Uudised: pagulaste integratsioon
Tänavune tARTuFF pöörab tähelepanu ka pagulastele
20 aasta jooksul on Eestilt varjupaika taotlenud umbes 60 pagulast. Selle üle, kas see arv on suur või väike, saab täna arutleda tARTuFFi raames.
Eesti asukoha tõttu pole sundrände poliitika just igapäevane arutlusteema, kuid see ei tähenda, et riigil pagulastega tegemist poleks, vahendasid ERRi raadiouudised.
Eesti inimõiguste keskuse sundrände teadlikkuse projektijuhi Egert Rünne sõnul paistab Eesti silma konservatiivse pagulaspoliitikaga, kus aastas antakse pagulase staatus paarile kuni neljale inimesele. Sealjuures on varjupaigataotlejate arv aastas natukene üle poolesaja inimese.
Äraütlemiste peamine põhjus on see, et riik ei näe pagulaste puhul, et neid ähvardab kodumaal oht.
"Varjupaik antakse inimesele, kellel on kodumaal reaalne oht tema elule, aga see on ka küsitav, sest paljud neist ei saa õigusabi - kes siis ütleb, kas temal on seal ohtlik olla või mitte, seda ei oska konkreetselt keegi öelda. Eesti inimõiguste keskusel on õiguskliinikud, kus me pakume varjupaigataotlejatele õigusabi, ja kui nad saavad negatiivse otsuse, siis aitame neil tõestada, et neil on kodumaal oht oma elule," rääkis Rünne.
MTÜ Eesti pagulasabi juhatuse liige Ingi Mihkelsoo selgitas aga, et pagulaste arvu ei saa käsitleda kvoodipõhise näitajana. Mihkelsoo sõnul on elamisloa andmisest olulisem pagulaste integreerimine ühiskonda.
"Sisuliselt võib öelda, et riik ei ole aidanud pagulastel oma elu Eestis üles ehitada. Kui päris karmilt vaadata, siis on olukord selline, kus pagulased saavad kätte oma isikutunnistuse ja loa siia jääda, kuid peavad täiesti üksinda toime tulema. Võib endale ette kujutada, et inimesele, kes on täiesti võõrast kultuurikeskkonnast, on see väga keeruline," rääkis Mihkelsoo.
Inimõiguste keskuse arvates võiks riik muuta senist konservatiivset poliitikat. Mihkelsoo leiab, et pagulaste toetus võiks osaliselt jääda ka kodanikuühiskonna ülesandeks.
"Kuna riigipoolne toetus on niivõrd väike, siis on just kodanikuühiskonna roll see vaakum täita ja aidata nii palju kui võimalik. Teine oluline eesmärk, mis meil on, on Eesti elanike ja eelkõige noorte teavitamine varjupaigataotlejatega seotud teemadest," sõnas ta.
Teadlikkust aitaks tõsta ka filmid. Inimõiguste keskus ja tänavune tARTuFF teevadki koostööd, mida ilmestavad temaatilised dokumentaalfilmid rahvusvahelisest sundrändest. Samuti toimub täna õhtul pagulasteemaline arutelu.
Uudis pärineb siit.
Uudist illustreeriv foto pärineb siit.
Tagasi sinna, kust tulid: kas alati saab?
Katrin Merike Nyman-Metcalf on elanud lühemat või pikemat aega Rootsis, Eestis, Inglismaal, Bosnia-Hertsegovinas, Lätis ja Austrias, ning töötanud lisaks näiteks Kosovas, Serbias, Horvaatias, Türkmenistanis, Araabia Emiraatides, Jordaanias, Gruusias ja Palestiinas. Ta oli Eesti viimane riigisekretär eksiilis ning hetkel töötab Tallinna Tehnikaülikooli professori ja tehnoloogiaõiguse õppetooli juhatajana. Tema lugu sai alguse Rootsist, kus ta Eesti pagulaste peres sündis. Vestleme nii lapsepõlvest, meediast, pagulusest, lõimumisest kui ka hoiakutest, mis pagulastega on seotud.
Katrini vanemad tulid lastena Rootsi koos enda vanematega. Tennisehalli sisse seatud põgenikelaagri elu meenutades tuleb Katrini ema Edithile esimesena meelde fakt, et kohalikud tulid sõjapõgenikke vaatama läbi aia kui loomi loomaaias, kuna välismaalasi ei oldud seal kandis enne nähtud. Kohalike kaasa toodud kommid tegid lastele palju rõõmu, kuid uudishimulikud pidid kahjuks pettunult lahkuma – eestlased nägid päris rootslaste moodi välja.
