Uudised
Eestist on tänavu enim varjupaika palunud Vietnami kodanikud
Politsei ja piirivalveameti andmetel on tänavu Eestist kõige enam varjupaika küsinud Vietnami kodanikud, seda 24 korral.
Samuti on tänavu kolme kuuga Eestile varjupaigataotluse esitanud seitse Pakistani, kuus Venemaa, neli Gruusia, kolm Albaania, kaks Iraani ning üks Tuneesia, üks Afganistani, üks Austraalia, üks Horvaatia, üks Süüria, üks Türgi ja üks Valgevene kodanik, ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Tuuli Härson Postimehele.
Samuti esitas varjupaigataotluse üks Venemaa ja Ameerika Ühendriikide topeltkodakondsusega inimene.
Eesti andis esimesel poolaastal varjupaiga kahele inimesele, neist üks on Afganistani ja üks Venemaa kodanik.
Juuni lõpu seisuga oli politsei- ja piirivalveameti menetluses 22 varjupaigataotlust, mille suhtes oli otsus veel langetamata.
«Sellel aastal on kõige rohkem varjupaigataotlusi esitanud vietnamlased, eelmisel aastal esitasid kõige rohkem taotlusi grusiinid. Kui tänavu aasta alguses oli varasemaga võrreldes tunduvalt rohkem taotlusi, siis järgnevatel kuudel on taotlusi olnud vähem ning poole aasta seisuga on taotluste arv eelmise aastaga samas suurusjärgus.» märkis Härson.
Ta rõhutas, et varjupaigamenetluste otsuste statistikat ei tohiks võrrelda lihtsalt numbreid vaadates.
«Positiivsete varjupaigamenetluse otsuste arv sõltub otseselt päritoluriikidest, kust taotlejad tulevad ning iga taotleja individuaalsest kaitsevajadusest. Keelduvate otsuste suurem osakaal sel aastal on seotud selliste taotluste esitamisega, millel ei olnud otsest seost kaitsevajadusega. Varasematest aastatest rohkem on tänavu isikud sagedamini ka oma varjupaigataotlusi ise tagasi võtnud, et vabatahtlikult päritoluriiki naasta,» lausus Härson.
Eesti andis mullu varjupaiga kaheksale inimesele, kõige rohkem ehk kolmel juhul said Eestilt varjupaiga Somaalia kodanikud. Rahvusvahelise kaitse saajatest olid kolm Somaalia, kaks Venemaa, kaks Armeenia ja üks Valgevene kodanik.
Kokku sai Eesti 2012. aastal 77 varjupaigataotlust, neist 35 esitasid Gruusia kodanikud. Kaheksa taotlust esitasid Venemaa, viis Armeenia, neli Süüria, neli Vietnami, neli Valgevene, kolm Afganistani, kolm Türgi, kolm Pakistani ja kaks Egiptuse kodanikud. Samuti esitasid mullu varjupaigataotluse üks Albaania, üks Guinea, üks Elevandiluuranniku, üks Kongo Demokraatliku Vabariigi, üks Kasahstani ja üks Tuneesia kodanik.
Salam Kawakibi: Süüria põgenike olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse
Nagu me nüüd näeme, ei ole Süüria nn araabia kevadest kõrvale jäänud, nagu mitmed vaatlejad algselt arvasid. Kodusõja tulemusena on praeguseks oma kodust naaberriikidesse põgenenud juba enam kui miljon inimest ja mitmed miljonid on pidanud riigisiseselt ümber asuma.
Tegelikult on neid palju enam. Me räägime nüüd umbes kahest miljonist põgenikust ja kuuest kuni kaheksast miljonist riigisisesest ümberasujast. Kuid mina ei räägi kunagi kodusõjast, vaid sõjast tsiviilisikute vastu, kuigi režiim on püüdnud seda muuta kodusõjaks. Ma kardan, et kui asjad samas suunas edasi liiguvad, muutub see konflikt mõne kuu pärast tõepoolest kodusõjaks, kuid praegu see veel kodusõda ei ole.
Põgenike numbrid kasvavad igapäevaselt. Kas olukord on tõesti nii hull, nagu need arvud panevad uskuma, või hullem veel?
Olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse: see on hiigelsuur probleem kõikidele abistavatele organisatsioonidele. Seejuures võib aitamine olla väga bürokraatlik: organisatsioonid vajavad mandaati, et oma tööd teha, kuid tihti saavad nad töötada vaid Süürias tegutsevate humanitaarorganisatsioonide kaudu ning ÜRO allorganisatsioonid peavad töötama läbi valitsusaparaadi. Samuti ei saa nad töötada vabastatud aladel, kuna nad vajavad kokkulepet valitsusega ja vabastatud aladel meil ei ole valitsust. Seega on meil suur humanitaarne kriis.
