Uudised
Silver Meikar: mutrikese Omari eriteened
See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.
Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.“ See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, siis arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest üheks tavaliseks põhjuseks viisa mitteandmiseks on, et riigi arvates võib taotluse esitanud isikul olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.
Korrektne vastus küsimusele, miks Omar varjupaika ei saanud, on seega lakooniline : «Ta pole nõuetekohast avaldust esitanud, sest seda saab teha vaid Eestis». Miks talle siis selleks viisat ei antud: «Riigil oli infot, et see isik võib Eestisse tulla sihiga siia jääda». Segaseks jääb vaid, miks valitsuse liikmed viivad antud kaasusest rääkides jutu sellele, kui tore ja turvaline on «vabastatud» Afganistanis elada ning kui suure panuse selleks Eesti andnud on.
Ma ei tea, kui suured olid Omari teened Eesti sõjaväelaste ees ning kas tänu tema tegevusele õnnestus säästa näiteks mõne meie sõduri elu. Sellele küsimusele peavad andma vastuse need, kes temaga on otseselt koostööd teinud ning selle info põhjal peaks asi jõudma kaitseministrini. Kui teened on suured, siis selle asemel, et inimest solgutada, juriidilisi nippe kasutada ning avalikkusele hämada, peab asja arutama just poliitiliselt - kaitseministri ettepanekuga anda isikule eriteenete eest Eesti kodakondsus.
Kodakondsuse seaduse § 10 sätestab, et eriteeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal. Senist praktikat vaadates tundub kõige olulisem alus olevat just see «muu», sest kuhu mujale liigitada just sellisel viisil kodakondsuse saanud Yana Toom ja Vene ärimehed. Kas ei peaks ka nende «muude» hulka arvama sellised isikud, kes on aidanud meil võidelda Afganistanis? Miks peetakse nende teeneid väiksemaks kui ärimeeste investeeringud ja poliitikute tegevust?
Kehtiva seaduse järgi võib sellisel viisil kodakondsust anda mitte rohkem kui kümnel korral aastas. Eelmisel aastal rakendati seda seadust ühele isikule, 2009. aastal kolmele ning 2010. ja 2011. mitte kellelegi. Senist konservatiivset joont tuleb jätkata, kuid ka paar kaasust looks pretsedendi, kus eluga riskides meie sõdureid aitav isik teab, et Eesti riik võib talle sellist võimalust pakkuda.
Just poliitilise otsuse (ehk kodakondsuse andmise eriteenete eest) tegemisel kaoks ära ka põhjendus, et asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis. (Iseküsimus on, kas asüüli mitteandmine on sisukas tõestus vastupidisele.) Samuti ei tekiks ohtu, et iga Eesti sõduritega koostööd tegev isik saaks nõuda asüüli. Asüüli taotlemiseks on kindel protseduur ja rahvusvahelised reeglid, kuid Eesti kodakondsuse saab anda ikka ja ainult vaid neile, kelle teened Eesti riigile on erilised.
Lisaks peaks Eesti võtma vastu ümberasumise seaduse, mis võimaldaks «hammasrataste vahele jäänud mutrikeste» elu päästa ilma, et nad peaksid avalduse esitamiseks leidma võimaluse Eesti territooriumil jala maha panna. See võimaldaks anda ajutine kaitse ning kui konfliktipiirkonnas olukord paraneb, siis isik(ud) tagasi saata.
Ning lõpetuseks peaksime nii riigi kui ka kodanike tasandil sallivalt ja solidaarselt suhtuma nendesse, kelle elu on ohus, kelle inimõigusi rikutakse või kes elavad masendavas vaesuses. Olgu nendeks siis tõlgid Afganistanis või põgenikud Vietnamist. Nad ei ole mutrid, vaid samasugused inimesed nagu meie.
Varjupaigataotlejad võivad tulevikus pääseda dokumendi hoiuleandmisega
Riigikogu põhiseaduskomisjon tegi tänasel istugil nn pagulaseelnõule muudatusettepaneku, mille kohaselt võiks varjupaigataotleja kinnipidamise asemel võimalusel võtta hoiule tema reisidokument.
Põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste sõnul algatas põhiseaduskomisjon peale mitmeid arutelusid erinevate osapooltega eelnõule omalt poolt kolm muudatust, mis varjupaigataotlejate õigusi silmas pidades täpsustavad kinnipidamise aluseid ja korraldust.
Tehtud muudatuse kohaselt võib varjupaigataotlejat kinni pidada vaid seaduses sätestatud alusel ning kui seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik muul viisil tõhusalt kohaldada ja see on vältimatult vajalik.
"Varjupaiga taotleja, kui ta on käitunud asjakohaselt, ei ole õiguserikkuja, veel vähem kurjategija, ja talle ei saa automaatselt rakendada kurjategijatele ettenähtud kinnipidamist. Küll aga võib kinnipidamine olla põhjendatud varjupaiga taotlemise asjaolude väljaselgitamiseks ning see kõik võtab aega," selgitas Maruste.
