Uudised
Mullu sunniti kodust lahkuma viimase paarikümne aasta suurim hulk inimesi
ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) iga-aastane aruanne näitab, et üle maailma oli 2012. aastal oma elukohast lahkuma sunnitud inimeste arv viimase 18 aasta suurim.
UNHCRi üleilmsete trendide aruandes avaldatud statistika näitab, kui palju inimesi oli sunnitud 2012. aastal oma kodust lahkuma. Aruande koostamisel võetakse arvesse valitsuste, vabaühenduste ja UNHCRi enda andmed ning selle kohaselt pidi 2012. aastal enam kui 45,1 miljoni inimest sundrände tõttu elukohta vahetama. 2011. aastal oli selliseid inimesi 42,5 miljonit.
Sunnitud ränne pole iial maailmas olnud nii suur alates 1994. aastast – kokku on maailmas 15,4 miljonit pagulast, 937 000 varjupaigataotlejat ja 28,8 miljonist inimest, kes on sunnitud põgenema oma kodukohast mõnda teise kohta oma riigis.
Peamiseks põhjuseks, mis sunnib oma kodukohast lahkuma, on sõda. 55 protsenti UNHCRi aruandes loetletud pagulastest on pärit viiest sõjast puudutatud riigist – Afganistanist, Somaaliast, Iraagist, Süüriast ja Sudaanist. Samuti on uute konfliktide tõttu massiliselt suurenenud põgenike arv Malist Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja Sudaanist Lõuna-Sudaani ja Etioopiasse.
«Need arvud on ärevusttekitavad. Need kajastavad tohutu hulga üksikisikute kannatusi ning näitavad, kui keeruline on rahvusvahelisel kogukonnal ennetada konflikte ning leida neile õigeaegseid lahendusi,» ütles ÜRO pagulaste ülemvolinik ja UNHCRi juht António Guterres.
Aruandes tuuakse esile murettekitavaid arenguid mitmetes valdkondades, millest üks on sundrände olukorras olevate inimeste kasvav hulk. 2012. aastal oli esmakordselt kodust lahkuma sunnitud 7,6 miljonit inimest, neist 1,1 miljonit olid pagulased ja 6,5 miljonit inimest pidid ümber asuma riigisiseselt. See tähendab, et iga 4,1 sekundi jooksul saab maailm juurde veel ühe pagulase või riigisiseselt ümber asuma sunnitud inimese.
Samuti on selge, et rikaste ja vaeste riikide vaheline lõhe süveneb endiselt, kui vaadata, millised riigid varjupaika pakuvad. UNHCRi mandaadi all olevast 10,5 miljonist pagulasest (lisaks 4,9 miljonit Palestiina pagulast, kes on ÜRO teise abiorganisatsiooni hoole all) pooled on saanud varjupaiga riikides, mille SKT inimese kohta on vähem kui 5000 USA dollarit. Arengumaad pakuvad varjupaika kokkuvõttes 81 protsendile pagulastest, samas kui alles kümme aastat tagasi oli see näitaja 70 protsenti.
Alla 18-aastased lapsed moodustavad 46 protsenti kõikidest pagulastest. Lisaks sellele esitas 2012. aastal rekordarvuna 21 300 alaealist varjupaigataotluse ilma saatjata või oli oma vanematest lahutatud. See on suurim arv saatjata või vanematest lahutatud lapsi, mida UNHCR on loendanud.
Endiselt suurim hulk pagulasi Afganistanist
Üleilmse sunnitud ümberasumise andmed koosnevad uute ümberasujate, olemasolevate, kuid lahendamata olukorras ümberasujate ning lahendatud ümberasujate (miinusmärgiga) kogusummast. Viimased on inimesed, kes naasevad tagasi koju või kellel lubatakse mõnes teises riigis püsivalt elama asuda, andes neile kodakondsuse või leides muu lahenduse. UNHCRi eesmärk on aidata inimesi, kes on sunnitud ümber asuma, seejuures antakse nii toetust kui vahetut praktilist abi, samuti üritatakse leida lahendusi nende raskele olukorrale.
2012. aastal said oma olukorrale lahenduse 2,7 miljonit inimest, sealhulgas 526 000 pagulast ja 2,1 miljonit inimest riigisiseselt. Lahenduse saanute hulgas asustati kolmandatesse riikidesse püsivalt ümber 75 200 inimest.
Eelmisel aastal ei toimunud suuri muutusi enim pagulasi vastuvõtvate riikide edetabelis. Esikohal on endiselt Pakistan, kus on rohkem pagulasi kui kuskil mujal – 1,6 miljonit inimest –, järgnevad Iraan 868 200 pagulasega ja Saksamaa 589 700 pagulasega.
