Uudised
Online-väitlus: kas konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige?
Eesti pagulaspoliitika peab olema konservatiivne, leiab riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants (IRL) Postimehe arvamusportaalis käivas online-väitluses. Tallinna Ülikooli politoloog Oudekki Loone kaitseb vastupidist seisukohta.
Vaata ka ristküsitlust ning Oudekki Loone ja Marko Pomerantsi lõppsõnu.
MARKO POMERANTSI AVAKÕNE
Konservatiivne pagulaspoliitika on Eestile õige
Väidan, et konservatiivne pagulaspoolitika on Eestile õige. See tuleneb asjaolust, et Eesti pagulaspoliitika on osa Euroopa Liidu varjupaigasüsteemist, kus on kehtestatud ühtsed miinimumstandardid pagulaste vastuvõtmisele, kaitse andmisele ning vastutuse määratlemisele. Me oleme väike riik ja meie ressursid abi osutamisel on piiratud. Varjupaigataotlejate arv aga kasvab aasta aastalt.
Asetame fookuse sellele, kuidas tagada parem valmisolek, ning jätame kõrvale sümboolsed diskussioonid. Konservatiivne pagulaspoliitika on kooskõlas eestimaalaste arusaamadega pagulaspoliitikast, see on ka kooskõlas riigi reaalse valmisolekuga.
Ma toetan omapoolseid argumente järgmiste näidetega:
Kõik liikmesriigid on võtnud viimastel kümnenditel omaks konservatiivse pagulaspoliitika ning see peegeldub ka Euroopa Liidu tasandil võetud õigusaktides.
Meie lähinaaber Rootsi ennustab selleks aastaks rekordarvu varjupaigataotlusi - kokku 54 000 taotlejat terve aasta peale. Ei ole saladust, et sellise arvu taotluste menetlemine on neile suur väljakutse ning taotluste arvu põhjuseid tuleb otsida varasematel aastatel langetatud poliitilistest valikutest. Siseministeeriumi andmetel oli näiteks 2002. aastal varjupaigataotlejaid Eestis 9, 2012. aastal juba 77. Tänavuse aasta kahe kuuga on varjupaigataotlejaid olnud juba 20.
Riigi valmisoleku probleeme on rõhutanud Balti Uuringute Instituudi 2011. aastal korraldatud uuring, mille käigus uuriti Eestis rahvusvahelise kaitse saanud isikute olukorda ja integreeritust Eesti ühiskonda. Peamisteks probleemideks on raskused elu sisseseadmisel, tasuta keeleõppe võimaluste ebapiisavus ning ametnikkonna madal teadlikkus rahvusvahelise kaitse saanute õiguste osas.
Septembris 2010 uuris Saar Poll OÜ Eesti elanike teadlikkust ja hoiakuid pagulasküsimustes. Eesti elanike valdav seisukoht on, et sisseränne koormab Eesti sotsiaalsüsteemi, suurendab tööpuudust, konfliktiohtu ning eesti keele ja kultuuri hääbumise ohtu.
Negatiivse suhtumise taustal on ootuspärane, et riigilt oodatakse pigem karmi rändepoliitika teostamist ja praeguse pagulaste väikse hulga säilitamist.
Järelikult, Eesti astub pagulaspoliitikas Euroopaga ühte, konservatiivset, sammu. Tal on võimalus õppida teiste liikmesriikide vigadest. Kuna varjupaigataotlejate vood on viimastel aastatel kasvanud, riigi ja eestimaalaste valmisolek aga mitte nii suurel määral, siis on loogiline ja realistlik jätkata konservatiivset teed. Loomulikult peab kasvama Eesti riigi ja tema institutsiooni suutlikkus pagulaste vastuvõtmisel.
OUDEKKI LOONE AVAKÕNE
Eesti vajab Euroopa pagulaspoliitikat
Ehkki olles veendunud selle õiguses, ei määratle härra Pomerants kuigi selgelt, mida ta peab silmas «konservatiivse pagulaspoliitika» all, seega on raske kommenteerida tema suhtumist väitluse põhiteesi.
