Uudised: statistika
Eesti on varjupaigataotlejate seas ebapopulaarseim riik ELis
Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem paik, selgub kolmapäeval avalikustatud Eurostati teise kvartali varjupaigataotluste ülevaatest.
Kolmandate riikide elanikud esitasid tänavu teises kvartalis Euroopa Liidu liikmesriikidele kokku 67 120 varjupaigataotlust. Kõige vähem taotlusi ehk 40 sai Eesti. Sloveeniale esitasid kolmandate riikide kodanikud 55, Lätile 60 ja Portugalile 80 varjupaigataotlust. Leedu sai aprilli, mai ja juuni jooksul 185 ja Soome 650 varjupaigataotlust.
Varjupaigataotlejate seas on kõige populaarsem Euroopa Liidu riik Prantsusmaa, mis sai teises kvartalis 13 750 taotlust. Saksamaale esitasid kolmandate riikide kodanikud 12 800, Rootsile 8790, Belgiale 6760 ja Suurbritanniale 6415 varjupaigataotlust.
Kõige enam paluvad Euroopa riikidelt varjupaika Afganistani kodanikud, neilt laekus teises kvartalis 5960 taotlust. Teisel kohal on Pakistani kodanikud 4350 ja Venemaa kodanikud 4225 taotlusega.
Möödunud aastal registreerisid Euroopa Liidu liikmesriigid kokku 301 000 varjupaigataotlejat, neist 90 protsenti olid esma- ja 10 protsenti korduvtaotlejad.
Eestist taotles mullu varjupaika 85 inimest. Eurostati andmetel oli tegu madalaima näitajaga 27 ELi liikmesriigi seas. Portugalis esitati mullu 275, Lätis 340, Sloveenias 360, Slovakkias 490 ning Leedus 535 varjupaigataotlust.
Kõige rohkem varjuapaigataotlejaid registreeriti mullu Prantsusmaal - kokku 56 300. Saksamaal esitati 53 300, Itaalias 34 100, Belgias 31 000, Rootsis 29 700, Ühendkuningriigis 26 400, Hollandis 14 600, Austrias 14 400, Kreekas 9300 ja Poolas 6900 varjupaigataotlust. Nendes kümnes riigis registreeriti kokku 90 protsenti kõigist ELi liikmesriikides esitatud varjupaigataotlustest.
Uudis pärineb siit.
Tutvu Eurostati II kvartali varjupaigataotluste ülevaatega siin.
Maksim Jefimov: Venemaad valitseb endine KGB, kellele ei meeldi vabadus
Eestisse pakku tulnud blogija: koju Venemaale tagasi pöörduda oleks mul kindlasti ohtlik.
Kohtume Maksim Jefimoviga Pärnu bussijaamas, kuid fotograafi palvel siirdume peaväljakule, kus saab blogija panna niimoodi istuma, et raamatukogu seinal olev @-märk jääks koos temaga pildile. Jefimov laseb sellel rahulikult sündida, sest nagu ta ise ütleb, on Venemaa opositsioonile ja inimõiguslastele väga oluline, et nende probleemidest ja püüdlustest räägitaks, ja ta tänab, et tema vastu huvi tuntakse.
„Ma ei ole ükskõikne inimene. Mind huvitab ühiskonna muutmine, mida ma üritasin meie elu probleemkohti kritiseerides ka saavutada. Näitasin kõigi murekohti – nii kohalike poliitikute, riigivõimu kui ka kiriku omi – ehk kõike, mis mind ärritab ja puudutab,” selgitab Jefimov oma mitu aastat käigus olnud blogi teemavalikut.
„Esmalt on Venemaa suurim probleem ikkagi korruptsioon, mida päevast päeva näha on väga-väga valus.”
Maksim Jefimov tahab oma sõnumiga, mida ta nimetab kodanikuühiskonna hääleks, jõuda Vene poliitikuteni, kuid sellised hääled kipuvad Venemaal liiga vaikseks jääma. Jefimovi näide võib saada hoiatuseks ka teistele blogijatele, sest peale kriminaalsüüdistuse taheti teda kaks korda psühhiaatrilisele ravile saata. Miks siis? „Kõige omapärasem ongi see, et ma ei kirjutanud tegelikult kiriku kohta midagi eriti jõulist,” ütleb Jefimov oma laineid tekitanud postituse „Karjalal on pappidest kõrini” kohta. „Kirjutasin tavalisi asju – miks saab kirik riigilt suurel hulgal kinnisvara ja sealhulgas vanu lasteaedu, kui meil on lasteaedadest tõsine puudus.”