Peamisteks põgenike sihtriikideks on olnud Jordaania, Liibanon ja Türgi. Kuidas on lood põgenike vastuvõtmisega?
Olukord põgenikelaagrites on riigiti väga erinev. Türgis on tingimused suhteliselt head, rahuldavad. Jordaanias on tingimused ebainimlikud. Liibanonis aga on valitsus keeldunud põgenikelaagreid rajamast ja seega on põgenikud kõikjal: tänavatel, parkides, vanades hoonetes. Nad püüavad maju rentida, kuid nende arv kasvab igapäevaselt: umbes 2000-5000 inimest lahkub Süüriast iga päev. See on uskumatu olukord, kuid mitte keegi ei reageeri ja mitte keegi ei püüa leida lahendust.
Te kirjeldasite Jordaania olukorda kui ebainimlikku. Ehk täpsustate?
See on ebainimlik, kuna põgenikud on kõrbes asuvas laagris, ilma igasuguse võimaluseta sealt lahkuda. Neile antakse väga vähe abi ning sealsed sanitaartingimused ja ligipääs arstiabile on väga halvad. Hetkel on seal tõeline humanitaarne kriis.
Kas tegemist on siis suletud laagritega?
Jah, Jordaanias on suletud laagrid, kuid mitte Türgis. Türgis võivad põgenikud laagrist lahkuda ja sinna ööseks tagasi tulla. Aga Jordaania laagritest on väga raske lahkuda. Põgenikud võivad sealt välja minna, kuid nad vajavad selleks spetsiaalset autoriseeringut – see on väga kontrollitud. Kuid põgenike hulk kasvab iga päevaga ja Jordaania valitsuse võimekus nendega toime tulla on väga halb.
Kuid miks ei soovi Liibanoni valitsus ametlikke põgenikelaagreid rajada?
Nad ei taha laagreid luua, kuna nad ei soovi luua uut Palestiina laagrite sarnast olukorda. Liibanonis elab põgenikelaagrites umbes 400000 palestiinlast, nad ei taha juurde saada ka süürlaste laagreid. Süürlasi on Liibanonis praegu hinnanguliselt 1,4 miljonit – nendest suur hulk on põgenikud, kuid on ka inimesed, kes töötasid Liibanonis, ja rikkad inimesed, kes samuti läksid üle piiri. Seega on meil väga erinevad põgenike kategooriad. Kuid suurem osa neist on siiski vaesed inimesed, kes vajavad abi.
Liibanoni sees paistab olevat konflikt al-Assadi toetajate ja vastaste vahel. Kas ka see mõjutab põgenike vastuvõtmist?
Al-Assadil ei ole Liibanonis suurt toetajaskonda, probleem on humanitaarne. Suurem osa Süüria põgenikest on sunni moslemid ja Liibanonis on kartus, et suure arvu Süüria põgenike vastuvõtmise korral mõjutab see ka kogukondlikku, demograafilist tasakaalu. See on põhiküsimus.
Kuid eraldi probleem on ka Hezbollah’i toetus al-Assadi režiimile. Hezbollah saab oma käsud Iraanist ja nad teevad täpselt seda, mida Iraan tahab. Praegu võitlevad nad ka Süüria sees, nad tapavad Süüria inimesi ja nad suhtuvad väga halvasti ka Süüria põgenikesse Liibanonis.
Te olete varasemalt öelnud, et “deklaratsioonid ja hea tahe ei toida nälgijaid ja ei paku põgenikele varjualust”, viidates hambutule rahvusvahelisele reageerimisele. Kuid mis toidaks? Mida oleks rahvusvaheliselt avalikkuselt kõige enam tarvis?
Esiteks, me peame sõja lõpetama. Me teame, kuidas sõda lõpetada. Mida ma kardan, on Süüria praeguse olukorra transformeerumine üksnes humanitaarseks küsimuseks, unustades seejuures poliitilise dimensiooni. See oleks väga ohtlik. Meil on väga suured humanitaarsed probleemid, kuid peamine võti probleemi lahendamiseks on poliitiline – see ei ole üksnes raha või toidu saatmine. Ka selline abi on väga tähtis, kuid konfliktile tuleb leida poliitiline lahendus. Ilma selleta võime me Süüria põgenikest hakata rääkima samamoodi nagu me räägime Palestiina põgenikest alates 1948. aastast. Meist saaks vaid sõnade allikas erinevatele ekspertidele – see oleks väga hea ÜRO ekspertidele, rohkem tööd ja suured palgad...