Siiski sisaldab tekst argumenti, et Eesti eesmärk peaks olema «säilitada praegune pagulaste väike hulk», põhjenduseks piiratud ressursid, eestimaalaste hirmud ning «kõik-teised-ju-ka» suhtumine. See lähenemine pagulaspoliitikale on lühinägelik. Eesti peaks valima strateegia, mis võimaldab nii lahendada pagulasküsimust kui täita võtmerolli Euroopa poliitikas.
Vajadus anda asüüli neile, kes põgenevad tagakiusamise, ähvardava surma või piinamise eest, on lihtsalt õigustatav moraalse nõudega inimväärikuse tagamisest ja nõrgema abistamisest.
Hädasolija aitamist peetakse Eestimaal väärtuseks: vaid paari päevaga leidis Koplis rasketes tingimustes elav Artjom endale lasteaiakoha, paljud tulekahjus oma kodu kaotanud pered meenutavad tänuga tundmatuid kaasmaalasi, kes neid raha ja asjadega toetasid, meie konstitutsiooni paragrahv 9 annab põhiseaduslikud kõigi ja igaühe õigused ka Eestis viibivatele välismaalastele. Eesti riik peaks pakkuma kaitset neile, keda keegi teine ei aita.
Kuid Eesti ei suuda üksi ohjata Euroopasse suunduvaid vooge. Seda juba ka praegu, aga kujutlegem korraks, mida peaks tegema, kui Venemaad tabaks tõsine kriis ja üle piiri tuleks ajutist kaitset otsides miljon põgenikku?
Me vajame hädasti väljakujunenud koostööd. Euroopas tuleb luua ühtne süsteem, «pagulaste Schengen», kus põgenik küsib kaitset Euroopa Liidult ja mitte üksikult liikmesriigilt ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane, määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub.
Kõik asüülikulud korvatakse ühiselt ja seega on ka varjupaiga sisu ja taotlemisprotseduurid ühistel alustel, sisaldades kiiret otsustamist ja keeldumise korral efektiivset väljasaatmist.
Iga liikmesriik panustab pagulassüsteemi vastavalt demograafilisele kaalule (Eesti peaks vastu võtma ca 1/500 Euroopa pagulastest). Koostöö tagab ka, et asüül täidaks oma rolli «kaitsta kaitsetuid» ega muutuks tagaukseks immigratsioonile. Varjupaigapoliitika ei asenda immigratsioonipoliitikat, põgenikud ja immigrandid on erinevad liikumiskategooriad ning neid tuleb kohelda erinevalt.
Pagulaspoliitikat koordineerib niisugusel juhul spetsiifiline ELi institutsioon ja Euroopasse vastuvõetavate pagulaste arv sõltub selle institutsiooni eelarvest, mille suuruse määrab Euroopa parlament demokraatliku diskussiooni käigus.
Pagulaste arvu kehtestamisel tuleb seega aluseks võtta küsimus «kui palju me suudame kulutada pagulastele inimväärse elu pakkumiseks», mitte printsiip «pagulasi ei ole meile vaja». Iga-aastane eelarvearutelu peab andma vastuse selle osas, kui paljudele pagulastele me suudame garanteerida elukoha, keele- ja kultuuriõppe programmi, vajadusel kutseõppe, lihtsustamaks inimeste integratsiooni tööturule (see kõik hajutab ka eestimaalaste muresid sisserändajate ühiskondliku mõju osas).
Viimaseks, aga mitte vähemtähtsamaks: kui liikmesriik osaleb militaarmissioonil mingis konfliktis, siis peaks tal olema kohustus anda asüüli tolle riigi kodanikele, kes teevad temaga koostööd (näiteks kohalikele tõlkidele). Ajutine kaitse tuleb soovi korral võimaldada kõigile sellest piirkonnast pärit tsiviilisikutele, keda ei ole alust kahtlustada kuritegudes inimsuse vastu. Kui me aitame kaasa põgenikevoogude tekkele, siis meil on kohustus nende ohjamises osaleda.