Postitusele järgnes hullumajaga ähvardamine ja usufanaatikute ähvardused. See ja usuviha levitamise süüdistus sundis ta maikuus Venemaalt põgenema. Eestisse tõi Jefimovi proosaline põhjus: tal oli parasjagu kehtiv Eesti viisa ja mõne aasta eest Pärnu lähistele ostetud väike suvila, kus on vajaduse korral võimalik peavarju saada ja ära elada.
Kriminaalide huviorbiidis
Jefimov ei pea probleemset postitust sugugi oma karjääri kõige mõjukamaks. Selle tiitli vääriline on tema enda arvates hoopis üks kohalike ametnike ja kuritegeliku maailma sidemeid paljastanud videouudis, mis jõudis väiksest Karjalast üleriigilise meedia tähelepanu keskmesse. „Üks ärinaine kaotas oma ettevõtte, sest see oli piisavalt kasumlik ja tema enda sissetulek oli piisavalt hea. Kriminaalid tahtsid seda ettevõtet endale saada ja võimude abiga see ka saavutati – naist peksti mitu korda ja ta oli korduvalt haiglas,” meenutab Jefimov. „Ma tegin temast video, panin Youtube’i üles ja saatsin edasi presidendi veebilehele. Pärast paari päeva olid seda näinud paljud inimesed, kohalikud ajakirjanikud jagasid videot ja üleriigilised kanalid tegid sellest uudise. Kuid sellised juhtumid on siiski harvad ja enamasti ei pälvi blogides kirjutatu suurt tähelepanu.”
Blogi kaudu üritab Jefimov peale valupunktide näitamise ka ühiskonna suhtumist mõjutada. „Mulle meeldiks, et poliitikud kuulaksid minu häält ja arvamust. Minu hääl on kodanikuühiskonna märk, mis näitab korruptsiooni, ametnike raiskamist, kohtupidamise ja kohtunike väärtegusid, politseinike omavoli, inimõiguste rikkumisi – kõik on valusad teemad, mis puudutavad meid kõiki,” selgitab ta ja lisab, et teemat valides on tänuväärsed allikad kohalikud juristid, kes pidevalt riigiaparaadi ebaõiglusega kokku puutuvad. „Juristid jagavad oma klientidega teavet, et minu kaudu on võimalik teha video ja inimõiguste rikkumistest teada anda, aga küllap väsisid ametnikud minu esitatud küsimustest ära ja otsustasid mu tegevuse lõpetada. Praegune kriminaaluurimine on otseselt seotud minu inimõiguste alase ja ajakirjandusliku tegevusega,” on Jefimov kindel.
Endine ajakirjanik
Enne blogipidamist oli Jefimov kohalikul tasemel tunnustatud ajakirjanik, kelle lugusid avaldati ajalehtedes ja keda kutsuti televisiooni esinema. Kriitilised blogipostitused muutsid ta enda sõnul persona non grata’ks. Pärast seda sai ta tungivaid soovitusi tegevus lõpetada. „Ma ei saa vooluga kaasa minna ja oma käitumist muuta. Ma ei saa silmi kinni pigistada, sest kui ma näen, et midagi on valesti, siis ma üritan seda ka muuta,” põhjendab ta oma tegevust.
Kui araabia kevade puhul mängisid sotsiaalvõrgustikud ja internet üliolulist rolli, siis samamoodi ühendavad need ka Venemaa teisitimõtlejaid. „Seal saavad avatud meeltega inimesed kohtuda ühises ruumis, kus mõtteid vahetada ja arvamusi avaldada. See ruum tekitab protestilaineid,” sõnas Jefimov.
Jefimovi sõnul on õigeusu kirik muutunud Venemaa riigiaparaadi osaks – see on kui ideoloogiline osakond või ministeerium. „Preestrid on justkui ametnikud ja kirik on väga mõjuvõimas. Me näeme kirikut sisuliselt kõikjal: koolides, ülikoolides, armees, vanglas,” loetleb ta. „Me näeme igal õhtul televiisoris uudiseid kolmest inimesest – Putin, Medvedev ja Gundajev (patriarh Kirill – D. L.).”
Tagasi Nõukogude Liidus
Samal ajal kui kiriku roll on viimase kümmekonna aasta jooksul pidevalt suurenenud, on tunduvalt vähenenud Venemaa inimõigused ja muud olulised vabadused. „On kadunud sõnavabadus, usuvabadus, kogunemisvabadus. Nüüd teavad kõik, et Venemaad valitseb endine KGB, mille ohvitser Putin oli ja mis oli kriminaalne organisatsioon,” kinnitab Jefimov.
„Neile inimestele ei meeldi demokraatia ja vabadus ning neil on pikaajaline inimõiguste rikkumise kogemus, mistõttu võimegi rääkida poliitilisest tagakiusamisest ja riigimaffiast.”
