Uudised: piirimonitooring
Anni Säär: milleks meile pagulased?
Nendelt, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, tuleks küsida: mis on parem elu? Pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse õigusekspert Anni Säär.
Kindlasti on oluline teha vahet, kes on pagulane ja kes majandusimmigrant. Pagulane on inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema poliitiliste seisukohtade, rassi, ühiskondliku positsiooni, usutunnistuse või rahvuse tõttu. Pagulase päritoluriik ei suuda teda kaitsta ning ta ei saa koduriiki pöörduda enne, kui sealsed tingimused paranevad. Tihtipeale lahkuvad pagulased oma koduriigist seepärast, et sinna jäämine oleks suur oht nende elule. Majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Hiljutine uudis ühe sudaanlase surmast Eesti piiril on väga kurb ja kahetsusväärne, kuigi siinkohal tuleks märkida, et selliseid uudiseid tuleb ka teistest Euroopa Liidu piiririikidest. Minu väga hea sõbranna, albaanlane, põgenes 90ndatel Itaaliasse. Tema on rääkinud, et paljud kaotasid elu, püüdes sinna jõuda.
Eesti piirivalvurid andsid kindlasti endast parima elude päästmiseks, kuid inimese surma põhjustas suure tõenäosusega inimkaubitseja ihnus. Kui hiljutiste uudiste valguses vaadata, kellel lasub süü, siis on need kindlasti inimkaubitsejaid, kes teenivad suuri summasid inimeste eludega mängides. Inimkaubitsejad ei smugelda inimesi soovist teha head ja aidata neil jõuda turvalisse ja stabiilsesse riiki, kus pagulased ei peaks kartma oma elu pärast. Inimkaubitsejad teevad seda kasumi nimel, neil on suur võrgustik ning nad on hästi organiseeritud.
Tõepoolest maksavad inimesed tihti ise smugeldajatele või inimkaubitsejatele, et jõuda soovitud riiki, aga on ka juhtumeid, kus inimene ongi kaup – teda müüakse «omanikult» järgmisele «omanikule». Need ohvrid on tihtipeale kas alaealised või haavatavad ja seetõttu kergesti mõjutatavad isikud. Kolmandaks on ka neid alaealisi, kellega on kaubitsenud nende endi vanemad, et alaealine neile siis uuest riigist raha saadaks ja oma perekonda «heateo» eest ikka meeles peaks.
Isegi kui inimesed on maksnud enda smugeldamise eest, siis kindlasti eeldusel, et tagatakse nende jõudmine sihtpunkti, mitte et teekonna käigus peavad nad riskima eluga. Selleks et inimkaubandust piirata, on üritatud jõuda potentsiaalsete ohvriteni ning nende teadlikkust tõsta, et nad ei satuks inimkaubanduse ohvriks või tunneksid ära, kui nende tuttav on sattunud ohvriks. Kahjuks pole see meetod soovitud vilja kandnud. Euroopa Komisjon on viimasel ajal rõhutanud, et probleemi tuleks vaadata pigem uuelt suunalt: kuidas vähendada nõudlust, kuna nõudlus tekitab pakkumise.
Kuidas jõuda nõudluse vähendamiseni? Üks viis on piirimonitooring – see aitaks mingil määral vähendada nende isikute arvu, kes otsivad ise illegaalseid viise riiki sisenemiseks. Kuidas? Praeguste juttude põhjal võidakse kehtiva Venemaa viisaga isikud lihtsalt anda piiril üle Venemaa võimudele. Nende isikute elu võib Venemaal olla sama suures ohus kui nende kodumaal.
Näiteks sel juhul kui isik oli oma koduriigis inimene aktiivne geiaktivist. Kas siis Venemaa oleks tema jaoks kolmas turvaline riik? Seega tuleks sellise isiku taotlus piiril vastu võtta ja mitte teda Venemaale üle anda.
Ma ei arvagi, et kõikidele palujatele tuleks anda varjupaik. Kindlasti mitte. Aga kõigile tuleks anda võimalus varjupaika paluda, selleks meil ongi PPA rahvusvahelise kaitse talitus, kes vaatab kõik varjupaigataotlused põhjalikult läbi, teeb varjupaigataotlejaga intervjuu, uurib päritoluriigi informatsiooni, ning valetajad jäävad alati vahele.