32 aastat järjest on enim pagulasi tulnud Afganistanist. Keskmiselt on igast neljast maailma pagulasest üks afgaan ning 95 protsenti neist asub Pakistanis või Iraanis. 2012. aastal oli teisel kohal Somaalia, kust pagulaste väljavool on siiski vähenenud. Iraaklased olid suuruselt kolmas pagulaste grupp (746 700 inimest), neile järgnesid pagulased Süüriast (471 400).
Riigisiseselt sunnitult ümberasustatud inimesi oli 2012. aastal 28,8 miljonit, mis on viimase kahe aastakümne suurim arv. Neist 17,7 miljonit aitab UNHCR. UNHCRi abi sellises olukorras pole automaatne, seda antakse vaid juhul, kui valitsus abi palub. Suurimad uued sisemise sunnitud ümberasustamise olukorrad 2012. aastal olid Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Süürias.
2012. aasta raportiga saab tutvuda UNHCRi veebilehel.
Online-väitlus: kas pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua?
Kas pagulasel peab olema õigus oma perega taasühineda ning pereliikmed kodumaalt uude elukohta järele tuua või mitte? Sel teemal debateerisid rahvusvahelisel pagulaspäeval Postimehe arvamusportaalis Johannes Mihkelsoni keskuse pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juht Juhan Saharov ja Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja Hardo Aasmäe. Saharov kaitses online-debatis väidet «Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua» ning Aasmäe esindas vastupidist seisukohta.
Lisaks avakõnedele loe ka ristküsitlust, Aasmäe ja Saharovi lõppsõnu ning väitluskohtuniku hinnangut.
JUHAN SAHAROVI AVAKÕNE
Pagulasel peab olema õigus oma pere järele tuua, sest:
1) vanemate ja laste ühtekuulumine on üks kõige universaalsemaid ja inimlikumaid väärtusi, mis ei olene rahvusest või nahavärvist;
2) perel on päritolumaale jäädes tihti «põhjendatud tagakiusukartus», mille alusel pagulane ise on oma staatuse uuelt elukohariigilt saanud;
3) pere olemasolu aitab kaasa pagulase sotsiaalsele ja majanduslikule lõimumisele uude ühiskonda.
Kõigepealt, et selgitada paremini toodud argumente, pean lahti rääkima mõisted pagulane ja pere taasühendamine. Pagulane on välismaalane, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse rühma kuulumise pärast ning viibib seepärast väljaspool päritoluriiki. Seega, «põhjendatud ja tõendatud tagakius» on määratluse võti. Pagulase ütlusi ja tõendeid enda ja oma päritolumaal toimuva kohta kontrollitakse väga põhjalikult politsei-ja piirivalveameti ja teiste riikide ametnike poolt, millega tõendatakse ka tema usaldusväärsust ja seda, et temast ei ole ohtu meie julgeolekule. Kogu taasiseseisvunud Eesti perioodil on antud rahvusvaheline kaitse kokku vaid 83 inimesele (sealhulgas on need, kes on tulnud Eestisse perede taasühendamise kaudu), mis on üliväike arv – nimelt 0,0064 protsenti meie elanikkonnast.
Kes aga kvalifitseeruvad pagulase pereliikmeteks? Eesti seaduste kohaselt on selleks «abikaasa; nende vallalised ja alaealised lapsed; täisealine laps sel juhul, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema; pagulase või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus».
Nagu näha, ei loeta pere taasühendamise mõttes pagulase perekonnaliikmeks tema õdesid ja vendi ning teisi külgnevaid sugulasi (onu, tädi jne). Seega ei vaatle pere taasühendamise printsiip perekonda mitte laiemas, vaid just kitsamas tähenduses, hõlmates abikaasat, alaealisi lapsi ning vanemaid. Seega on alusetu kartus, et pagulane võib oma praegusesse elukohariiki kaasa kutsuda terve suguvõsa. Samuti ei pea arvama, nagu selle eest tasuks riik – ei, pagulasel endal tuleb kanda kõik kulud (viisad, piletid) perekonna siiatoomise eest.
Miks on perede taasühendamine põhjendatud? Toon lähemalt ära esimeses lõigus mainitud argumendid. Esiteks, mis on kõige olulisem – perekonda kui väärtust tuleb kaitsta ja hoida, nagu rõhutab ka Eesti Vabariigi põhiseadus. Sarnast tõdemust aluseks võttes on pere taasühendamise võimalus viidud pagulase õigusena sisse nii rahvusvahelisse, Euroopa Liidu kui Eesti enda seadustesse.
