakeskuse suureks miinuseks eraldatud asukohta ja ootajate tegevusetust – ametlikult tööd otsida ei tohi, keeleõpe on ka kehval tasemel, sest tund on vaid üks kord nädalas. Eraõpetaja palkamist asüülitaotlejad endale lubada ei saa, sest nende sissetulek on vaid 80-eurone igakuine toetus. „Suurim häda ongi selles, et seal pole midagi teha,” ütleb ka Claude, kes Illuka keskuses õppinuks eesti keelt meelsasti rohkem ja sagedamini.

Ekspresidenti süüdistatakse inimsusvastastes kuritegudes

Claude’i poolehoid Laurent Gbagbole võib nii mõnegi välispoliitikahuvilise panna kulme kergitama. Gbagbo sai Elevandiluuranniku presidendiks 2000. aastal. Tema sisepoliitika soosis etnilisi pingeid ja seetõttu puhkes mitmerahvuselises riigis (70 kohalikku keelt!) 2002. aastal kodusõda. Kokkupõrked lõppesid küll kaks aastat hiljem, kuid riik on endiselt kaheks jaotatud: põhjaosa hoiavad enda käes mässulised, lõunaosa on valitsusvägede kontrolli all, vahepeal on ÜRO valvatav puhverala. 2010. aastal toimusid presidendivalimised, mida oli sõja tõttu viis aastat edasi lükatud. Valimistel kandideeris senine president Gbagbo ja uus üritaja Alassane Ouattara. Gbagbo toetajate kontrolli all olevad valitsusasutused kuulutasid valimiste võitjaks Gbagbo, ent opositsionäärid ja rahvusvahelised vaatlejad raporteerisid valimistulemuste võltsimisest ja teatasid, et võitja on Ouattara.

Kaks presidenti saanud riik hakkas uuesti kodusõtta kalduma. Valimistulemuste üsna ilmse võltsimise tõttu puhkesid uued rahutused, milles tapeti üle 3000 ja sunniti kodudest põgenema üle miljoni inimese.  ÜRO tunnustas presidendina Ouattarat ning tänavu 11. aprillil võtsid valitsusväed ja ÜRO rahuvalvajad Gbagbo kinni. Alates 6. maist on riigi ametlik president Ouattara. Gbagbo viidi Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu ette, kus talle 30. novembril esitati süüdistus inimsusvastastes kuritegudes. Süüdistuse kohaselt laskis ta oma käsutäitjatel 2010. aasta valimiste võimuvõitluse käigus inimesi tappa, vägistada ja panna nende kallal toime muid kuritegusid. Valimiste järel keeldus Gbagbo võimult taandumast ja sellele järgnenud vägivallalaines tapeti – nagu juba enne märgitud – üle 3000 inimese.

Lugu pärineb siit.

Illuka vastuvõtukeskuse asukoht kriitikatule all

Inimõiguslaste terava kriitika alla sattunud Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus võidakse tuua Venemaa piiri äärest metsast Tallinnale lähemale, et selle asukad ei oleks maailmast nii ära lõigatud.

Eile lõunal Jõhvi raamatukogus endale lugemisvara laenutanud Sabyasachi Sarder Bangladeshist soostus inimõiguslaste kriitikaga. “Tingimused on keskuses normaalsed, aga see asub tõepoolest linnast üsna kaugel. Buss käib Jõhvi vaid kolm korda nädalas ja meile makstakse bussipiletid kinni kord nädalas, et saaksime siin poodides käia,” kirjeldas ta Põhjarannikule põgenike eluolu.

Sarder lisas, et praegu on elu võrdlemisi igav. “Kui keskus asuks linnas, saaksime vabamalt ringi liikuda ja meelepäraselt aega veeta. Illukal pole midagi teha.”

Samal ajal kui Sarder otsis aja täitmiseks kirjandust, hõivasid tema prantsuse keelt kõnelevad kaaslased raamatukogu arvutid. Varjupaigataotlejate keskuses, kus on praegu 25 peamiselt Venemaalt, Kamerunist ja Kongost tulnud pagulast, on nende käsutuses kaks arvutit.

Teisipäeval toimus sotsiaalministeeriumis koosolek, kus oli teemaks varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse reorganiseerimine. “Ühe võimalusena on arutlusel vastuvõtukeskuse asukoha muutmine ning teenuste osutamise teistele alustele viimine, kuid lõplikke otsuseid vastu ei võetud,” teatas ministeeriumi pressiesindaja Helena Nõmmik.

Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse juhataja Ilor Teeväli kinnitas, et erilist hädaldamist asukoha pärast pole ta pagulastelt kuulnud. “Oma päeva täidavad nad interneti, televisiooni ja söögitegemisega. On ka sportimisvõimalused ja väike raamatukogu, nii et ei saa öelda, et midagi teha ei ole.”

Illuka vallavolikogu esimees Paul Kesküla leidis, et ministeeriumis ühe variandina kaalumisel olev Vao küla Lääne-Virumaal ei erine kuigi palju keskuse praegusest asukohast. “Tallinn on küll lähemal, aga keskustest on see ikkagi eemal ja samamoodi oleks ebamugav käia asju ajamas.”

Vaata ka aruannet 'Inimõigused Eestis 2010', kus vastuvõtukeskuse asukohta teravalt kritiseeritakse.