Uudised
Kari Käsper: Eesti varjupaigapoliitika tuleks seada vastavusse inimõiguste kaitsega
Peaminister Andrus Ansipil on õigus, kui ta Afganistani tõlgi Omari kaasust kommenteerides ütles, et varjupaiga andmise või mitteandmise otsus ei saa olla poliitiline, sest varjupaiga andmine põhjendatud juhtudel on riigi kohustus. Samas on võimalik mitmeid poliitilisi valikuid teha varjupaigapoliitika laiemal kujundamisel. Eesti on teinud selge valiku konservatiivse asüülipoliitika kasuks.
Õige on ka see, et riik ei saa konkreetset varjupaigataotlust kommenteerida, sest seda peab tegema taotleja ise, kui seda õigeks peab. Samas seondub Omari juhtum laiemalt inimõiguste kaitse olulisusega ning Eesti konservatiivse asüülipoliitikaga, mida riigil on oluline laiemalt selgitada ja põhjendada.
Varjupaigataotlus esitatakse üldiselt kas piiril või juba sihtriigis viibides. Saatkondade või diplomaatide vahendatud asüülitaotlused ei ole tavapärane nähtus ega saagi tõenäoliselt kuigi positiivse lahenduseni jõuda, kui pole varasemat poliitilist kokkulepet asüüli anda. Ka Eestis on reeglina varjupaigataotlusi Afganistanist pärit isikutelt vastu võetud ja menetletud ikka ainult juhul, kui nad on juba tagakiusamise hirmus siia põgenenud – kasvõi seetõttu, et saatkonnad ei ole võimelised taotlusi menetlema.
Seega oleks kaitse saamise perspektiiv olemas eelkõige Eestis taotluse esitamisel ning riiki seoks siis ka non-refoulement -põhimõte, mis keelab inimest tagasi saata riiki, kus ta elu, tervis või vabadus on ohus.
Afganistani olukord on keeruline. Tegemist on suure riigiga, mille erinevates osades on olukord erinev. Samuti võib olukord kiirelt muutuda. Eesti Inimõiguste Keskusele kättesaadavatel andmetel võivad USA ja tema liitlaste vägedega koostööd tegevad inimesed, sh tõlgid, olla erilises ohus, kuna Taliban peab eriti neid nende põhimõtete reetjateks. Tõlkide olukord on eriti raske, sest neil võib oma tööst tulenevalt olla konfidentsiaalset luureinformatsiooni, mida Taliban samuti teada soovib.
Eesti Inimõiguste Keskus on seisukohal, et Eestisse põgenenud afgaanidel, kes on töötanud tõlkidena oma päritoluriigis, liitlasvägede või ISAFi heaks, on põhjendatud hirm päritolumaale naasmise ees ning tõeline oht oma elule ja tervisele juhul, kui neid peaks tagasi saadetama. Lähtudes rahvusvahelisest ja Eesti õigusest ei tohi tagasi oma päritolumaale saata tagasi isikuid, kes langeksid seal tõsise tagakiusu ohvriks või kellel esineb mõni muu alus rahvusvahelise kaitse saamiseks.
Eesti riigil, mis kuulub sellest aastast ka ÜRO Inimõiguste Nõukokku, on aga selle juhtumi valguses viimane aeg asüülipoliitikat rohkem lahti mõtestada ning kaaluda selle paremasse kooskõlla viimist deklareeritud inimõiguste eest seismise eesmärkidega.
Siseminister Ken-Marti Vaher on korduvalt öelnud, et Eesti varjupaigapoliitika on konservatiivne ning et ta on uhke selle üle, et Eesti on kõige väiksema arvuga varjupaigataotlejatega riik Euroopa Liidus. Ta on väitnud, et vähene varjupaigataotlejate arv on piirivalvurite hea töö tulemus. Selle rehepapliku ning veidi ksenofoobsena mõjuva sõnumi sisu on lihtne: Eesti ei taha rahvusvahelisete probleemide ja konfliktide tagajärgede likvideerimisele kaasa aidata kujul, mis tähendab rohkematele tagakiusamise ohvritele varjupaiga andmist, hoolimata sellest, et meie ajaloos oleme ise sellist abi vajanud.
See väide tekitab ka küsimusi selle kohta, kas Eesti järgib rahvusvahelisi kohustusi ning annab kõigile võimaluse varjupaigataotlus esitada. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti ja Eesti Inimõiguste Keskuse ettepanekud seada piiril sisse erapooletu monitooring ei ole seni siseministeeriumi heakskiitu leidnud.
Tõrjuv suhtumine pagulastesse riigi juhtide seas ning mitmed sõnumid selle kohta, et pagulasi Eestisse ei oodata, mõjutavad varjupaigamenetlusega tegelevate inimeste, sh piirivalvurite suhtumist ja hoiakuid, aga ka kogu elanikkonna omi.
Hirm, et senisest jäigast poliitikast loobumine toob kaasa pagulaste tulva, tundub olevat alusetu. Neil vähestel, kes kuidagi siia on jõudnud, kelle varjupaigataotlust on piirivalvur kuulda võtnud ja kellel on õnnestunud väljasaatmiskeskuses või paremal juhul vastuvõtukeskuses (kohati trööstitutes tingimustes) vastu pidada, kuni kuude, mõnikord aastate pärast otsus tehakse ning see positiivseks osutub, ei ole Eestis kuigi head elu oodata. Sallivus teistsuguste suhtes on madal ning tuge elu- ja töökoha leidmiseks ja keele õppimiseks pole lihtne saada.