Olete üles kasvanud eestlaste peres Rootsis, milline oli Teie lapsepõlv?
Olin varakult kakskeelne. Perekonna sõbrad olid peamiselt eestlased, aga peale meie pere meie kodukohas teisi eestlasi ei elanud. Käisin Rootsi koolis ning minu ja venna mängukaaslasteks olid peamiselt rootslased. Ühed naabrilapsed tahtsid meiega alati maja taga mängida. Meil vennaga polnud selle vastu midagi, kuigi me ei mõistnud, miks. Selgus, et naabrilaste vanemad olid meiega mängimise ära keelanud, kuna me ei rääkinud kodus rootsi keelt. Kummaline on seejuures asjaolu, et olime kõrvalmajas pikalt elanud, kuid ometi jäime võõraks.
Kas teist sai Rootsis elades lõpuks rootslane?
Rootsis elades käitusin rootsi reeglite järele. Ei tundud end kui rootslane, mis aga ei tähenda, ei oleksin kuidagi Rootsi riiki õõnestanud. Nii ei häiri mind ka nüüd Eestis elades see, kui minu venelastest naabrid oma emakeeles räägivad ja vene toitu söövad – nad on osa meie ühiskonnast.
Minu õde elab jätkuvalt Rootsis ja on blondim ja sinisilmsem kui keskmine rootslane, samas kui tal hiljuti naabriga arusaamatus oli, hüüdis see vihaselt üle aia, et „peaksid sinna tagasi minema, kust tulid“. Oleme õega Rootsis sündinud ja tema esimene reaktsioon oli, et kuhu ma siis peaksin tagasi minema – kas 5 km põhja poole, kus sündisin? Tegelikult on see kurb, et ka 2. põlvkonna immigrandid ei ole oma uuel kodumaal lõpuni omaks võetud, kuigi nad kohaliku maa tavade järgi elavad.
Olete mitmetes riikides tegelenud rahvusringhäälingu ülesehitamise või meediavabaduse analüüsimisega. Kuidas teiste kultuuride esindajatele pakkuda lahendusi, mis nende kultuuriruumi sobiksid, kuid samas aitaksid neil areneda soovitud suunas?
Türkmenistani sattusin tööle, kuna sealne president otsustas, et opositsioon peab olemas olema ja kutsuti rahvusvaheline meeskond meediavabadusest rääkima. Arutasime omavahel, kas tuleks minna, kui selgelt päris sõnavabadust seal ei ole, aga samas keegi ei keelanud meil sellest rääkida, mida tahtsime. Otsustasime, et kuna see võib vähemalt mõnelegi inimesele midagi õpetada, siis tuleb seda teha. Araabia Ühendemiraatides töötasin rahvusvahelise meeskonnaga välja reegleid varem tabuks olnud seksuaalsusega seotud teemade käsitlemiseks meedias. Loomulikult pidime seejuures kohalikku kultuuri ja konteksti arvestama ning neid õpetama vastavalt nende nägemusele – ei ole ühte sobivat mudelit kõigi riikide jaoks.
Mis Teie poolt ellu viidud reformide tulemusena reaalselt muutunud on?
Kui riigid ise liiguvad selles suunas, et vabaneda, siis vajatakse tuge, et oma püüdlustele kinnitust saada. Päris mitmel korral on eri riikides arvestatud nende soovitustega, mida olen teinud näiteks seaduste muudatuste kohta. Bosnias olin ajal, mil seal meedia ametit üles ehitati ning õigusosakonna juhatajana oli tore näha, et meediaameti loomise juures oli hea kohalik kompetents olemas, kuid välismaalasi oli vaja, et vaenulikus keskkonnas (sõda oli just lõppenud) omavaheliselt suhelda. Bosniast lahkudes toimis süsteem omade jõududega.
Olete Rootsis tegelenud varjupaigataotluste menetlemisega, seega otsustanud selle üle, kas põgenikud saavad rahvusvahelise kaitse ja võivad Rootsi jääda? Kuidas Teile tundub, kas pagulasi on rahvusriigile vaja või on tegemist puhtalt rahvusvahelise kohustuse täitmisega?
