Uudised: pagulaste integratsioon
Selgusid konkursi “Elust uuel kodumaal” tulemused
IOM Eesti esinduse pressiteade 25. aprill 2012
Täna avalikustas Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindus konkursi “Elust uuel kodumaal” tulemused. Võistlusele laekunud lugude põhjal võib tõdeda, et sõltumata ajast ja kohast on pagulased kogenud sarnaseid raskusi uude ühiskonda integreerumisel. E-raamatu „Valik lugusid konkursilt „Elust uuel kodumaal““ emotsionaalsete lugude jutustajateks on peamiselt 1940ndate lõpus Eestist lahkunud. Lisaks on raamatus koha leidnud ka üks taaslõimumise lugu, mis sai alguse Abhaasiast ca 130 aasta eest.
„Täna meenutame me neid sündmusi küll läbi ajalooprisma, kuid inimeste soovid, unistused ja hirmud on tihti ajast sõltumatud. Oma kodumaalt lahkumine ning uude maailma integreerumine, ükskõik, mis põhjusel seda ka ei tehta, on alati väljakutse täis ebakindlust, raskusi ja uue õppimist.”(Hans Peter Bøe, IOM Eesti esinduse juht). IOMi Eesti esinduse poolt korraldatud konkursile laekus võistlustöid üle kogu maailma ning raamatusse jõudsid neist 8 eestikeelset ja 4 inglisekeelset. Igale loole eelneb intervjuu kas autori või isikuga, kes loo konkursile saatis. Raamatut lugedes saab kaasa elada nii eestlaste ja eestimaalaste kogetud raskustele uude ühiskonda lõimumisel 1950ndadel kui ka taaslõimumisele tänases Eestis.
Eestikeelsete tööde kategoorias tunnistati parimateks: 1. koht - Mari Ann Tammark (Kanadast) 2. koht - Aire Kolbre Salmre (USAst) 3. koht - Valentine Treiman (USAst). Inglisekeelsete tööde kategoorias tunnistati parimateks: 1. koht - Lembit U. Lilleleht (USAst) 2. koht - Tania Lestal (Austraaliast) 3. koht - Arved Plaks (USAst). Ühtlasi pälvis eriauhinna lõimumislugude kategoorias Arnold Rutto Abhaasiast.
Soovime tänada kõigi konkursil osalenuid nende hindamatu panuse ning projekti juhtkomitee liikmeid võistlustööde hindamise eest!
E-raamatu saab tasuta alla laadida järgmiselt aadressilt - http://iom.ee/parem/sundmused
Konkurss “Elust uuel kodumaal” korraldati ning e-raamat anti välja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.
Kandideeri pagulaste koolitajaks
Request for CV’s/ expression of interest
Position Title: Consultant/Cultural Orientation Trainer Duty Station: Estonia Classification: Consultant Closing Date: 25 March 2012 Reference Code : EE10_2012_Consultant
Established in 1951, IOM is the leading inter-governmental organization in the field of migration and works closely with governmental, intergovernmental and non-governmental partners. IOM is dedicated to promoting humane and orderly migration for the benefit of all. It does so by providing services and advice to governments and migrants.
This is a request for CVs/expression of interests by IOM Estonia for qualified candidates to join its CO team within the project it implements in Estonia. The total estimated input required ranges between 10 to 25 days. The consultant is expected to undertake duty trips necessary for the project implementation. Recruitment is subject to funding availability and confirmation.
Context: The Cultural Orientation (CO) trainer is primarily responsible for preparing and carrying out trainings to refugees through direct instruction, implementing curriculum developed by the organization in accordance with common CO guidelines. The CO trainer will be supervised by the CAP-CO Team and will report to the CAP-CO coordinator. The project “CAP-CO” is funded by the European Refugee Fund and Estonian Ministry of the Interior.
Core functions/ responsibilities: • Participate in relevant CO trainings for trainers. • Conduct CO training sessions for groups of 4-10 participants. • Maintain accurate attendance records. • Communicate and work effectively and cooperatively with the CAP-CO project team. • Maintain a current understanding of the overall Programme and the issues related to CO. • Assist with the training and supervision of interpreters as required. • Assist with logistical arrangements and the upkeep of facilities when necessary. • Prepare for cultural orientation circuit rides by reviewing information about participants to be trained, developing lesson plans specific to those participants, gathering necessary training materials, and printing class lists and name tags. Desirable Competencies: • Secondary school education or equivalent diploma and some experience in dealing with irregular migration. • Experience in education/training is an asset. • Willingness to travel to meet the programme’s needs. • Excellent interpersonal skills; empathy and ability to work effectively with colleagues and partners in a cross-cultural, multi-disciplinary environment. • Proficiency in database management, Microsoft Office programs, and e-mail. • Knowledge of one of the following language combination: English and Russian, English and French of English and Arabic. • Ability to maintain high performance standards with attention to detail. • Ability to exercise good judgement and seek guidance as appropriate when confronted with unanticipated problems.
How to apply: Candidates with the required qualifications should submit a cover letter, a CV in English and complete IOM Personal History Form (available at IOM Helsinki website http://www.iom.fi). Please address your application to the Resource Management Officer quoting the above Reference code and the language combination and send it by email to the following address: iomtallinnhr@iom.int.
Candidates holding an IOM contract should submit the internal application form. Unfortunately we are not able to answer phone inquiries at this stage. Only shortlisted candidates will be contacted. Vaata seda kuulutust pdf-failina siit.