Uudised
Abdul Turay: pagulased või varjupaigataotlejad?
Kui toimetaja palus mul kirjutada arvamusloo pagulastest, muutus mu süda raskeks. Ta soovis saada artiklit, mis arutleks selle üle, kas Eesti peaks olema pagulaste suhtes vastuvõtlikum ja nägema neid kui väärtust.
Ma ei saa anda toimetajale seda, mida ma arvan teda tahtvat. Nii et kui te seda loete, siis võtke teatavaks, et see on tasakaalustatud arvamuslugu.
Oma väikese kogemuse põhjal võin öelda, et enamik varjupaika taotlevatest inimestest ei ole tõelised pagulased. Enamik varjupaigataotlejatest Euroopas on majandusimmigrandid. Vaatamata sellele on Eesti võimude lähenemine pagulaspoliitikale fundamentaalselt vale.
Töötasin aastaid Suurbritannia siseministeeriumis ning suur osa minu tööst oli seotud pagulaste õigusega. Ma esindasin riiki immigrantide kaebustes, uurisin pretsedendiõigust, tegin koostööd USA välisministeeriumi ja MTÜdega, intervjueerisin varjupaigataotlejaid ning langetasin individuaalsete juhtumite osas otsuseid.
Tunnen tööväliselt inimesi, kes tulid Suurbritanniasse varjupaigataotlejatena või mõne muu kahtlase immigratsioonistaatusega. Hiljem on mõningatest saanud politseinikud või immigratsiooniametnikud, neist on jahitute asemel jahtijad saanud.
Kes on pagulane?
Tänapäevane arusaam pagulastest on kujunenud selle põhjal, mis juhtus juutidega Saksamaal 30ndatel. Suurbritannia ja Ameerika keeldusid juute vastu võtmast, isegi neid, kelle puhul oli ilmselge, et nad on tagakiusatud. Need inimesed mõrvati Saksamaal. Kindlustamaks, et seda enam kunagi ei juhtuks, jõustus 1951. aastal ÜRO pagulasseisundi konventsioon (UNHCR), millele kirjutasid alla paljud lääneriigid.
Pagulane on inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.
Pagulaste definitsioon on seega üpris kitsas, kuigi termin «sotsiaalne grupp» on pakkunud juristidele aastaid tulutoovat tööd.
Sa ei ole pagulane, kui sind ajab taga Vene maffia või Miki-Hiir ja Minni-Hiir – muide, see on näide päris elust. Sa ei ole pagulane, kui sinu riigis on puhkenud sõda ja seepärast ei ole seal ohutu elada.
Somaallased, kes saabusid Euroopasse 1990ndatel, ei olnud pagulased ja enamikule neist ei antud pagulase staatust, vaid täiendav kaitse.
Sa ei ole pagulane, kui sa viibid ikka veel omaenda riigis. Seepärast öeldi ära Afganistani tõlgile. Eesti kirjutas konventsioonile alla 1997. aastal ja isegi kui valitsus tundis selle mehe suhtes poolehoidu, pidid nad järgima rahvusvahelist seadust.
Kui sa viibid juba väljaspool oma riiki, pead sa suutma selgitada, kuidas sa said passi kasutades lahkuda, kui võimud sind taga ajavad. Nii lasevad varjupaigataotlejad Sri Lankalt lennukites oma passid vetsupotist alla.
Konventsioon näeb ette, et varjupaika taotlevad inimesed peavad pöörduma võimude poole lähimas turvalises riigis. Turvaline on riik, kes on alla kirjutanud 1951. aasta konventsioonile.
Pole kuidagi võimalik, et eales jõuaks Eestisse varjupaigataotleja ilma eelnevalt turvalist riiki läbimata.
Mõelge selle peale: zimbabwelast, kes põgeneb oma riigi diktaatori Rober Mugabe eest, ei hakata Venemaal tema poliitiliste vaadete pärast taga kiusama. Venemaa kirjutas konventsioonile alla 1993. aastal. Seega Venemaa oli turvaline riik juba neli aastat enne Eestit. Kui mõtlema hakata, siis Afganistan kirjutas konventsioonile alla 2005. aastal.
Varjupaigataotlejad on inimesed, kes tahavad elada Euroopas, tõenäoliselt Rootsis. Nad ületavad Venemaa poolt tulles ebaausaid võtteid kasutades piiri ja Venemaa ei võta neid enam hiljem tagasi.