Eesti seisab ka Euroopa Liidus jätkuvalt vastu suuremale solidaarsusele pagulasvaldkonnas ega nõustu võtma enda kanda suuremat koormat neilt riikidelt, kes ei suuda ise pagulastele varjupaika pakkuda. Malta riigis, kus elab sama palju inimesi kui Tallinnas, oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid üle 2000 ning mingit laadi rahvusvaheline kaitse anti 1435 inimesele. Eestis oli eelmisel aastal varjupaigataotlejaid 75, pagulasstaatus või sarnane rahvusvaheline kaitse anti kahekümnele inimesele. See moodustab 0,00001538 protsenti meie rahvaarvust. Kas see on miski, mille üle peaksime tundma uhkust või häbi?
Eesti asüülipoliitika annab nii meile endile kui ka maailmale sõnumi nii meie riigi kui ühiskonna väärtuste kohta ning teeb seda selgemas keeles kui välisministri deklaratsioonid inimõiguste prioriteetsuse kohta. Seetõttu ei tasu imestada, et asüülitaotlejatele sageli "ei" öeldakse.
Afgaanist tõlgile otsustati asüüli mitte anda
Eesti otsustas mitte anda asüüli afgaanist tõlgile, kes tegi Afganistanis koostööd mitme Eesti jalaväekompaniiga.
Inga Bowden valitsuse kommunikatsioonibüroost ütles Postimehele, et on rahvusvaheline tava, et isikutele viisa või asüüli andmisest keeldumise asjaolusid riigid ei kommenteeri.
«Eesti erinevad ametkonnad jõudsid pärast põhjalikku analüüsi seisukohale, et endise tõlgi taotlust paluda Eestis varjupaika ei rahuldata. Ka edaspidi vaadatakse kõiki samalaadseid palveid juhtumipõhiselt,» rääkis Bowden.
Ta lisas, et Afganistani president Hamid Karzai ütles eile Tallinnas, et liitlasvägedega koostööd teinud afgaanide elu ei ole ohus. President Karzai sõnul ei näe ta põhjust, miks peaks välisvägedega koostööd teinud afgaanid koalitsioonivägede lahkumise järel riigist põgenema.
Afganistanis Eesti sõjaväelaste tõlgina töötanud ja Eestilt pagulase staatust taotlenud afgaan väitis, et teda ja tema peret on juba ähvardatud ja pärast liitlasvägede lahkumist on ta elu ohus.
Loe ka peaminister Andrus Ansipi kommentaari ja Eesti Päevalehe kriitilist juhtkirja.
Ilmus viies inimõiguste aastaaruanne
30. aprillil esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet "Inimõigused Eestis 2012", milles käsitleti Eesti viimase aasta arengut pea kõigi Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõiguste valdkondades (varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorda analüüsib aruande 12. peatükk).
Koondades kokku eelmise aasta olulisemad sündmused inimõiguste valdkonnas, on aruanne kujunenud oluliseks teenäitajaks inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele ja institutsioonidele Eestis, aga ka väljaspool. Seekordseski aruandes antakse ülevaade nii poliitilistest kui ka seadusandlikest arengutest ning statistikast, tuuakse ka näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, millele edaspidi tähelepanu tuleks pöörata. Aruande ühe toimetaja Marianne Meiorgi sõnul on viimase viie aasta jooksul näha suurimat edasiminekut, aga samas ka suurimat paigalseisu, võrdse kohtlemise teemades. “Ühelt poolt on nendel teemadel hakatud rohkem rääkima – näiteks võib tuua debatte soolise palgalõhe ja sookvootide, samuti kooseluseaduse teemal,” ütles Meiorg, “Samas on endiselt puudu poliitilisest tahtest, et nende teemadega tõhusalt tegeleda.”
Erinevalt eelnevatest aastatest on lisandunud peatükk inimõiguste kaitse riiklikust raamistikust. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja ja aruande üks toimetajatest Kari Käsper leiab, et riik ei ole inimõiguste kaitset piisavalt tõsiselt võtnud. “Kuigi vabaühendused nagu Eesti Inimõiguste Keskus saavad inimõiguste kaitse osas kaasa aidata, on peamine kohustus inimõigusi kaitsta ja edendada riigil,” ütles Käsper. “Riik peab mitte ainult deklareerima inimõiguste olulisust, vaid looma tervikliku inimõiguste kaitse ja edendamise süsteemi, mille üheks osaks on rahvusvaheliselt akrediteeritud riiklik inimõiguste kaitse institutsioon.”
Olulisteks edasiminekuks võib 2012. aastal pidada aktiivsemat arutelu võrdse kohtlemise ja pagulaste teemadel, viha õhutamise seaduseelnõu algatamist, puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimist ning varjupaigataotlejaid otseselt puudutavat eelnõu, mis muudab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust. Tagasiminekuks on otsus, et seadusakte vene keelde riigi poolt ei tõlgita, samal ajal kui plaanitakse tõlkida kõik õigusaktid inglise keelde. Seisma on jäänud ka kooseluseadus. Jätkuvalt on problemaatiline varjupaigataotlejate olukord nii neile pakutavate teenuste kui eluaseme osas.
Mitmed eelmisel aastal tehtud soovitused on tänaseks leidnud väljundi – näiteks on valminud tegevuskava soolise palgalõhe vähendamiseks, on tehtud otsus varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kolimiseks Väike-Maarjasse, samuti on karistusseadustikku sisse viidud inimkaubandust keelustav säte.
Aruanne on leitav Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehelt (HTML versioon, PDF versioon)