Teiseks, tihti jäävad pered oma päritolumaal ohtlikku olukorda, kannatades tagakiusu all, millega neid jäetakse ilma tööst või haridusest kuni otsese vägivallani välja (meile peaks see olema tuttav enda riigi sõjajärgsest perioodist).
Kolmandaks, oma keskuse sotsiaaltöös pagulastega näeme, et perekonna olemasolu on üksikut ja traumeeritud pagulast kõige enam aktiveeriv faktor - see motiveerib pagulast otsima tööd, harima oma lapsi (kes õpivad lasteaias kiiresti ära eesti keele), planeerima oma elu perekonnana Eestis. See hõlbustab lõimumist meie ühiskonda. Seega leian, et õigus perede taasühendamisele on täiesti põhjendatud, nii üksikisiku kui ühiskonna seisukohast.
HARDO AASMÄE AVAKÕNE
Pagulasel ei pea olema õigust oma pere järele tuua
Eesti äärmiselt ettevaatlik paguluspoliitika on olnud õige. Põhjuseks on asjaolu, et lääneriikide paguluspoliitikat on ulatuslikult põrandaaluses äris ära kasutatud ning sellega kuritarvitatud lääne ühiskondade külalislahkust. Mitmete riikide minnalaskmine varjupaigapoliitikas on võimendanud rahvusvahelist inimkaubandust ja paljud riigid on sisuliselt asunud seda mahitama. Rootsi Kuningriik on meie naabritest olnud eriti vastutustundetu. Eelmisel aastal rahuldati seal 44 000 asüülitaotlust. Sellise hulga puhul ei saa juttugi olla põhjalikust taustakontrollist.
Mis puudutab perekondade ühendamist, mis minu oponendi veendumuse kohaselt aitaks pagulastel paremini lõimuda uude ühiskonda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, siis paraku on minu oponent paguluse olemusest valesti aru saanud. Pagulane on isik, kes ohu möödudes püüab esimesel võimalusel kodumaale tagasi pöörduda. Soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal on kõige kindlam tagatis, vältimaks kuritarvitusi pagulaste hulgas.
Kujutelm pagulasest, kes peab asukohamaal ilmtingimata sotsiaalselt ja majanduslikult lõimuma, on rahvusvahelise inimkaubanduse varjatud reklaam, mida mitmel pool ja erineval viisil inimestele sisendatakse. Sellega veendakse inimesi nõustuma selle rahastamisega. Niisugune paguluse käsitlus on oma olemuselt immigratsioonireeglitest mööda hiilimise õigustamine. Sellise arusaama omaksvõtt aitab paguluse kattevarjus ebaseaduslikult siirata inimesi teise ühiskonda, sest pagulastel on immigrantidega võrreldes lääne heaoluühiskondades olulised rahalised eelised. Mõistagi aitab see lihtsustada ja laiendada rahvusvahelist inimkaubandust ning muuta äri tulusamaks. Asi on jõudnud juba nii kaugele, et äsja keelas Iisrael ära Aafrikast pärit pagulastel rahvusvahelised pangaülekanded, tõkestamaks oma pagulastoetuse lähetamist kodustele.
Pagulaste puhul ei ole väga oluline, kas nende lapsed õpiks lasteaias ära eesti keele või mitte. See võib olla mõnele meist küll palsam hingele, kuid ikkagi vastuolus paguluse olemusega. Las lapsed kasvavad ikka oma kodus! Ühineda perekondlikult oma pagulasest onu või tädiga kusagil võõral maal on lapse suhtes vaimne vägivald, mida me ei tohi riiklikult toetada ega rahastada. Me ei tohi seda teha moraalsetel kaalutlustel ka siis, kui selleks pakutakse välis- või erarahastust.
Kuigi onu ja tädi pole otseselt Eestis loetud nende hulka, kes vahetult saaksid perekondade ühinemisel osaleda, siis surve selleks on Euroopas laialdaselt olemas. Kui pagulusse on läinud isa või ema ja lapsed jäävad kodumaale, siis tegu on eelkõige ikkagi abielupaaride ühinemisega, kellega kaasnevad lapsed. Rõhutan veelkord: perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarviduse vältimiseks.
Viitamine selles asjas Eesti põhiseadusele on täiesti kohatu. Eesti põhiseadus kaitseb perekonda vaid Eesti territooriumil ja puudutab Eesti kodanike huve mujal maailmas.Laiendada Eesti põhiseaduse mõju meelevaldselt üleilmseks on vaenulik akt teiste riikide suhtes. Eesti põhiseadus ei saa ega tohi kaitsta perekonda Hiinas, Iraagis, Burkina Fasos jm. See on vahelesegamine teiste riikide siseasjadesse, mis on riikidevahelistes suhetes kõige hukkamõistetavam tegu.