Keelt ja kultuuri peab kaitsma, kuid üks ei välista teist – me ei kaota oma identiteeti, kui meie hulgas elab rohkem välismaalasi. Mida rohkem inimesi eesti keelt räägib, seda suurem on tõenäosus meie keele püsima jäämiseks. Usun, et pagulased Eesti ühiskonnas annavad pigem aluse meie kultuuri hoidmisele, mitte ei lõhu ega lammuta seda. Fakt, et meie pere sõi Rootsis elades jõulude ajal verivorsti, mitte traditsioonilisi rootsi jõuluroogasid, ei ole Rootsi riigi püsimise seisukohast kuidagi ohtlik.
Samas olen seisukohal, et riik peab kindlasti rahvuslikku kultuuri ja ka rahvusringhäälingut toetama. Eestil oleks vaja riiklikul ja rahvuslikul tasandil enesekindlust – avatus muule maailma ei vähenda meie riigi identsust. Kui seda endale ei tunnistata, siis ilmselt avaldab pealesurutud venestamine ikka veel mõju.
Milline on Teie hinnangul Eesti meedia hoiak pagulaste, immigrantide ja kultuurierinevuste suhtes?
Kaldun arvama, et üldine hoiak on pigem kaitsev – tihti ilmub ülimalt natsionalistlikke lugusid. See on igati arusaadav – Eesti on väike riik ja vähe iseseisev olnud. Sellest tingituna nähakse kõike välist ohuna. Samas väljendab see ilmselt ka keskmise eestlase sisemisi hoiakuid ja väärtusi. Rootsis ei räägita tundlikel teemadel mitte nii nagu arvatakse, vaid nii nagu peaks rääkima – on see pealiskaudsus või poliitiline korrektsus, on keeruline öelda. Eestisse 8 aasta eest tulles hakkas silma, et näiteks juutide või mustanahaliste kohta hinnanguid öeldi väga selgelt välja. Samas Rootsis on paremäärmuslased parlamendis ja meil mitte. Niisiis on Rootsis toetus äärmuslikele hoiakutele siiski olemas, kuigi seda ei kiputa avalikult väljendama.
Kas ma sain õigesti aru, et Teie arvates väljendab Eesti meediapilt selgelt keskmise eestlase hoiakuid immigrantide suhtes?
Meedias esineb ekstreemsusi, nagu ka tavainimeste hulgas. Nõukogude aeg avaldab jätkuvalt mõju – olime arengust ära lõigatud – eestlased ei puutunud kokku eri rassist ja kultuurist inimestega.
Tooksin siinkohal hoopis ühe isikliku näite Inglismaalt. Minu inglannast ämm oli lapsena mustanahalisi näinud vaid pildi peal. Praegu puutub ta igapäevaseid toimetusi tehes kokku väga erineva kultuurilise taustaga inimestega ja ta ei ole selle osas kunagi mingit rahulolematust väljendanud. Samas jutustas ta mulle hiljuti uudist selle kohta, et 1 tuttav oli mustanahalisega abiellunud ning illustreeris lugu väitega „kuid ta on väga kena“. Selle näite põhjal tundub, et isegi ligi 90 aasta jooksul ei olnud teisest kultuuriruumist pärit inimesi täielikult omaks võetud.
Puutute ka Eestis elades palju teiste kultuuride esindajatega kokku. Kuidas Teile tundub, kas nad on meie ühiskonnas omaks võetud?
On neid, kes ei lase end sellest häirida, et neile tänaval järele vaadatakse. Ka TTÜs töötades on jäänud mulje, et meie välisüliõpilased tunnevad end siin hästi ja on oma eluga rahul. Samas on eestlaste puhul välismaalastega harjumise aeg lühike olnud ja seepärast on iseenesestmõistetav, et ka pagulaste lõimumine ja lõimimine võtab aega. Minu venna ja õe lapsed Rootsis peavad teise nahavärviga lapsi nii iseenesestmõistetavaks, et nad ei kirjelda ega identifitseeri neid nahavärvi, vaid hoopis teiste tunnuste kaudu.
Olete kultuurierinevuste suhtes väga salliv, et mitte öelda pooldav, kas Teie hinnangul „multikultiga“ probleeme ei kaasne?
