Uudised: varjupaigataotlejate vastuvõtt
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Kristina Kallas Eesti Pagulasabist kirjutab Postimehes, et puutudes kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Eesti Inimõiguste Keskuse kolmapäeval avaldatud aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» esitab õigustatud kriitikat, viidates riigi suutmatusele tagada seadustes sätestatud tingimused ja teenused nii varjupaigataotlejatele kui rahvusvahelise kaitse saanud isikutele (st pagulastele) Eestis.
Varjupaiga saamine on inimese põhiõigus ja selle võimaldamine on rahvusvaheline kohustus, mis pandi paika 1951. aastal Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja 1967. aasta protokolliga. Selle rahvusvahelise kohustuse võttis endale ka Eesti, liitudes 1997. aastal Genfi konventsiooniga. Puutudes aga kokku riigi pagulaspoliitikaga, jääb paratamatult mulje, et tagakiusatutele pakutakse kaitset vastumeelselt ja vaid selleks, et rahvusvaheliselt demokraatia edendaja ja kaitsja nägu hoida.
Varjupaigataotlejatele ja pagulastele pakutavad teenused ja vastuvõtutingimused on korraldatud puudulikult ja tegelikkuses need ei toimi. Tõsine probleem on juba aastast aastasse olnud vastuvõtukeskuse isoleeritud asukoht, mis raskendab ligipääsu teenustele (arstiabi, keeleõpe, tõlketeenus jne) ning eraldab varjupaigataotlejad ja pagulased põhjendamatult Eesti ühiskonnast.
Teiseks kriitiliseks aspektiks on olematu tugisüsteem pagulaste lõimimiseks Eesti ühiskonda. Varjupaigataotluste menetlusprotseduuride kohta kriitika puudub, kui välja arvata ka raportis juba mainitud kinnipidamisjuhtumite problemaatilisus.
Siiski rõhutaksin aga veel kord paari väga teravat küsimust seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega, mis 2011. aastal ka riigile (sotsiaalministeeriumile ja siseministeeriumile) esitati.
Luubi all oli 2011. aastal erivajadusega varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused ja neile pakutavad teenused. Erivajadusega varjupaigataotlejad on näiteks alaealised lapsed, saatjata alaealised, puudega inimesed, vanurid, rasedad, üksikvanemad ning piinatud või vägistatud isikud, samuti isikud, kelle suhtes on tarvitatud muud psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Balti Uuringute Instituudi läbi viidud uuringud (tellijaks oli siseministeerium) näitasid selgelt, et riik (Illuka vastuvõtukeskus) ei taga kõiki seadusega sätestatud teenuseid erivajadustega varjupaigataotlejatele. Probleemiks Illuka vastuvõtukeskuses olid nii alaealiste laste elamistingimused (puuduvad mängimiseks sobilikud ruumid, mänguasjad, väljas pole mänguplatsi), ligipääs arstiabile (perearst asub 50 km kaugusel Jõhvis ja sinna saamiseks tuleb juhatajalt paluda nii luba kui loota tema transpordile) kui ka vajaliku info kättesaadavus.
Eelmisel aastal Illuka vastuvõtukeskuses tehtud intervjuude käigus selgus näiteks, et üks värskelt sünnitanud ema ei olnud läbinud sünnitusjärgset arstlikku kontrolli – ema ei osanud küsida, kuid keskuse töötajad ka asja eest hoolt ei kandnud.
Kuni tänase päevani ei ole riik suutnud korraldada teenuseid, mis tagaksid pagulaste lõimumise Eesti ühiskonda. Ligi 50 pagulasest, kellele Eesti riik on andnud elamisloa ja rahvusvahelise kaitse, on näiteks eesti keele õppe tasuta kursustel osalenud ainult üks inimene!
Samuti ei ole pea mitte ükski pagulane saanud riigilt või kohalikult omavalitsuselt abi elukoha või töökoha leidmisel või isegi vajaliku informatsiooni hankimisel. Kõik 2011. aastal intervjueeritud pagulased väitsid kui ühest suust, et riigilt ega kohalikelt omavalitsustelt pole nad abi saanud, nad on oma elu sisse seadnud tuttavate ja heade inimeste abiga.
Riigi tegematajätmistele viitas oma märgukirjas ka õiguskantsler. Viimane sõnastas oma kriitika üsna teravalt, öeldes: «Sotsiaalministeerium ei ole täitnud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses ettenähtud kohustusi korraldada (...) elamaasumine kohaliku omavalitsuse üksusesse pärast rahvusvahelise kaitse saamist. Samuti ei osutanud sotsiaalministeerium (...) ise ettenähtud teenuseid. Seaduses ettenähtud kohustuste täitmata jätmise tõttu on sotsiaalministeeriumi tegevusetus õigusvastane.»
Sisuliselt eksisteerib juba 15 aastat olukord, kus Eesti riik annab inimestele rahvusvahelise kaitse, kuid jätab nad seejärel täiesti omapäi, sisuliselt tänavale, lootma heade inimeste abile leidmaks endale elukoht, töökoht ja muu elu alustamiseks vajalik.
Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne «Inimõigused Eestis 2011» annab ka mõned soovitused. Tuleb jätkata püüdlusi vastuvõtukeskuse Tallinnale lähemale toomiseks, kuna Tallinnas asub varjupaigamenetlust läbi viiv riigiasutus. Seeläbi on võimalik tagada ka varjupaigataotlejatele seaduses ettenähtud teenuste järjepidevus, kvaliteetsus ning korrektsus.
Seadusse tuleb sisse viia vajalikud muudatused, mis võimaldaksid vajadusel varjupaigataotleja Harku väljasaatmiskeskusest vastuvõtukeskusesse üle viia.
Tuleb otsida võimalusi, et rahvusvahelise kaitse saanud isikud saaks vastuvõtukeskusest lahkuda ja mujal elama asuda, tööd leida ning täielikult Eesti ühiskonda integreeruda.
Võttes arvesse olukorda, kus pagulased on jäetud sisuliselt omapäi ja ka varjupaigataotlejatele pakutavad teenused ei vasta täielikult seaduses sätestatud normidele, leian, et inimõiguste keskus on sõnastanud oma soovitused liiga pehmelt.
Eesti vajab pagulaste reaalsetest vajadustest lähtuvat süsteemi, mis toetaks nende lõimumist ja elu sisseseadmist Eestis. Rahvusvahelise kaitse saanutele on see ise juba väga oluline abikäsi Eesti riigi poolt, kuid sellest ei piisa, et oma elu Eestis sisse seada.
Pagulased vajavad keeleõpet, abi elukoha ja töökoha leidmisel, nõustamist ja informatsiooni kõikvõimalike riiklike ja kohalike teenuste ja muu sarnase osas, mida praegu pakuvad vaid kodanikuorganisatsioonid, sageli omaalgatuslikult ja vabatahtliku tööna.
Kindlasti peab riik kõrgendatud tähelepanu alla võtma erivajadusega varjupaigataotlejad ja kujundama ümber praeguse vastuvõtusüsteemi nõnda, et see vastaks nende erirühmade (alaealised lapsed, vanurid, rasedad jne) vajadustele. On üsna häbiväärne, et Illuka vastuvõtukeskuses pakutavad tingimused ei vasta väikeste laste arengu vajadustele ning probleeme on olnud väikeste laste haigestumise korral ka näiteks arsti vastuvõtule pääsemisel.
Lugu pärineb siit.
Asüülitaotlejate tausta uurivad geograafilised detektiivid
Neli inimest hoolitseb selle eest, et Eestis saaksid asüüli vaid need, kel on selleks õigus.
Eesti, kust II maailmasõja ajal pages läände ligi sada tuhat inimest, ei ole siia saabuvate pagulaste suhtes just sõbralik. „Igasuguseid siia ka lastakse!” kiruvad kõige õigemad eestlased ehk netikommentaatorid. „Laiskvorstid! Nad tulevad siia paremat elu otsima, pole neil kodumaal häda midagi,” kiruvad nad edasi ja maalivad endale silme ette pildi, kus Eestimaa on täis pagulasi, kes viivad riigi üldise hävinguni.
Tegelikult on Eesti pagulaste vastuvõtu koha pealt ülirange: aastas on Eestisse saabunud maksimaalselt 70 asüülitaotlejat. Rahuldatakse vaid umbes kümnendik taotlusi, mis vastavad rahvusvahelisele pagulase definitsioonile. Ülejäänud üheksa kümnendikku, kellel pole piisavalt alust, et Eestisse pääseda, saadetakse tagasi. Seega eraldatakse terad sõkaldest ja õnneotsijad pagulastest väga hoolikalt. Seda tõsist tööd teeb Eestis vaid neli inimest: politsei- ja piirivalveameti rahvusvahelise kaitse talitus.
Loe edasi Eesti Päevalehest.
2011 – Euroopa varjupaigapoliitika must aasta
Cecilia Malmström, Euroopa Liidu siseasjade volinik
2011. aastal oli Euroopa Liidul võimalus tõestada, et ta on abivajajatega solidaarne. Tõsiasi, et Euroopa tervikuna ei saanud sellega hakkama, on murettekitav. Selleks, et 2012. aasta tooks varjupaigaküsimustes positiivse pöörde, tuleb nüüd igal liikmesriigil antud lubaduste eest vastutada. Eelmisel aastal toimusid kaks kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmust, mis mõjutasid kogu maailma. Esiteks süvenes majanduskriis, mis lõi vankuma usu ELi juhtidesse ja ELi võimesse leida probleemidele üheskoos lahendus. Teiseks puhkes Araabia kevad. Tunises, Kairos ja mujal tõusis rahvas üles vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitseks, seljatades end rõhunud režiimi ja kummutades mitme aastakümne tagusest ajast pärinevad eelarvamused nende riikide ühiskonna kohta.