Põhiseaduskomisjoni poolt tehtud muudatused näevad ette ka võimaluse, et kinnipidamise asemel kohaldatakse varjupaigataotleja suhtes vaid reisidokumendi hoiule andmist politsei- ja piirivalveametile.
Eelnõu kohaselt nimetatakse koondatakse senine väljasaatmiskeskus ja vastuvõtukeskus kinnipidamiskeskuseks. Maruste sõnul hoitakse seal varjupaigataotlejad lahus teistest kinnipeetavatest ning neile laienevad teised, tunduvalt leebemad kohtlemis- ja elutingimused.
Kauem kui 48 tundi võib varjupaigataotlejat kinnipidamiskeskuses kinni seaduses sätestatud alustel ning põhimõtteid arvestades üksnes halduskohtu loal.
Varjupaigataotleja kinnipidamist kohaldatakse eelnõu kohaselt juhtudel, milleks on näiteks isiku tuvastamine või isikusamasuse kontrollimine, isiku kodakondsuse kontrollimine või väljaselgitamine; isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimine, varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ja põgenemise vältimiseks, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks; riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmise huvides vahetu ohu korral.
Põhiseaduskomisjoni ettepanek on viia eelnõu teisele lugemisele 22. mail ja eelnõu teine lugemine lõpetada.
Uudist vahendab ERRi uudisteportaal.
Postimehe juhtkiri: sõnum on selge: ärge tulge!
Riigi otsused, mis seonduvad pagulaste vastuvõtmise, tingimuste ja väljasaatmisega, on poliitilise valiku tulemus ja sellisena tuleb neid ka esitada. Konservatiivse pagulaspoliitika varjamine majanduslike või muude põhjendustega on demagoogia. Kokkuhoid, mida pagulaskeskuse viimine Tallinna vangla territooriumile annab, ei ole märkimisväärne, küll on seda aga sõnum, mis sellise teoga saadetakse: ärge tulge, te ei ole Eestisse oodatud!
Ei tahaks hakata jälle meenutama, et sugugi mitte ammu olid Eesti kodanikud need, kes varjupaika vajasid, või rääkida sellest, mis pagulast immigrandist eristab. Aga teisiti ka ei saa. Seega, veel kord: kui Rootsi oleks Teise maailmasõja ajal «Eestit teinud», ei oleks meil ilmselt praegu presidenti. Kui immigrant läheb teise riiki paremat elu otsima, siis pagulane läheb selleks, et säästa oma elu või tõekspidamisi. Rootsi toonaste valikute kaudne halvustamine Marko Pomerantsi poolt Postimehe online-väitluses on kurb ja küüniline.
Toimunud debattides on kasutatud peamiselt kolme argumenti: majanduslikku, demograafilist ja demokraatlikku. Kõik kolm on pudedad.
Kõige sagedasem on majanduslik argument. Lisaks Pomerantsile on samale rõhunud ka kaitseminister Urmas Reinsalu ja kõnealuse eelnõu vastutav isik Mart Nutt. Kuid Eestisse ei ole – ega saa ka lähiaastatel olema – sellist pagulaste tulva, mis riigi majanduslikult uppi lööks, ja nagu öeldud, vangla territooriumile kolimisel saavutatav kokkuhoid ei ole märkimisväärne.
Teine argument on demograafiline. Reinsalu sõnul on «hüppeliselt kasvanud varjupaika taotlevate inimeste hulk». Tegelikult on asi «hüppelisest» kaugel: 2012. aasta sisekaitseakadeemia migratsiooniuuringute keskuse uuring tõi ilmsiks, et Eestis ei ole varjupaigataotluste arv veel kordagi märkimisväärselt vkasvanud. Tõsi, väike kasv on, kuid samas kasutavad pagulased Eestit suuresti transiitriigina. Veelgi enam: Eurostati varjupaigataotluste ülevaatest selgub, et Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem paik.
Kolmas argument, vast kõige küünilisem, on demokraatlik. Marko Pomerants rääkis 2010. aastal läbi viidud Saar Polli uuringust: Eesti elanike seisukoht sisserändele on negatiivne ja riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitikat. Seda on keeruline nimetada muuks kui demagoogiaks. Esiteks, erinevus sisserände ja paguluse vahel sai ennist lahti seletatud. Ja teiseks, arvamusküsitlusi armastavad poliitikud kasutada argumendina, kui see nende otsuseid toetab, kuid ei ole palju juhtumeid, kus arvamusküsitlus oleks mõnele poliitilisele otsusele suunaandjaks olnud.
See kõik ei tähenda, et konservatiivne pagulaspoliitika oleks tingimata vale. Küll tähendab see, et demagoogiliste argumentide toomise asemel tuleks rääkida asjast nii, nagu see on: poliitilisest otsusest.
Artikkel on pärit Postimehest.