Leian, et varjukülgedest ja probleemidest tuleb avalikult rääkida. Kui töötus ja kuritegevus immigrantide hulgas on kõrgem ja sellest poliitilise korrektsuse huvides rääkida ei tohi, siis tekib eelarvamusi veelgi rohkem. Vältimise asemel tuleks rõhuda põhjustele ja lahenduste pakkumisele – mida meie saame teha, et pagulaste ja teiste immigrantide lõimumisele meie ühiskonnas kaasa aidata.
Silmnähtavad kultuurierinevused nagu näiteks kaitsvad kehakatted, torkavad kindlasti rohkem silma, ometi ei põhjusta need ju meile mingeid probleeme. Rääkides erinevate religioonide koos eksisteerimisest, siis budistide vastu on keskmisel eurooplasel oluliselt vähem kui näiteks moslemite vastu. Islam seostub tavainimese teadvuses terrorismiga. Breiviki juhtumi ajal olin Iisraelis ja juhtusin vaatama teleuudiseid siis, kui esmakordselt tulistamisest Oslos räägiti. 10 minutit hiljem oli islami ekspert stuudios. Sellised põhjendamatud ja eksitavad seosed paratamatult mõjutavad televaataja arusaamu ning häälestust. Kuid küsiksin siinkohal hoopis, miks see, kui keegi on moslem, peaks mind häirima? Kui Eestis oleks veel 100 moslemit, siis mida see muudaks? Samas ma tean, et minu tagapõhi ja eluviis ei ole tüüpilised. Mul on Facebookis 50st erinevast rahvusest sõpru - need on kõik inimesed, keda ka "päris elus" tunnen. Ja ilmselt seetõttu kipun tihti unustama, et on inimesi, kellel on eelarvamused.
Rootsi pered ei käi oma kaugemate sugulastega palju läbi, samas oma riigist ja kultuurist ära lõigatud kultuuride esindajad Rootsis toetavad ja aitavad üksteist väga palju. See võib tunduda ohuna, kuna nad ei integreeru. Teine võimalus on neilt õppida - nii hakkamasaamist kui ka peretraditsioonide au sees hoidmist.
Olete erinevates riikides elanud ja töötanud. Kui nüüd, end Eestisse sisseseadnuna oleks Teie naabriks pagulane, siis mis tundeid see Teis tekitaks?
Kindlasti ei erineks minu käitumine, kuna tean, mida uue elu alustamine uuel kodumaal tähendab. Olen ise olnud olukorras, kus keelt ei oska ega tea, mida teha. Pigem oleks see väga põnev – erinevatest kultuuridest inimestega kohtumisest on alati midagi õppida!
Lugu valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames. Ettevõtmist kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Intervjuu pärineb siit.
Soome aasta naispagulane: ema, arst ja sillaehitaja
2012. aasta Soome naispagulane on Afganistanis sündinud arst ja viie lapse ema Malalai Rahim. Seinäjoel elava Rahimi sooviks on murda eelarvamused, innustada noori õppima ja aidata teisi naisi, kes samuti paguluses elavad.
”Kui mulle tehti ettepanek kandideerida aasta naispagulaseks, juurdlesin selle üle pikalt. Peamine põhjus, miks sellega nõus olin, on soov suurendada teadlikkust paguluse kohta. Soomes ei tea paljud pagulusest midagi ja eelarvamused meie suhtes võivad olla suured“, arutles Malalai Rahim, 46, oma valimisest kuuldes.
Rahim ei ole ise õnneks peaaegu üldse rassismiga kokku puutunud, kuid lastel on koolis vahel raske olnud. Tema poeg oli koolis seitsmendas klassis. Üks teine õpilane kiusas teda ja poeg oli juba meeleheitel. „Poeg palus minult ja isalt luba kiusajat lüüa, millega me nõus ei olnud, sest see ei lahendaks midagi,“ meenutab Rahim.
Olukorda püüti lahendada koos direktori ja kiusaja vanematega, aga see ei toonud olukorda mingit muutust. Lõpuks palus Rahim ise direktorilt luba tolle poisiga rääkida.