Konflikti alguses kartsid paljud, et suur pagulastevoog hakkab liikuma Euroopa poole, kuid tegelikult on Euroopas varjupaika otsinud vaid ca 40000 inimest. Mida te arvate, miks on ennustuste ja reaalsuse vahe niivõrd suur?
Tegemist on Euroopa riikide silmakirjalikkusega: me toetame Süüria revolutsiooni, me toetame demokraatiale üleminekut Süürias, kuid me ei võta süürlasi oma riiki vastu. See on klassika. Inimesed paluvad Euroopas varjupaika, kuid seda ei võimaldata neile, see on väga piiratud. Näiteks Eesti piirilt saadeti üks varjupaigataotleja Venemaale tagasi, samal ajal kui me räägime Venemaast kui heast al-Assadi režiimi liitlasest. Sellele vaatamata saadate abivajaja sinna tagasi – see on ebainimlik reaktsioon. Isegi Prantsusmaa, mis teeskles suurt toetust Süüria revolutsioonile, võtab vastu väga vähe põgenikke. See on väga halb poliitika. Kuid selline ongi Euroopa poliitika – see ei üllata mind.
Mis on nende miljonite inimeste, kes on Süüriast lahkunud, tulevik?
Ma loodan loomulikult, et nad saavad varsti oma kodudesse tagasi pöörduda, kuid vaadeldes situatsiooni arengut, olen ma üsna pessimistlik. Tundub, et keegi ei taha sõda lõpetada, keegi ei taha praeguse režiimiga lõpparvet teha. Ka Lääneriigid jätkavad oma suhteid selle režiimiga. Te peaksite teadma, et näiteks Rootsi valitsus ei rakenda Euroopa Liidu Süüria-vastaseid sanktsioone ja Ericsson jätkab vahendite, millega saab internetti kontrollida, saatmist Süüriasse, ilma igasuguse austuseta ELi sanktsioonide suhtes. See on vaid üks näide. Soovid ja lootused võivad ju olla head, kuid praktika on halb.
Salam Kawakibi on Süüriast pärit poliitikateadlane ja araabia maade ekspert, mõttekoja Arab Reform Initiative asedirektor.
Küsis Eero Janson
Kadi Viik: Enamik põgenikke on riikides, mis vajaksid ise abi
Kas teie oskate öelda, milline riik maailmas võtab vastu kõige rohkem põgenikke teistest riikidest? Mina ei osanud, kui seda lugu kirjutama hakkasin, kuigi olin ise äsja just sellest riigist naasnud.
Küsisin seda küsimust ka oma tutvusringkonnas. Üks inimene suutis vähemalt ühe esikümnesse kuuluva riigi ära nimetada (Etioopia, 9. koht). Teised pakkumised ei olnud ligilähedalgi.
Vastupidiselt levinud arvamusele, et põgenikud tulevad Euroopasse või teistesse lääneriikidesse, jäävad nad enamasti omaenda piirkonda. Ükskõik, kas põhjuseks on tagakiusamine, näljahäda, looduskatastroofid või sõjad, ei jõua tavaline põgenik kaugemale kui – oma koduriiki. ÜRO põgenikeagentuuri UNHCR andmetel oli 2011. aastal* kokku 42,5 miljonist põgenikust 26,4 miljonit põgenikuolukorras omaenda kodumaal. 15,2 miljonit olid põgenenud mujale ning 0,9 miljonit olid varjupaigataotlejad.
Lehtrikujuline põgenikevool
Põgenikud, kes lahkuvad oma koduriigist, jõuavad tavaliselt naaberriikidesse. Kõige rohkem põgenikke on pärit Afganistanist, kokku ligi 2,7 miljonit. Nendest 95 protsenti paikneb naaberriikides Pakistanis ja Iraanis, mis ühtlasi on ka ühed kõige enam põgenikke vastuvõtvad riigid. Õige vastus loo alguses esitatud küsimusele – milline riik võtab vastu kõige rohkem põgenikke – ongi Pakistan.