Pagulane ei pea innukalt planeerima oma elu korraldamist perekonnana Eestis. Paguluse olemusest lähtuvalt peab pagulane pigem tegutsema järjekindlalt selle nimel, et pöörduda võimalikult kiiresti koju tagasi oma perekonna juurde.
JUHAN SAHAROVI VASTUREPLIIK
Ma ei nõustu oponendi väitega, et «perekonna olemasolu pagulase kodumaal on kõige kindlam viis paguluse kuritarvituse vältimiseks». Sellise väite järgi on perekonna hoidmine kodumaal (kust nad ei tohi lahkuda) nende pantvangistamine, mille eest vastutajaks loetakse pagulane – ning läbi perekonna kinnihoidmise loodetakse pagulane riiki tagasi pöörduma saada. See on täiesti ebamoraalne (seda võtet on kasutatud autoritaarsete riikide poolt) ja vastuolus rahvusvahelise õigusega.
Oponent kirjutab, et paguluse olemus on «soov ja kirg taasühineda perekonnaga oma kodumaal». See näitab, et ei tunta pagulaste juhtumeid ja seda, millistest režiimidest nad on põgenenud. Pagulane ei saa vastutada oma päritoluriigi võimude vägivalla või tagakiusu eest. Just see on paguluse olemus, mis on määratud ÜRO 1951. a pagulaskonventsiooniga (artiklis 1) – neil inimestel on põhjendatud hirm tagakiusamise ees ja nende tagasisaatmine võib põhjustada nende piinamist või surmamist. Perekonda ei saa kindlasti kasutada selleks vahendiks, mis sunniks neid tagasi pöörduma neile ohtlikku riiki.
Perekonna moraalne väärtus on kõikide demokraatlike riikide kaitse all. Meie põhiseadus loomulikult kaitseb ja väärtustab perekonda ning seda ei pea tegema mitte välisriikides (nagu viitab oponent) vaid siinsamas, kus Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse saanud pagulane elab. Ta elabki siin ja vajab kaitset ja abi oma perekonnaga ühinemisel. Perede taasühendamine on reguleeritud rahvusvahelise õigusega, mis algas alates ÜRO inimõiguste deklaratsioonist. See tähendab muuhulgas seda, et meil kõigil on see õigus olemas kui meil endal peaks seda vaja minema. Aga mis eelneb õigusele? Selleks on moraal. Meie kultuuriruum on teinud moraalse valiku, et me väärtustame perekonda ja abistame pere oma liikmete ülesleidmisel.
ÜRO komitee kritiseeris Eesti varjupaigamenetlust
ÜRO piinamise vastu võitlemise komitee leiab oma värskes otsuses Eesti kohta, et varjupaigataotluste kiirendatud läbivaatamine piiril ei taga korrektset taotluse läbivaatamise protseduuri järgimist ning seega eksisteerib oht, et rikutakse non refoulement põhimõtet (ehk keeld ohvrit tema tagakiusajale üle anda). Samuti ei võimalda piiril taotluste kiirmenetlemine taotlejal negatiivse otsuse korral otsust edasi kaevata. Komitee nõuab, et kõikidele varjupaigataotlejatele oleks garanteeritud tõlke ja õigusabi kättesaadavus ka piiril taotledes ning võimalus negatiivne otsus edasi kaevata.
Lisaks leiab komitee, et Eesti riik peab astuma koheselt samme, et parandada kinnipeetavate olukorda Harku väljasaatmiskeskuses. Kinnipidamistingimused peavad vastama rahvusvahelisele standardile ning keskuse personal vajab koolitust ja juhendamist jõu ja verbaalse ahistamise vältimiseks.
Eesti Pagulasabi on koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega ja Johannes Mihkelsoni Keskusega pööranud Eesti avalikkuse tähelepanu probleemidele, mis eksisteerivad varjupaigataotluste kiirmenetlemisel või lausa menetlema jätmisel Eesti piiril. Viimati esitatud seisukoht sel teemal on kättesaadav meie kodulehel: http://www.pagulasabi.ee/pagulasorganisatsioonid-eesti-vajab-soltumatut-piirimonitooringut.
ÜRO dokument on allatõmmatav aadressilt http://www2.ohchr.org/english/bodies/cat/docs/co/CAT.C.EST.CO.5-AUV_en.doc.