”Sain poisiga kokku ja rääkisin talle meie elust, raskustest ja sõjast Afganistanis, pagulusest ja sellest, miks olime Soome sattunud. Kohtumise alguses oli poiss närviline ja väänles toolil siia-sinna, aga lõpuks istus ta nagu naelutatud oma kohal ja kuulas võlutult. Peale seda ei kiusanud ta enam minu poega ja neist said head sõbrad.“
Sillaehitaja
Malalai Rahim näeb aasta naispagulase – preemiat kui silda soomlaste ja immigrantide vahel. Ta soovib vähendada eelarvamusi ja innustada kõrvale jäämise ohus olevaid noori õpinguid jätkama, käies kõnelemas näiteks koolides ja erinevatel üritustel.
”Soome on pagulasi vastu võtva riigina veel suhteliselt noor ja võib-olla sellepärast on siin nii palju inimesi, kes meie olukorda ei tunne. Iga pagulase loo taga on isiklik probleem ja keeruline ning raske ajalugu“, märgib Rahim.
Rahim usub, et peamine põhjus, miks pagulaste ja immigrantide suhtes rassistlikku suhtumist evitakse, on teadmatus. Kujutatakse ette, et Soome tullakse elama maksumaksjate kulul – arusaam, mida ka Rahimil on tulnud palju kordi kummutada. Kuigi algus võib olla raske ja ühiskonna toetus vajalik, on Rahim koos oma perega hea näide sellest, kuidas ka keerulise taustaga inimesed edukalt Soomes integreeruda võivad.
Seinäjoe keskhaiglas töötav Rahim tänab oma abikaasat Karimi toetuse eest õpingute lõpuleviimisel. Paar kohtus Nõukogude Liidus, kus Rahim arstiks õppis. Soome keele õppimise ja meditsiiniga seotud eksamite sooritamise järel sai Rahim arstipaberid ka Soomes.
”Ma tean, et välismaalastel on raske nii Soomes kui ka ülepea terves Euroopas tööd leida. Ma olen selle eest tänulik, et olen pälvinud Soomes lugupidamise ja saanud ühiskonnalt toetust arsti õpingutes,“ ütleb Rahim. Seevastu afgaani kogukond Soomes ei toetanud Rahimi püüdlusi arstiks saada. „Mulle öeldi, et istu lastega kodus, siin on nii raske õppida. Aga mina ei jäänud koju!“
”Õppisin koolis puštu keeles, ülikoolis vene keeles, töötasin dari ja nüüd soome keeles,“ loetleb Rahim naerdes oma elu etappe.
Abistav käsi on alati olemas
”Aasta naispagulasena usun ja loodan, et mul on võimalik inimesi aidata. See on mulle loomuomane ja olen seda kogu oma elu teinud, isegi sõja ajal“, räägib Rahim. Enne põgenemist töötas ta arstina Põhja-Afganistanis Pulikumburis. Juhtus, et inimesed tegid 20 tunni pikkuse retke eesli või hobusega, et kohtuda arst Malalaiga. Ka tema kodu uksed olid alati abivajajatele lahti – isegi keset ööd.
Tingimused Afganistani ääremaadel olid hirmsad. Rahim tegi naistele puhastusi maas keset tolmu ja liiva ja eemaldas korduvalt mädanenud looteid naise üsast. Nurisünnitusi oli nii palju, et haigla põrand oli üleni verega kaetud.
”Kui mu neljas laps sündis, tulid patsiendid ravi lootuses uksele koputama. Nad ootasid viisakalt, kuni sünnitus mööda sai. Tund aega enne sünnitamist võtsin veel patsiente vastu ja sama tempo läks edasi kohe varsti peale sünnitust,“ räägib Rahim.
Rahim tahab aidata oma kodumaa naisi, kes elavad endiselt sõja keskel rasketes oludes, Afganistanis ei pääse paljud tütarlapsed kooli. Malalai käsi ka ise poiste koolis, muidu oleksid õpingud pooleli jäänud. „Me olime poiste koolis tüdrukutena kolmekesi, kõik ohvitseride tütred. Hommikupoolikuti õppisin gümnaasiumis ja õhtupoolikuti õpetasin põhikoolile keemiat ja bioloogiat,“ jutustab Rahim ja kiidab oma vanemate sihikindlust hariduse suhtes.
Arstiks õppis Rahim Nõukogude Liidus ja naasis peale lõpetamist tööle Kabulisse. Õpingute ajal kohtas Rahim ka oma praegust abikaasat Karimi, kes õppis põllumajandusinseneriks. Peale kogemuste kogumist pääses Rahim tööle Punase Risti juhtivaks arstiks Baglani, kuid tal tuli sõja jalust põgeneda tagasi Kabuli. Kui taliban tuli võimule, keelati naistel arstina töötada, kuid Rahim jätkas keelust hoolimata tööd.