Pakistan, mis on ise üks maailma vaesematest riikidest – tänavuse inimarengu indeksi järgi 186 riigi seas alles 146. kohal –, kus pool elanikkonnast elab vaesuses, 42 protsenti on kirjaoskamatud, rahvastik kasvab väga kiiresti ja umbes pool elanikkonnast on alla 19-aastased. Ometi on Pakistan vastu võtnud umbes 1,7 miljonit Afganistani põgenikku, mitteametlikel andmetel on arv lähenemas kolmele miljonile. Teisel kohal vastuvõtjariigina on Afganistani teine naaber Iraan ja veel üle-eelmise aasta lõpus oli kolmandal kohal Süüria. Nüüdseks on olukord Süürias drastiliselt muutunud ning Süüria on ise muutunud riigiks, kust põgenetakse.
2011. aasta lõpus olid vaid kaks lääneriiki kümne kõige suurema pagulaste arvuga riikide seas – Saksamaa (4. koht) ja USA (10. koht). Praeguseks on Süüria naaberriigid neist mööda läinud või minemas.
Väga palju põgenikke on pärit Iraagist, kelle 1,4 miljonist põgenikust lõviosa paikneb samuti naaberriikides, ja Somaaliast, kus vägivald, põud ja näljahäda tekitasid põgenikevoolu. 1,1 miljonist Somaalia põgenikust rohkem kui pooled paiknevad Dadaabi põgenikelaagrites naaberriigis Keenias.
Arvuliselt kõige enam põgenikke viibibki madala või keskmise sissetulekuga arengumaades, tervelt 80 protsenti UNHCRi vastutada olevatest põgenikest asub arengumaades.
Euroopasse jõuavad vähesed
Kui kriisikollete vahetus läheduses paiknevad riigid võtavad vastu enamiku maailma põgenikest, kas siis keegi Euroopasse ka jõuab? Kokkuvõtvalt võib öelda, et väike osa jõuab ja veel väiksem osa saab varjupaika.
2012. aastal lükati Eurostati andmetel Euroopa Liidus 73 protsenti asüülitoatlustest tagasi. Eestis lükati 69 protsenti taotlustest tagasi, ülejäänutele anti kas pagulasstaatus, täiendav kaitse või elamisluba perekondade taasühendamise kaudu. Ära tuleb märkida, et otsused võivad käia ka varem saabunud inimeste kohta.
Lehtrikujulist põgenikevoolu illustreerib Süüria konflikt. UNHCRi andmetel on Süürias hinnanguliselt 1,5–2,5 miljonit siseriiklikku põgenikku ja ligi 7 miljonit inimest vajavad kohe humanitaarabi. Ligi 1,5 miljonit inimest on põgenenud välismaale ning surve naaberriikidele on suur. Kõige rohkem on põgenikke läinud naaberriiki Jordaaniasse. Kirjutamise ajal on registreeritud põgenike arv Süüriast Jordaaniasse lähenemas poolele miljonile. Jordaania on korduvalt rahvusvahelist abi palunud, muu hulgas veevarustuse osas, olles üks maailma kõige suurema veepuudusega riikidest. Samuti on poolele miljonile lähenemas põgenike arv teistesse naaberriikidesse Türki ja Liibanoni, millest viimane ise on vaevu toibumas pikaajalisest kodusõjast. Isegi Iraak on vastu võtnud üle saja tuhande Süüria põgeniku.
Euroopa Liitu jõudis Süüria põgenikke möödunud aastal 23 510, Eestisse neli.
Varjupaika ei saanud neist Eestis ükski.
* – Kõik andmed 2011. aasta seisuga
Allikad: UNHCR, Eurostat, Eesti Pagulasabi
Euroopa – 332 000 asüülitaotlust
2012. aastal taotles Euroopa Liidu liikmesriikides asüüli 332 000 inimest.
Peamiselt olid taotlejad pärit
Afganistanist (8 protsenti),
Süüriast (7 protsenti),
Venemaalt (7 protsenti),
Pakistanist (6 protsenti).
70 protsenti taotlustest võeti vastu viies liikmesriigis:
Saksamaa (77 500 taotlejat ehk 23 protsenti koguarvust),
Prantsusmaa (60 600 ehk 18 protsenti),
Rootsi (43 900 ehk 13 protsenti),
Ühendkuningriik (28 200 ehk 8 protsenti) ja
Belgia (28 100 ehk 8 protsenti).
Eesti võttis vastu 75 taotlust, mis moodustab 0,02 protsenti koguarvust.
Arvestades kohalikku rahvaarvu, oli kõige rohkem taotlejaid:
Maltal (5000 taotlejat miljoni elaniku kohta),
Rootsis (4600),
Luksemburgis (3900).
Kõige vähem võeti vastu taotlusi:
Portugalis (30),
Eestis ja Hispaanias (mõlema puhul 55 taotlejat miljoni elaniku kohta).
Allikas: Eurostat
Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.