Lääne poolt lähenevate varjupaigataotlejate osas on pilt veel selgem. Dublini protokolli kohaselt võib teisest Euroopa Liidu riigist saabunud varjupaigataotleja sinna kohe tagasi saata. Võimud ei pea tema taotlusele pilkugi heitma – seda nimetatakse kolmanda riigi reegliks.
Nii juhtuski Craig Cobbiga, Ameerika neonatsiga, kes ennast mõni aasta tagasi Eestis sisse seadis. Eesti immigratsioonivõimud – neile tuleb au anda – tüdinesid mehe tempudest ja otsustasid ta välja visata. Cobb pages Soome ja palus varjupaika, ent on naeruväärne mõelda, et USA pole turvaline riik. Soomlased ei jõudnud isegi naerma hakata, vaid saatsid ta kohe Eestisse tagasi.
Vastavalt statistikale on ainult 365 inimest Eestis viimase 16 aasta jooksul varjupaika taotlenud, 67 nendest on olnud edukad. Võttes arvesse geograafilist asukohta, ajalugu ja rahvusvahelist õigust, olen üllatunud, et isegi nii paljud on olnud edukad. Ma kahtlustan, et enamik neist ei saanud pagulase staatust, vaid täiendava kaitse.
Varjupaigataotlejad on majandusimmigrandid
Enne 1970ndaid moodustasid varjupaigataotlejad vaid väikese osa inimestest, kes liikusid ühest riigist teisse. Kuigi ka enne 70ndaid olid sõdu, diktaatoreid ja despootlikke režiime. Ka siin valitses despootlik režiim. Inimesed ei taotlenud varjupaika, kuna paremat elu otsinud inimeste jaoks eksisteerisid legaalsed võimalused Euroopasse emigreeruda. Pärast Teist maailmasõda vajasid kõik nn vanad Euroopa riigid inimesi, kes aitaks riigi taas üles ehitada – käsitöölised ja haritlased olid oodatud immigrandid.
Siis saabus stagflatsioon ja drakoonilised seadused peatasid immigratsiooni Euroopas. 1980ndatel muutus rahvusvaheline lennuliiklus taskukohaseks isegi väga vaeste kolmanda maailma riikide inimeste jaoks. Majandusimmigrantide arv tõusis ajaloolisel ajateljel täpselt samal hetkel, kui Euroopa ukse kinni lõi.
Pagulaste arv kasvas veenirest uputuseks, kui inimesed taipasid, et sel viisil saab Euroopasse jääda. Ühelgi riigil ei olnud ressursse, et sellega toime tulla. Kõige hullem tabas Saksamaad. Oma mineviku tõttu andis Saksamaa endast parima, et olla varjupaigataotlejate suhtes kaastundlik. Miljonid inimesed asusid sel moel Saksamaale elama.
Kui hiljutine immigratsioon nn vanasse Euroopasse üldse midagi on näidanud, siis seda, et vaenulikkus sisserändajate suhtes ei ole sama, mis rassism.
Minu enda riigis, Suurbritannias, tunnevad kõige suuremat vastumeelsust uute sisserändajate vastu eelmise immigrantidelaine esindajad ja nende järeltulijad, kes asusid riiki 20. sajandi keskel.
Nad näevad varjupaigataotlejates soovimatut nuhtlust, kellega tuleb võistelda töökoha, elukoha ja ressursside pärast.
Inimesed väärivad inimlikku kohtlemist
Viimase kümne aasta jooksul on olukord taas muutunud. Tööjõupuuduse ja üha väheneva sündimusega silmitsi seisev Euroopa tervitab taas immigrante. Rootsil on väga selge poliitika kutsuda riiki asuma kasulike oskustega inimesi. Suurbritannial on punktidel põhinev süsteem.
Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed saavad Euroopasse emigreeruda. Näiteks tarkvarainsener, arst ja õde, isegi puusepp saab emigreeruda täiesti seaduslikult. Varjupaigataotlejad kipuvad olema need inimesed, kel puudub motivatsioon, intelligentsus või anne, et emigreeruda muul moel.
Inglise keelt kõnelev meditsiinitöötaja Kongost ei pea taotlema varjupaika, ta võib lihtsalt emigreeruda. India immigrandid Eestis on kõik kõrgelt kvalifitseeritud, kõrgelt tasustatud inimesed.