”Hiljem töötasin Rootsi poolt ülalpeetavas kliinikus Logaris. Kui tööle läksin, panin burka selga just nii, nagu kõik mu patsiendid. Tööl olin tavalistes riietes ja õhtul peitsin end taas talibani reeglite kohaselt“ räägib Rahim.
Põgenemine
Rahimi perel tuli kodumaa piires palju kordi põgeneda. Logarist jätkas pere teed Nimrosi, kus taliban justkui samuti võimul oli. Rahim läks taas tööle. Kui tema töökaaslane, meditsiiniõde, kividega surnuks loobiti, hoiatas sugulane, et Malalai ja tema mees on talibanide nimekirjas järgmised. Meest kiusati taga seetõttu, et ta lubas oma naisel keelatud tööd teha.
Põgenemistee kodumaalt kaugele algas. Pere põgenes mööda piirijõge Iraani poolele, kus neile anti pagulase staatus. Rahim otsis tööd arstina, kuid Iraan ei andnud välismaalastest arstidele tegevuslitsentsi. Lõpuks sai ta tööd piiriala pagulaslaagri ainukese arstina. Rahim sõitis igal hommikul lähedal asuvast linnast kiirabiga pagulaslaagrisse ja tagasi.
”Tingimused laagris olid kohutavad. Vett ei olnud piisavalt ja pagulastel tuli endil kõike teha, majaehitustellistest alates,“ meenutab Rahim. Pandeemiad ja alatoitlus olid üleüldised ning laste surevus kõrge.
Elama asumine Tamperesse
Malalai Rahimi kuueliikmeline pere saabus nn kvoodipõgenikena Soome 2000. aastal. Koos perega tuli ka Malalai õde ja kaks venda. Nad paigutati Tampere Hervantale, kus perre sündis viies laps. Rahim õppis usinalt soome keelt ja hoolitses lisaks oma lastele ka nooremate õdede-vendade eest, kes praktiliselt elasid Rahimide juures.
Nüüd elab pere Seinäjoel Rahimi spetsialiseerumise tõttu. Mõne aasta pärast saab temast günekoloog. Enne seda ootab teda aga tegus aasta 2012. aasta naispagulasena.
”Meie, pagulased, oleme vägagi kirju seltskond erinevaist rahvustest, kultuuridest ja religioonidest. Minusuguseid kõrgema hariduse saanuid on palju, aga Soomes elab ka kirjaoskamatuid pagulasi. Neid tegureid ja taustu tuleks integreerimisprogrammides arvestada,“ nendib Rahim.
Rahim tunneb eriti suurt muret arengumaadest saabuvate, halva haridusega naiste pärast. Neile tuleks korraldada spetsiaalseid koolitusi naiste positsioonist, haigustest ja lastekasvatusest ning loomulikult õpetada nad lugema ja kirjutama. Tähelepanu tuleks pöörata ka pagulastele, kes on näiteks sõjas saadud traumade tagajärjel töövõimetud.
Püsivale naasmisele Afganistani ei julge Malalai Rahim mõelda. ”Ma ei taha, et minu lapsed kogeksid seda, mille ise läbi teinud olen. Sõja tõttu mu poeg kogeleb.“, räägib Rahim. Pere on käinud Afganistanis külas, kuid viimasel ajal teravnenud olukord ja talibanide võimuletulek võib muuta reisid kodumaale taas võimatuks. Afganistani naasmine tekitab ka hirmu. „Keegi ei tea, kas sealt tagasi tuleb“.
Soome võttis esimesed Tšiilist tulnud pagulased vastu 1970ndatel aastatel, kuid tegeliku pagulaspoliitika alguseks võib lugeda alles 1990ndate aastate algust. Somaallased olid toona suurim põgenike rühm, kuid viimastel aastatel on enim nn kvoodipõgenikke võetud vastu Afganistanist. Afgaanid moodustavad üle maailma suurima põgenike rühma. ÜRO põgenike organisatsiooni teatel vajas 2010. aastal kaitset enam kui 3,5 miljonit afgaani.
Artikkel tõlgiti soome keelest Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Artikkel pärineb siit.