Välisministeerium otsib afgaani tõlgi abipalvele lahendust
Välisministeerium loodab Eestilt varjupaika sooviva Afganistani mehe abipalve lahendada nii kiiresti kui võimalik. Praegu käivad arutelud lahenduste leidmiseks.
"Välisministeeriumini on Eesti asjuri kaudu Afganistanis jõudnud palve Eesti väekontingendi juures töötanud kohalikult elanikult, kes soovib Eestilt abi seoses tema julgeolekuolukorra väidetava võimaliku halvenemisega pärast koalitsioonivägede lahkumist Afganistanist 2014. aasta lõpuks," ütles välisministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind ERR-i uudisteportaalile.
Ta lisas et sarnaseid abipalveid on saanud ka mitmed teised koalitsioonivägedes osalevad riigid.
"Hetkel käib ametkondadevaheline arutelu võimalike poliitiliste, õiguslike ja majanduslike lahenduste leidmiseks," märkis ta.
"Välisministeerium ja kaitseministeerium kujundavad koostöös teiste samas piirkonnas Afganistani operatsioonis osalevate partnerriikidega ja asjassepuutuvate isikutega seisukoha ning pakuvad välja lahenduse lähtuvalt individuaalsest ohuhinnangust ja muudest asjaoludest."
Pressiesindaja lisas, et lahenduseni loodetakse jõuda võimalikult kiiresti.
Paet: otsusest võib kujuneda pretsedent
Välisminister Urmas Paeti sõnul on niisugune avaldus Eesti jaoks esimene.
"Kuna tegemist on esimese avaldusega, siis temast võib kujuneda pretsedent. See tähendabki, et seda tuleb väga tõsiselt kaaluda. Nende aastatega Eesti üksustega kohapeal koostööd teinuid on kümneid inimesi," rääkis Paet sel nädalal "Aktuaalsele kaamerale".
Paet lubas, et asüülitaotleja saab vastuse, kuid lääneliitlaste lahkumiseni Afganistanist on veel aega üle aasta. Kas ja kuidas Eesti riik oma endist abilist aitab, pole otsustatud. Teada on ka juhtumeid, kui inimesele anti raha mõnes muus riigis uue elu alustamiseks.
Appihüüe Harku väljasaatmiskeskusest: oleme kui elavas põrgus
Keskuses elavad inimesed ähvardasid näljastreigiga ja väidavad, et politsei kohtleb neid justkui pantvange.
Asutuse juhi sõnul on rahulolematus loogiline ja keskuse elanike hulga suurenemine on pinget viimasel ajal suurendanud.
Tallinna halduskohtu esimees hoiatas juba jaanuaris: väljasaatmiskeskusest tuleb sealsete tingimuste kohta tavatult palju kaebusi.
„Mis siin kümmekond päeva enne 19. veebruari juhtus?”
„Väljasaatmiskeskuses toimus intsident, mis oli üks suurem sisekorraeeskirja rikkumine.”
„Milles see seisnes?”
„Väljasaadetavate vahelises arveteklaarimises.”
„Kes omavahel kaklema läksid?”
„Väljasaadetavad.”
„Täiesti arusaadav. Millisest rahvusest inimesed näiteks?”
„No erinevatest rahvustest.”
„Kas konflikti üks osapool oli vietnamlane või vietnamlased?”
„Praeguses seisus on asi meil siin selline, et väga raske on teha midagi kahe rahvuse vahel, millest üks ei oleks vietnamlane.”