Vaatamata sellele kohtlevad Eesti piirivalvurid varjupaigataotlejaid halvasti. Puudub sõltumatu organisatsioon, mis monitooriks piirivalvurite tegevust, seega ei tea keegi, kas konventsiooniga vastavuses olevat korrektset taotluste vastuvõtmise protseduuri järgitakse.
Eestis puuduvad ka võimalused tegelemiseks alaealiste, perede või inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Poliitika, mille kohaselt inimesed pannakse varjupaigataotlemise eest kinnipidamisasutusse, ei ole mitte ainult jõhker, vaid Eesti kontekstis täiesti mõttetu. Kinnipidamisasutused on mõeldud tõrjumiseks. Ma olen näinud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente. Ühendkuningriigis ja teistes Euroopa riikides kasutatakse säärast taktikat selleks, et peletada inimesi Euroopasse tulemast.
Mõningates vaestes riikides tahavad peaaegu kõik noored lahkuda ja neil on päris kõrgetasemelised teadmised selle kohta, mis neid ees ootab. Jutt jõhkratest kinnipidamisasutustest Saksamaal jõuab nendeni.
Kuna keegi nagunii ei tea, kus Eesti asub, siis tõrjumistaktika Eesti puhul ei tööta, see on lihtsalt raharaiskamine.
Inimesed ei pruugi olla ehtsad pagulased, kuid nad on siiski inimesed – nad väärivad, et neid koheldaks inimestena, inimliku väärikusega.
Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.
Krister Kivi: pildid, mida näha ei ole
Läinud varasuvel avanes mul võimalus külastada UNHCRi põgenikelaagrit Lõuna-Sudaani ülaosas, kõrvalises paigas isegi Aafrika mõttes. Mitmeski mõttes saadab seal – lääneliku tsivilisatsiooni ja mobiililevi esimestest märkidest tundidepikkuse tšarterlennu kaugusel – läbielatu mind siiani ning mu arvuti kõvakettal ja telefonimälus on endiselt pilte inimestest ja olukordadest, mille olemasolust ma enne kuumas ja tolmavas Jubas* maandumist vähimalgi määral teadlik polnud. Kuid ma ei hakka siinkohal ära trükkima vanu halvasti kadreeritud fotosid, vaid püüan lihtsalt kirjeldada, mida mõningaid faile – ja oma mälupilte – avades näen.
Kuigi inimeste nahk on Kesk-Aafrikas tõepoolest väga musta värvi, on Aafrika ise valgem kui Eesti. Valged ja kõvad, justkui surnute sääreluust tehtud, on enamiku puude tüved, mis ulatuvad tükk maad kuumava taeva poole enne, kui sinna külge tekkib näiteks lehti, mida oma kodukohast lahkuma sunnitu süüa võiks üritada. Kahvatuks pleekinud on ka maapind, millesse pikaajaline põud kuivatab nii laiad ja sügavad praod, et väiksem laps neisse reieni sisse võib vajuda. Ühetooniliselt valged (pikast teest küll pisut tolmunud) on riided, mida sageli kannavad seljas põgenevad mehed ja poisid (naiste rõivastuses esineb ka kirevamaid kangaid), komplekti täiendamas sageli ootamatu detail (näiteks nahkportfell, kaenla alla surutud kana või tühjade kummidega jalgratas, millest päevi kestnud tee jooksul siiski pole loobutud). Valged on UNHCRi kirjadega suured presenttelgid, mille suurem põgenikepere heal juhul tervenisti enda käsutusse saab, ja valged on plastämbrid kemikaalidega turvalisemaks muudetud joogivee tassimiseks. Ainult öö, kui see kord tuleb; kärbestepininat erinevate pimedusest kostvate sahinate ja krabinatega asendades, on Aafrikas must. Selles pole midagi valget peale valge inimese, kes lebab südame pekseldes oma telgis ja mõtleb, kas moskiitovõrk ikka kaitseks ka mao eest, kui mõni neist sisse peaks eksima, ning kas teda võis läinud päeval hammustada mõni unitõbe kandev tsetsekärbes (unitõve leviala arvatakse olevat küll mitmed sajad kilomeetrid edela pool, kuid kes seda nii täpselt on mõõtnud).