Varjupaigataotlused, mis ei ole PPA arvates põhjendatud, lükatakse tagasi ja need inimesed saadetakse tagasi koduriiki. Tihtipeale määratakse ka sissesõidukeeld. Need isikud, kes arvavad, et nad oleksid siiski pidanud saama positiivse vastuse ning PPA on rikkunud menetlusreegleid, saavad otsuse edasi kaevata kohtusse. Siis kohus hindab, kas PPA on reegleid järginud ning kas otsus oli õiguspärane. Seega pole piirimonitooring ning varjupaigataotluste vastuvõtmine kindlasti riigile ohuks – PPA ja kohus teevad oma tööd ning rahvusvahelise kaitse (pagulasstaatuse või täiendava kaitse) saavad vaid need, kellel on põhjendatud alus seda saada.
Piirimonitooring aitaks ka kaasa sellele, et illegaalselt piiri ületavaid pagulasi ei koheldaks kurjategijatena. ÜRO pagulaste agentuur on korduvalt rõhutanud, et pagulasi ei tohiks kohelda kurjategijatena ning nende illegaalset piiriületust ei tohiks karistada, sest tihtipeale ei olegi neil seaduslikku võimalust riiki siseneda. Piirimonitooringu käigus saaks tagada, et pagulaste inimõigus – õigus taotleda varjupaika – oleks tagatud. Piirimonitooring aitaks vähendada praegust praktikat, kus Vene viisaga varjupaigataotlejaid võidakse üle anda Venemaale, kus nende õigused ei pruugi olla kaitstud.
Kuid tuleme tagasi küsimuse juurde, milleks meile pagulased. Esiteks soovin märkida, et pagulastest, kellega meie oleme kokku puutunud, pole mitte keegi avaldanud soovi elada toetustest. Paljud hoopis küsivad, millist tööd nad teha saaksid, et võimalikult kiiresti oma leiva peale saada. Samuti on palju väga haritud pagulasi ning töö leidmine Eestis ei oleks neile probleem – näiteks arstid, IT-spetsialistid, loomaarstid, tõlgid.
Tundub, et paljusid siiski huvitab küsimus, miks neid meile vaja on ja mis kasu nad toovad. Kuigi ma ei arva, et kõik peab alati kasu tooma, toovad pagulased riigile kasu. Pagulased toovad endaga kaasa tükikese oma kultuurist, mida te saate näiteks nautida rahvusköökides söömas käies. Nad toovad endaga kaasa uued tuuled ja ideed, mis võivad kultuuri, riiki ja selle kodanikke edasi viia.
Näiteid ka selle tõestamiseks: Sigmund Freud, 14. dalai-laama, Max Born, Albert Einstein, Joel Casamayor, Mario Stanic ning näiteks Jerry Springeri vanemad olid pagulased Saksamaalt. Näiteid on palju, palju rohkem.
Neile, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, on mul üks küsimus: mis on sinu jaoks parem elu? Meie mõistes on tihtipeale parem elu suurem palk ja rohkem puhkust, kuid pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks rahu, turvalist ja stabiilset riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet.
Pagulased üldjuhul tahavad olukorra paranedes siiski oma kodumaale naasta. Sellest rääkides on paljud väljendanud kurbust, et nad ei saa praegu oma kodumaale tagasi minna, ent olukorra paranedes nad sooviksid minna. Miks? Sest olgugi et nad on oma kodumaal kannatanud ja sattunud tagakiusamise ohvriks, on neil sealt ka häid mälestusi. Mälestusi lapsepõlvest, ema muinasjuttudest ning koos sõpradega mägedes jalutades lauldud lauludest. Mälestusi, mida neilt keegi võtta ei saa.
Artikkel ilmus Postimehe arvamusportaalis.
ÜRO komitee kritiseeris Eesti varjupaigamenetlust
ÜRO piinamise vastu võitlemise komitee leiab oma värskes otsuses Eesti kohta, et varjupaigataotluste kiirendatud läbivaatamine piiril ei taga korrektset taotluse läbivaatamise protseduuri järgimist ning seega eksisteerib oht, et rikutakse non refoulement põhimõtet (ehk keeld ohvrit tema tagakiusajale üle anda). Samuti ei võimalda piiril taotluste kiirmenetlemine taotlejal negatiivse otsuse korral otsust edasi kaevata. Komitee nõuab, et kõikidele varjupaigataotlejatele oleks garanteeritud tõlke ja õigusabi kättesaadavus ka piiril taotledes ning võimalus negatiivne otsus edasi kaevata.
Lisaks leiab komitee, et Eesti riik peab astuma koheselt samme, et parandada kinnipeetavate olukorda Harku väljasaatmiskeskuses. Kinnipidamistingimused peavad vastama rahvusvahelisele standardile ning keskuse personal vajab koolitust ja juhendamist jõu ja verbaalse ahistamise vältimiseks.