Neid nappe vastuseid annab ajakirjaniku küsimustele Harku väljasaatmiskeskuse juht Pärtel Preinvalts. Just selle kõne sisuks olnud kallaletungist sai alguse sündmuste ahel, mis jätkus 19. veebruari hilisõhtul politseioperatsiooniga ja päev hiljem ligi 40 väljasaatmist ootava kinnipeetava ühise kaebekirjaga Punasele Ristile ja Eesti õiguskantslerile, kusjuures Harku tingimusi nimetati muu hulgas „elavaks põrguks”, ning tagatipuks ühise hoiatava näljastreigiga. Eesti Päevaleht sai teemale jaole pärast poolteist kuud kestnud juriidilist vägikaikavedu, mille tulemusena pääsesime Eesti ajakirjanduses esimest korda vestlema väljasaatmiskeskuse kinnipeetavatega.
Loo eri vaatenurgad
Harku väljasaatmiskeskuse kitsukeses kohtumistoas istub laua taga Pakistanist pärit Younes. Ta on 20. eluaastates, kannab häid riideid ja räägib soravat inglise keelt. Keskuse elanike seas pole see eriti tavaline. Tõenäoliselt just suurepärase keeleoskuse tõttu on temast saanud keskuses oma saatust ootavate inimeste eestkõneleja, peaaegu nagu ametiühingu juht. „Kui ma nägin, et siin on inimestel nii palju probleeme, hakkasin neid aitama. Kogusin materjali, aitasin tõlkida, selgitasin,” räägib Younes. Ta ütleb, et kindlasti on igal lool vähemalt kaks eri vaatenurka, aga tema asi on rääkida seda, milline pilt avaneb väljasaatmiskeskuse elanike jaoks.
Mis siis veebruari keskel juhtus? „Nii palju kui mina tean, siis pikutasid kaks vietnami meest ühes voodis ja armeenlane sattus neile peale. Tal oli homodega probleeme ja ta andis vietnamlastele teada, et ei taha oma kambris sellist asja,” selgitab Younes. Järgmisel hommikul kogusid vietnamlased pundi kokku, tulid armeenlasele asja selgitama ja otse öeldes peksid ta läbi. Käiku läksid isegi toolid. Ehkki kakluse salvestasid ka turvakaamerad ja sellel oli tunnistajaid, ei alustanud prokuratuur uurimist, sest osapooltel hiljem teineteisele pretensioone ei olnud.
Üksnes ühest kaklusest ei maksa veel kaugele ulatuvaid järeldusi teha, kuid kindlasti annab see aimu, kui pingelises õhustikus ja millises stressis väljasaatmiskeskuse elanikud ööpäev läbi viibivad.
Ehkki ametlikult seda ei kinnitata, oli toimunul ilmselt suur roll edasiste sündmuste käivitajana. „Me oleme oodanud kannatlikult ja elanud väga stressirohketes tingimustes. Kuid eile, 19. veebruaril kella 22.30–23.00 ajal politsei korraldatud kohutav operatsioon ei jäta meile muud võimalust kui pöörduda abi saamiseks kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole,” seisab 20. veebruaril koostatud pöördumises, millele on alla kirjutanud 39 Harkus väljasaatmist ootavat inimest. Pöördumise initsiaator, teksti põhiautor ja allkirjade koguja oligi Younes. Kunagi varem pole Harkust tulnud ühtegi nii otsekohest ja nii paljude allkirjadega appihüüet. Seda kinnitab ka väljasaatmiskeskuse juhataja Preinvalts. Eesti Päevalehel õnnestus saada Punasele Ristile, õiguskantslerile ja ÜRO-le adresseeritud pöördumine ka enda valdusse.
Pikali ja vait!
„Istusime oma ruumides, kui äkki tormasid sisse politseinikud, käskisid meid väga järsul toonil näoli põrandale pikali heita ja vait olla. Seejärel kontrolliti meid ükshaaval üle ja kamandati ühisruumi, kus olime sunnitud istuma põrandale, vaatama vaid põrandale ja vait olema. Kui meid umbes poole tunni pärast oma ruumidesse tagasi lasti, olid need segamini pööratud, mõnedelt olid ära võetud ravimid, toit ja jook,” seisab avalduses. „Me ei ole terroristid, vaid tavalised inimesed. Me elame niigi politsei ja kaamerate pideva valve all. Me usume, et meid tuleb kohelda tsiviliseeritumalt,” lisatakse. Kaebuse järgi suruti põrandale kõhuli pikali isegi seesama läbipekstud armeenlane, kelle ribid olid põrgulikult valusad. Üks südamehaige kinnipeetav läks nii närvi, et hakkas üle keha värisema.