Ma ei kirjutanud eelnenut mitte selleks, et afišeerida omaenda pealiskaudsust ja egoistlikkust, pigem selleks, et öelda: Aafrika ongi üsna ohtlik paik. Ilma (kasvõi ajutise) kodukoha kaitseta ongi seal surra palju kergem kui Ameerikas või Euroopas – mudavee joomisest saadud kõhulahtisusse või muudesse nakkustesse, kurnatusse või eri hõimude, usundite ja valitsuste vahelisse vägivalda, mis lahvatab Aafrikas nii kergelt ja loomulikult nagu mõni lill avab oma äsja nupus olnud värvilise lihava õie – ning kui see juhtub üksikisiku või kümne või sajaga, pole see ikka veel mingi uudis. Ma kirjutan siinkohal Sudaanist põgenemisel tagaajajate kätte langenud ja tõenäoliselt tapetud naisest, kelle lapsed vaikselt varjulise puu all mängisid, ja suure tõenäosusega on selle teksti lugejad ainsad, kes temaga juhtunust eales kuulevad. Karjed ei kandu kuumas, lämmatavas õhus kaugele.
Ameerikas armastatakse öelda: «What happens in Vegas, stays in Vegas.» Sama kehib ka Aafrika kohta, aga ümberpööratud ja traagilisel moel. Ning kui üldse rääkida jackpot’idest ja loteriivõitudest, siis ilmselt paljude jaoks Aafrikas ongi selleks kuulujutt meist, paljude edasirääkimiste käigus pisut moondunud müüt Euroopa-nimelisest pääsemisest.
Sudaani põgenike perspektiivist on küll pea võimatu uskuda, et ükski neist võiks sealt kunagi Vanasse Maailma jõuda, sest isegi helilähedase kiirusega lendavas reaktiivis kestab reis Jubast Cairosse üle nelja tunni. On raske uskuda, et keegi sellise kurnava tee eales jalgsi läbida võiks, kuid mööda Niilust liiguvad kõiki raskusi trotsides aeglaselt ka laevad ja praamid. Tõsi, isegi sealt, Vahemere lõunarannikult, on Euroopa alumise otsani sadu kilomeetreid tormist merd, ent kuidagimoodi jõuavad mõned põgenikud igal aastal siiski kohale, täielikus teadmatuses ühest väiksest riigist Euroopa põhjaservas, kus teatav välisministeeriumi eksametnik paljude kodanike meeleheaks deklareeris hiljuti «kui on must, siis näita ust».
Eestis ei ole enamik inimesi ühegi mustanahalisega oma elus rääkinud, meie riigis sisuliselt ei ole põgenikke. Kui võrrelda sellega, mida elavad läbi inimesed suures osas Aafrikast, on meie elu uskumatult turvaline, arenenud ja rikas. Muidugi oleme me samas jätkuvalt kohutavalt vaesed (vähemasti endi meelest) ning kätt südamele pannes ei ole minagi kindel, millal jõuan oma vaimses arengus sinnamaani, et leiaksin aukliku eelarve lappimise kõrvalt nii palju raha, et veidigi sellest Aafrika põgenikelaagrite toetuseks saata. Kuid kui keegi «sealt» – või Lähis-Idast või Põhja-Koreast või kust iganes – on saatuse tahtel oma pika pagemise lõpul eksinud Eestisse, võiksime püüda igaühe neist vähemasti avatud kõrvadega ära kuulata. Tulla võidakse erinevatel põhjustel, ent kui põgenema on ajendanud selge hädaoht ja meeleheide, on meie kohus aidata nii, nagu viimase sõja ajal aidati paljudes lääneriikides meid. Peamine uks Eesti ja «Aafrika» vahel asub meie endi südames.
* Juba on Lõuna-Sudaani pealinn ning kuigi vool tuleb ja läheb, võib seal leida märke sellistest mugavustest nagu toidupoed, wifi ja lärmakate konditsioneeridega varustatud öömajad. Selleks et jõuda põgenikelaagrisse, tuleb aga lennata veel tunde UNHCRi tšarterlennukite ja helikopteritega üle puutähnilise paljakskõrbenud maastiku, sest Lõuna-Sudaan on mitu korda suurem kui Eesti, ometi moodustab ta kogu Aafrikast vaid killukese.
Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.