Eesti Pagulasabi on koostöös Eesti Inimõiguste Keskusega ja Johannes Mihkelsoni Keskusega pööranud Eesti avalikkuse tähelepanu probleemidele, mis eksisteerivad varjupaigataotluste kiirmenetlemisel või lausa menetlema jätmisel Eesti piiril. Viimati esitatud seisukoht sel teemal on kättesaadav meie kodulehel: http://www.pagulasabi.ee/pagulasorganisatsioonid-eesti-vajab-soltumatut-piirimonitooringut.
ÜRO dokument on allatõmmatav aadressilt http://www2.ohchr.org/english/bodies/cat/docs/co/CAT.C.EST.CO.5-AUV_en.doc.
Siseministeerium: piiril toimuv tegevus on praegu igati läbipaistev
Siseministeeriumi ei pea piiri sõltumatut vaatlemist vajalikuks ning leiab, et piiril toimuv tegevus on praegu igati läbipaistev ning kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetega.
Ministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunik Ly Pärn ütles Postimehele, et siseministeerium on kaalunud ÜRO pagulaste ülemkomissari ameti poolset ettepanekut sõlmida piiri järelevalve memorandum, eesmärgiga teostada ühist piiri järelevalvet, kuid ei pea seda käesoleval ajal vajalikuks.
«Meie hinnangul on piiril toimuv tegevus praegu igati läbipaistev ning kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetega.»
Varjupaigataolemise võimalus on kõigil välismaalastel, kes avaldavad selleks tahet ning varjupaigataotlused vaadatakse politsei- ja piirivalveameti poolt läbi ja otsused tehakse individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult, lisas ta. «Oluline on rõhutada, et põhjendatud kaitsevajadus rahuldamata ei jää.»
Pärn märkis, et Euroopa pagulasfondi vahenditest on varasematel aastatel regulaarselt korraldatud politsei- ja piirivalveameti ametnikele koolitusi, kellel on esimene kokkupuude rahvusvahelist kaitset taotleva isikuga, mille raames on täiendatud ametnike teadmisi ja praktilisi menetlusoskusi varjupaiga taotluse nõuetele vastavuse tuvastamiseks ja menetlemiseks.
Tuginedes politsei- ja piirivalveameti statistikale esitati 2012. aastal Eestile 77 esmast varjupaigataotlust. 26 varjupaigataotlust esitati piiril, kus kaheksal juhul ilmnes välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses varjupaigataotluse tagasilükkamise alus ning amet tegi varjupaigataotluse tagasilükkamise otsuse teavitades isikuid ühtlasi riiki lubamisest keeldumise põhjustest.
Ülejäänud 18 varjupaigataotlust suunati sisuliseks menetlemiseks ameti, kodakondsus- ja migratsiooniosakonna, staatuse määratlemise büroo, rahvusvahelise kaitse talitusse.
«Suurem osa taotlejatest saabub Eestisse ebaseaduslikult piiri ületades. Tulenevalt Eesti geograafilisest asendist on Eesti sattunud soositud transiitriikide hulka, kus võib taotleda varjupaika, et hiljem positiivse otsuse korral edasi liikuda eelkõige Põhjamaadesse,» ütles Pärn.
Lisades, et käesoleval ajal ei saa me rääkida ka konkreetsetest kogukondadest tõmbefaktoritena samuti on ka keelekeskkond teine.
Eestis varjupaigataotlejate ja pagulaste abistamisega tegelevad organisatsioonid leiavad, et Eesti vajab sõltumatut piirimonitooringut.
Eesti Inimõiguste Keskus, Eesti Pagulasabi ja Johannes Mihkelsoni Keskus leiavad, et varjupaigataotlejate vähene arv võrreldes sarnases olukorras naaberriikidega võib olla põhjustatud sellest, et politsei- ja piirivalveameti ametnikud ei anna inimestele võimalust piiril varjupaika taotleda.
Viimastel aastatel on mitmed varjupaiga soovijad Eesti Inimõiguste Keskust teavitanud sellest, et nende palvet varjupaika saada ei ole piiripunktis kuulda võetud ega vastavat menetlust alustatud.
Naaberriigid Läti ja Leedu on vabaühenduste osalusel sõltumatu piirimonitooringu sisse viinud vastavalt 2011. ja 2010. aastal, mil erapooletu organisatsioonina sai ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) loa nende piiride monitoorimiseks.