„Me oleme tagasi Nõukogude Liidus, mis erineb varasemast ainult selle poolest, et poodides on nüüd vorsti,” naerab ta. „Medvedevil ja Putinil pole vahet ja Medvedevi liberaalsus oli lihtsalt illusioon. Tegelikult oli ta lihtsalt Putini kloon ja Venemaad valitseb süsteem, mida nimetatakse putinismiks ja mis on tegelikult KGB võim,” leiab ta.
Praegu on Jefimovi tuleviku kohal suured küsimärgid. Pärast Venemaalt lahkumist kuulutati ta üle riigi tagaotsitavaks ja Karjala piirkondlikud uurimisorganid on juba teatanud, et kavatsetakse välja anda ka rahvusvaheline tagaotsimisorder.
„Kauaks ma Eestisse jään? Ma tõesti ei tea. Kui saaksin koju tagasi minna, siis läheksin, sest Venemaa on ikkagi mu kodumaa, kuid selleks pean ma olema kindel, et see riik on minu jaoks ohutu,” sõnas Jefimov.
KOMMENTAAR
Eestil on otsustamiseks aega pool aastat
Ellen Lebedeva PPA peaekspert
Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on Eesti riigil õigus otsustada varjupaigataotluse rahuldamine või rahuldamisest keeldumine kuue kuu jooksul. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid asjaolusid.
Varjupaigataotluse suhtes on võimalik langetada kolm otsust. Keelduva otsuse puhul peab isik Eestist lahkuma, täiendava kaitse andmise puhul antakse isikule üheaastase kehtivusega Eestis elamise luba võimalusega seda pikendada ning pagulase staatuse omandamisega kaasneb elamisluba Eestis kolmeks aastaks samuti pikendamise võimalusega.
31.07.2012 seisuga oli PPA menetluses kümne isiku varjupaigataotlus (peale selle kuus taotlust kohtumenetluses), kokku on 2000. aastast kuni 31. juulini 2012 varjupaiga saanud 38 isikut ja täiendava kaitse 25 isikut.
Pagulase staatuse saab välismaalane, keda oma päritoluriigis rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast taga kiusatakse. Tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitletakse varjupaigataotluse menetlemisel võime, kes juhivad riiki või selle osa, või muid institutsioone, kes ei suuda pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. Et määratleda tagakiusu alusena poliitiline meelsus, eeldab see isikul selliseid poliitilisi vaateid, mida riigivõim ei salli ja mille pinnalt isik riigivõimu arvustab.
Lugu pärineb siit.
LOE ÜHTLASI MAKSIM JEFIMOVIGA TEHTUD INTERVJUUD: Eestis varjupaika otsivat blogijat ootab kodumaal kriminaalvastutus õigeusu kirikut puudutavate publikatsioonide eest.
Maksim Jefimov on Eestist poliitilist varjupaika palunud ja elab Eestis juba maikuust saadik.
Mis põhjusel te Venemaalt lahkusite?
Mind süüdistatakse rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel. Tegelikult on see seotud minu tegevusega inimõiguste vallas ning samuti tugeva kriitikaga valitsuse ja kiriku tegevuse aadressil Karjalas. Mind on ka kaks korda üritatud vägisi viia psühhiaatriahaiglasse, kuigi ma olen psüühiliselt täiesti terve.
Kuidas nii? Tulevad inimesed, kes lihtsalt viivad teid hullumajja?
Ei, muidugi mitte lihtsalt. Järgiti teatud formaalsusi, nagu näiteks pöördumine kohtu poole psühhiaatrilise uuringu tegemiseks, et selgitada välja, kas mul on isiksushäired. Aga tegelikult oli see vaid katse mulle survet avaldada ja võtta mult määramatuks ajaks vabadus.
Tähendab, selle kõige taga on poliitika?
Absoluutselt. Ja see, mis Pussy Rioti ümber toimub, näitab selgelt Venemaa repressioone võimu kriitikute suhtes.
Millal te Eestisse tulite ja miks just siia?
See oli minu iseseisev valik. Ma olen mõned korrad Eestis käinud, mul oli Eesti viisa, Eesti on mulle enam-vähem tuttav ja seega mõtlesin, et siin võiks proovida varjupaika paluda. Mais jõudsin Eestisse ja siis palusin ka varjupaika, aga seni mu taotlust veel arutatakse.
Mis te arvate, kas teile antakse poliitilist varjupaika?
Selle kohta ei saa veel midagi öelda. Aga kui ma ei loodaks, poleks ma ju varjupaika palunud. Usun, et mul on tugev alus seda saada.
Millest te elate?
Loomulikult on mul pere, kes mind väga toetab, sugulased, kes mind aitavad. Pealegi, kui ma töötasin, kogusin raha mustadeks päevadeks.