Dokumendis esitatakse veel hulk probleeme:
- Toit ja vesi. Toidust piisab küll ellujäämiseks, kuid seda ei anta piisavalt. Värsket vett saab öösiti vaid tualettruumi kraanikausi kraanist.
- Isegi arsti juures käies puudub tõlk.
- Rahalised probleemid. Paljudel pole isiklikku raha ja kuna napp õhtusöök antakse juba kell 18, magavad rahata inimesed tühja kõhuga.
- Kommunikatsioonivõimalused. Rohkem kui 50 inimese peale on ainult üks telefon, mistõttu alati pole võimalik isegi oma advokaadi ega perega ühendust saada. Internetile puudub igasugune ligipääs.
- Käerauad. Isegi avalikus haiglas käies kasutatakse käeraudu, millega ollakse kõigi uudishimulike pilkude ees. Ometi pole väljasaadetavad kurjategijad.
- Ühisruum on kinni. Ühisruum pannakse juba õhtul kell 21.30 lukku, ehkki keegi ei lähe nii vara magama. Ei saa vaadata telerit, lugeda rahulikult raamatut, palvetada. Pärast seda kellaaega pole võimalik saada ka kuuma vett tee tegemiseks.
Kuna probleeme ei ole vähe, kirjutavad keskuse elanikud, et tunnevad end kui pantvangid. Rõhutatakse, et sellised elamistingimused mõjuvad eriti raskelt alaealistele, keda samuti Harkus hoitakse. „Me oleme stressis, depressioonis ja loodame varsti siit koju pääseda. Pärast eileõhtust operatsiooni me ka kardame ja mitte keegi ei tunne meie probleemide vastu huvi. Me ei näe muud võimalust kui alustada alates 25. veebruarist määramata ajaks näljastreiki,” lõppeb pöördumine.
Päris näljastreigini küll ei jõutud, aga osa kinnipeetavaid korraldas n-ö hoiatusstreigi ja jättis hommikusöögi puutumata. Muide, väljasaatmiskeskuses elamise peavad kinnipeetavad vähemalt eeskirja järgi ise kinni maksma. Riigist väljasaatmise korral esitatakse neile iga Harkus elatud päeva eest 14-eurone arve.
Younes räägib veel väljasaatmiskeskuses juhtunud seikadest, mida kaine mõistus ei tahaks uskudagi. „Kõige šokeerivam on minu jaoks see, et ka lapsed peavad elama siinses vanglarežiimis kuude kaupa. Mingile haridusele pole neil siin absoluutselt ligipääsu,” ütleb ta.
Kui jutt läheb toidule, kinnitab Younes, et kõik kinnipeetavad on Harkus kaalus maha võtnud. „Söök pole lihtsalt piisavalt toitev. Napi õhtusöögi ja hommikusöögi vahele jääb 15 tundi. Kui ka kellelgi on isiklikke toiduaineid, mida õhtuti süüa, tuleb taldrikutena kasutada pooleks lõigatud tühje ketšupipudeleid, sigaretikarpe ja muud käepärast, sest taldrikuid meile lihtsalt ei anta.”
Peale selle on Younesil ja teistel islamiusulistel probleem, et nende menüüst ei jäeta välja sealiha. „Kui meile pakutakse lihapalle, olen ma 99% veendunud, et need on tehtud sealihast. Ma ei saa seda süüa,” selgitab ta.