Tõlk Omar: pärast Eesti keeldumist varjupaiga andmisest olen jäänud sisuliselt üksi
Eesti sõdureid Afganistanis aidanud tõlk Omari saatus on endiselt ebakindel ning mehe sõnul on ta pärast Eesti valitsuselt asüülitaotlusele eitava vastuse saamist jäetud sisuliselt üksi, sest kahjuks ei vasta mees ka brittide abiprogrammi tingimustele.
Kuigi siinkirjutaja suhtles tõlk Omariga läbi sotsiaalmeedia, siis oli mehe kirjutatud sõnadest ja kirjutamisviisistki tunda ebakindlust ning alandlikkust. Pärast seda, kui Eesti asjur Afganistanis Vahur Soosaar Omari taotlusele siin asüüli saada mai alguses eitava vastuse ulatas, on mees tundnud end üksijäetuna.
"Mind ja mu perekonda kurvastas see väga, kuna Eesti valitsus oli ainuke, kelle poole olin sarnase palvega pöördunud," ütles mees omavahelises vestluses. Omar lisab, et ta lootis koos oma perega alustada siin uut ja turvalist elu ning on nördinud selle üle, et peale otsuse teatavaks tegemist ei ole keegi Eesti poolt vaevunud temaga enam ühendust võtma.
Vestluse käigus kasutab Omar pidevalt sõnu ja väljendeid nagu "ohus", "kardan elu pärast", "äärmiselt mures" jne. Mees meenutab, et kui ta viimati enda perekonda külastas, siis tema isa sõnul olid Talibani liikmed temaga kontakteerunud ning öelnud, et teavad Omari töötamisest ISAFile (NATO juhitavad rahvusvahelised julgeoleku abijõud).
"Nad ütlesid isale, et tulevad peale vägede lahkumist tagasi ja ISAFi heaks töötanud inimesed on nende esimesed sihtmärgid," ütles Omar. Peamiselt selliste ähvarduste tõttu soovikski Eesti heaks töötanud mees esimesel võimalusel perega Afganistanist lahkuda.
Britid vastasid samuti eitavalt
Teatavasti tegid ka britid mõni nädal tagasi avalduse, et on loomas toetusprogrammi Afganistanis töötanud tõlkidele ning pakuvad selle programmi raames muuhulgas asüüli ka ligi 600 tõlgile. Kuigi ka kaitseminister Urmas Reinsalu teatas avalikult peale brittide programmi avalikustamist, et see programm hõlmab ka Eesti heaks töötanud tõlke, siis Omar siiski selle programmi alla ei kvalifitseeru.
"Jah, britid rääkisid oma programmist ja kui ma sellest kuulsin siis läksin nende baasi ja küsisin selle kohta. Nende vastus oli aga negatiivne. Nad ütlesid, et programmi raames saavad viieaastase viisa need, kes praegu nende juures töötavad ja need, kes lahkusid enne 2012. aasta detsembrit programmi alla ei kuulu," rääkis Omar.
Omar töötas aga enda sõnutsi eestlastega 2011. aasta juulist 2012. aasta septembrini, ehk lahkus paar kuud enne brittide teatamist oma vägede väljaviimisest 2014. aastal. Seega ei vasta Omar ka brittide programmi tingimustele ning kurdab, et on jäetud sisuliselt üksi, kuna ei oska enam kuhugi poole pöörduda.
"Hetkel otsin ma erinevaid viise Afganistanist lahkumiseks, aga nagu ma olen öelnud, mul ei ole enam tuge ning samuti puudub mul kontakt teiste riikidega," sõnas Omar ning lisas, et kuigi Eesti on talle ära öelnud, siis lootus siin varjupaika saada on tal endiselt olemas.
"Ma loodan endiselt, et saan võimaluse uuele, turvalisemale elule. Peale Eesti äraütlemist tunnen ennast tõeliselt üksi ja mulle on jäänud vaid mu perekond, kelle elu pärast ma kardan. Aga ma jätkan võitlust ning lootmist."
Mai alguses lükkas Eesti valitsus tagasi mitme Eesti kompanii heaks Afganistanis tõlgina töötanud Omari asüülitaotluse. Sealjuures mingeid sisulisi põhjendusi eitava vastuse kohta valitsuse liikmed tänaseni andnud ei ole, kuna viidatakse asjaolule, et rahvusvahelise tava kohaselt isikutele viisa või asüüli andmisest keeldumise asjaolusid riigid ei kommenteeri.