Kas olete Eesti võimudega juba kohtunud?
Jah, loomulikult. Mind kuulati ära. Rahvusvahelise kaitse osakonnas töötavad väga kenad inimesed
Kas olete suhelnud ka kohaliku vene kogukonnaga?
Mul pole mingeid kontakte.
Intervjuu pärineb siit.
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
PRESSITEADE
20.06.2012
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
Täna, 20. juunil tähistatakse üle maailma rahvusvahelist pagulaste päeva. Maailmas on miljoneid inimesi, kes on sunnitud kas vägivaldse konflikti või inimõiguste rikkumise tõttu oma kodudest pagema.
ÜRO värskelt avaldatud raporti kohaselt lisandus eelmisel aastal maailma 800 000 põgenikku, mis on viimase aastakümne suurim arv. Põgenike arvu kasv on tingitud uutest konfliktidest Elevandiluurannikul ja Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides.
Ka Eestis suurenes eelmisel aastal nii varjupaigataotlejate kui ka pagulaste arv. Eesti andis eelmisel aastal rahvusvahelise kaitse 19 inimesele, mis on küll väga väike arv võrreldes meie lähinaabritega, kuid sellegipoolest puutuvad pagulased Eestis kokku mitmete raskustega. Probleemiks on nii riigipoolse toe puudumine oma elu sisse seadmiseks Eestis kui ka vähene ühiskonna teadlikkus pagulastest.
“Sageli aetakse pagulased segamini migrantidega, kes rändavad võõrsile majanduslikel põhjustel või lihtsalt seiklushimust. Pagulane aga ei ole oma kodu maha jätnud vabast tahtest. Ta ei saa sinna tagasi minna, isegi kui ta seda väga sooviks. Sageli kujunebki tema saatuseks elada kogu oma elu paguluses,” selgitab Kristina Kallas MTÜ-st Eesti Pagulasabi.
“Kuigi meile võib tunduda, et pagulased on eestlaste jaoks kauge teema, miski, mis juhtub inimestega sõjakolletes Aafrikas ja Aasias, või juhtus eestlastega 70 aastat tagasi, ei ole see siiski nõnda. Pagulased elavad meie keskel, töötavad meiega koos, nad isegi võivad olla meie sõbrad, me lihtsalt ei tea nende lugu,” lisas ta.
Rahvusvahelise pagulaste päeval kutsuvad Eesti kodanikeorganisatsioonid Eesti riiki üles pöörama varasemast rohkem tähelepanu Eestis elavatele pagulastele ning toetama senisest tõhusamate meetmetega nende elu sisse seadmist ja lõimumist Eesti ühiskonda.
“Ühiskonna ja riigi küpsust näitab hooliv ja osavõtlik suhtumine nendesse, kes on sunnitud olnud oma koduriigist lahkuma tagakiusamise tõttu. Pagulased ja varjupaigataotlejad on enne Eestisse jõudmist pidanud taluma palju kannatusi, mistõttu väärivad nad igakülgset tuge,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Täna elab Eestis ligikaudu 60 pagulast, kes on saanud Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse. Nende hulgas on inimesi nii sõjakolletest Afganistanist, konfliktipiirkondadest Iraagist, Türgist, Sri Lankalt ja Pakistanist, kui ka poliitiliste õiguste rikkumise eest pagenuid Venemaalt ja Valgevenest.
- - -
Eestis korraldavad inimõiguste- ning pagulasorganisatsioonid sel aastal esmakordselt üheskoos pagulasnädala 18.-22.juuni, et juhtida tähelepanu miljonitele põgenikele üle maailma, kes on sunnitud oma kodumaalt sõja või tagakiusamise pärast lahkuma. 20. juunil kell 14.00-21.30 korraldatakse Tammsaare pargis UNHCRi põgenikelaagri telgis fotonäitus, avalikud loengud ning näidatakse filmiprogrammi.
Eesti Pagulasabi korraldab 22. juunil Illuka vallas Jaama küla kultuurimajas Illuka vastuvõtukeskuse elanikele ja kohalikele külaelanikele mõeldud maailma pagulaste päevale pühendatud kultuuriürituse, kuhu on oodatud ka kõik teised huvilised. Täpsem info www.pagulasabi.ee. Üritus korraldatakse Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti “Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste” raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Pagulasnädala üritused korraldatakse koostöös järgmiste organisatsioonidega: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Põhjamaade ja Balti Riikide Regionaalne Esindus (UNHCR), MTÜ Eesti Pagulasabi, Eesti Inimõiguste Keskus, Inimõiguste Instituut, MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn).
Lisainfo: Kristina Kallas Eesti Pagulasabi kristina@pagulasabi.ee +372 511 8311