Väljasaatmiskeskuse juht Pärtel Preinvalts kinnitab, et just tänasest hakkab keskuses kehtima uus menüü, milles sealiha asendatakse kanalihaga, suurendatakse piimatoodete, puu- ja köögiviljade osakaalu ning vähendatakse suhkruid sisaldavaid toiduaineid. Kui keegi soovib kaussi või taldrikut, on tal Preinvaltsi sõnul võimalik lasta see poepäeval oma raha eest tuua, ent see peab olema kas plastist või metallist.
Rahulolematus on inimlik
Pärtel Preinvalts nimetab väljasaadetavate rahuolematust loogiliseks, ehkki tunnistab, et pinge on viimasel ajal keskuse elanike hulga suurenemisega kasvanud. „Kui inimeselt võetakse vabadus, on ta rahulolematu. Ma arvan, et see on inimlik,” lausub ta.
Veebruari keskel toimunud politseioperatsiooni nimetab ta samuti tavapäraseks tegevuseks, mille eesmärk oli „tagada väljasaatmiskeskuse sisekorraeeskirja täitmine”. Ta ütleb, et reidi käigus leiti kinnipeetavatelt improviseeritud torkeriistu ning võeti ära ravimeid ja kergesti riknevaid toiduaineid, mis eeskirja järgi ei ole lubatud.
Sellel lool on veel üks nüanss. Juba tänavu jaanuari alguses said nii politsei- ja piirivalveamet kui ka õiguskantsler kirja Tallinna halduskohtu esimehelt Villem Lapimaalt. Just halduskohus peab pikendama Harkus väljasaatmist ootavate inimeste kinnipidamistähtaegasid, mistõttu kohtunikud puutuvad illegaalidega sageli kokku.
Lapimaa tõdeb kirjas, et kohus on hiljuti pikendanud umbes 30 vietnamlase kinnipidamise tähtaega. „Kohtuistungitel on mitmed vietnamlased väitnud, et nad ei saa keskuses piisavalt süüa. Kaevatakse ka muude piirangute ja isikute „loomadena kohtlemise” üle, samuti olevat esinenud väidetavalt alusetuid kartserisse paigutamisi, kus polevat magamiseks patju jne,” kirjeldab Lapimaa.
Ta nendib, et ehkki nende väidete tõepärasust on raske hinnata, tuleks neid kontrollida, sest varem ei ole Harku väljasaatmiskeskuse aadressil nii massiliselt kaebusi tulnud.
Oma avalduse kõige šokeerivamas lauses ütleb kohtunik Lapimaa, et kohus on saanud ka teateid 14-aastase alaealise löömisest, mille kohta väljasaatmiskeskuse juhatajale esitatud avaldus olevat lihtsalt ära visatud.
Preinvalts nimetab etteheiteid, et inimesi koheldakse loomade või pantvangidena, emotsionaalseteks väideteks, mida pole võimalik kontrollida, ja kinnitab, et ilmselgelt kedagi niimoodi ei kohelda. Ta lisab, et pärast Lapimaa kirja hakati 14-aastase peksmist uurima, kuid ei saadud sellele ametlikku kinnitust. „Mina ise võtsin ühendust vietnami keele tõlgiga. Kõikide nendega me vestlesime ja asjaolud said välja selgitatud. Kõik avaldused on registreeritud ning välistatud on avalduste hävitamine mistahes moel,” kinnitab ta.
Õiguskantsleri büroost öeldi Eesti Päevalehele, et õiguskantsler tegi 12. märtsil koos tõlgiga Harkusse plaanilise kontrollkäigu, kuid kuna esialgu menetlus veel käib, ei ole võimalik kontrollkäigu tulemustest teada anda.
Paar päeva pärast armeenlase läbipeksmist istusid kannatanu ja vietnamlased maha ning rääkisid asjad selgeks. Vietnamlased selgitasid, et nende kultuuriruumis on tavaline, kui kaks meest ühes voodis pikutavad, ja see ei viita veel homoseksuaalsusele.
Reportaaž pärineb Eesti Päevalehest.