Euroopa jaoks on need kaks sündmust omavahel lahutamatult seotud, sest samal ajal kui paljud inimesed olid Põhja-Aafrikas ja mujal rahutuste tõttu sunnitud oma kodudest pagema, tuli ELil tegeleda majandusalaste siseprobleemidega. Seetõttu tuleb meil küsida, kas EL on võimeline täitma oma varjupaigalubadusi, kui ta on ise kriisis?
Kui vaadata arve, ei ole olukord kuigi roosiline. 2011. aasta esimeses pooles tuli kuuel liikmesriigil võtta enda kanda üle 75% ELis esitatud varjupaigataotlustest. Seega võiksid ja peaksid paljud liikmesriigid oma panust suurendama. Suur osa nendest 700 000 inimesest, kes pidid Liibüast vägivalla tõttu põgenema, sattusid naaberriikides asuvatesse põgenikelaagritesse. Kuigi ÜRO tegi kindlaks, et 8000 neist vajavad eriti tungivalt abi, lubasid liikmesriigid neist vastu võtta kokku ainult 400. See-eest Norra, kes ei kuulu ELi, nõustus üksi vastu võtma peaaegu samapalju abivajajaid.
Samal ajal ületas üle 50 000 inimese hädapärastel alustel Vahemere, et jõuda ELi. Lubamatult suur arv nendest hukkus teel sihtpunkti. Teised maabusid Itaalias Lampedusa saarel või Maltal ning eelmise aasta kevadel korraldasid Euroopa riigid nende abistamiseks solidaarsuskonverentsi. Mis oli selle tulemus? Kõigest 300 pagulase suunamine Maltalt teistesse liikmesriikidesse.
Vaid kuu aja eest kohtusid Genfis kogu maailma riikide ministrid, et arutada varjupaigaküsimusi suuremas koosseisus kui kunagi varem. Kohtumise eel julgustas ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet terve aasta jooksul riike vastu võtma teatava arvu pagulasi. EL ei soostunud aga teatama ühtegi arvu, sest liikmesriigid ei jõudnud ühise kohustuse osas üksmeelele.
Selle põhjuseid tuleb otsida praegu paljudes liikmesriikides valitsevatest meeleoludest. Alates II maailmasõjast ei ole kunagi liikmesriikide parlamentidesse pääsenud nii suur hulk populistlikke ja võõravihast kantud parteisid. Need parteid kasutavad mõistagi praegust kriisi ära, süüdistades probleemide tekkes viletsa majandusjuhtimise asemel sisserändajaid. Seepärast peavad nii EL kui ka liikmesriikide juhid olema valvsad, et sellised populistlikud argumendid ei hakkaks dikteerima meie samme.
Siinkohal olgu öeldud, et vastupidiselt nende parteide väidetele on varjupaigataotlejate arv ELis viimase kümne aastaga oluliselt langenud. Samuti ei ole Euroopa varjupaigapoliitika tavapärasest leebem. Ainuüksi Keenias on palju rohkem pagulasi kui ELi 27 liikmesriigis kokku.
Sellised ootamatud sündmused nagu Araabia kevad võivad siiski ületada mis tahes riigi vastuvõtuvõime, mistõttu EL peab olema valmis liikmesriike toetama, et nende pinnale saabunud varjupaigataotlejaid oleks võimalik kohelda väärikalt.
Hoolimata varjupaigataotlejate vastuvõtule kehtestatud ühistest miinimumnõuetest on tingimused mitmes liikmesriigis ebarahuldavad, sest nende süsteemid ei toimi nõuetekohaselt. Lisaks on varjupaigataotlejate olukord ülimalt ebakindel, sest pagulaseks tunnistamise tingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Võttes arvesse, et ELi liikmesriigid on ühinenud samade rahvusvaheliste konventsioonidega ja neid liidavad ühised väärtused, ei ole sellised erinevused vastuvõetavad. Selleks et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist läbipaistvalt ja õiglaselt, vajab EL nende kaitsmiseks rangemaid ühiseid nõudeid ja tugevamat koostööd.
Selle saavutamiseks on EL viimase kümne aasta jooksul tasapisi liikunud ühise varjupaigapoliitika suunas ja võtnud eesmärgiks kehtestada 2012. aastal ühine süsteem. Mõned edusammud tehti juba 2011. aastal, kuid liikmesriikide läbirääkimised kulgevad endiselt liiga aeglaselt. Nüüd, kus uus aasta on alanud, tuleb neid läbirääkimisi oluliselt hoogustada.
Olen veendunud, et suudame majandusraskuste kiuste jääda truuks oma ideaalidele, milleks on avatus, sallivus ja solidaarsus. Ükski liikmeriik ei tohi vastutust teiste kaela veeretada. Sel aastal tuleb ELil tegutseda laiahaardelisemalt ja luua lõpuks ühine varjupaigasüsteem.
Kirjutis pärineb siit.