Uudised: varjupaigataotlejad
Abdul Turay: pagulased või varjupaigataotlejad?
Kui toimetaja palus mul kirjutada arvamusloo pagulastest, muutus mu süda raskeks. Ta soovis saada artiklit, mis arutleks selle üle, kas Eesti peaks olema pagulaste suhtes vastuvõtlikum ja nägema neid kui väärtust.
Ma ei saa anda toimetajale seda, mida ma arvan teda tahtvat. Nii et kui te seda loete, siis võtke teatavaks, et see on tasakaalustatud arvamuslugu.
Oma väikese kogemuse põhjal võin öelda, et enamik varjupaika taotlevatest inimestest ei ole tõelised pagulased. Enamik varjupaigataotlejatest Euroopas on majandusimmigrandid. Vaatamata sellele on Eesti võimude lähenemine pagulaspoliitikale fundamentaalselt vale.
Töötasin aastaid Suurbritannia siseministeeriumis ning suur osa minu tööst oli seotud pagulaste õigusega. Ma esindasin riiki immigrantide kaebustes, uurisin pretsedendiõigust, tegin koostööd USA välisministeeriumi ja MTÜdega, intervjueerisin varjupaigataotlejaid ning langetasin individuaalsete juhtumite osas otsuseid.
Tunnen tööväliselt inimesi, kes tulid Suurbritanniasse varjupaigataotlejatena või mõne muu kahtlase immigratsioonistaatusega. Hiljem on mõningatest saanud politseinikud või immigratsiooniametnikud, neist on jahitute asemel jahtijad saanud.
Kes on pagulane?
Tänapäevane arusaam pagulastest on kujunenud selle põhjal, mis juhtus juutidega Saksamaal 30ndatel. Suurbritannia ja Ameerika keeldusid juute vastu võtmast, isegi neid, kelle puhul oli ilmselge, et nad on tagakiusatud. Need inimesed mõrvati Saksamaal. Kindlustamaks, et seda enam kunagi ei juhtuks, jõustus 1951. aastal ÜRO pagulasseisundi konventsioon (UNHCR), millele kirjutasid alla paljud lääneriigid.
Pagulane on inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.
Pagulaste definitsioon on seega üpris kitsas, kuigi termin «sotsiaalne grupp» on pakkunud juristidele aastaid tulutoovat tööd.
Sa ei ole pagulane, kui sind ajab taga Vene maffia või Miki-Hiir ja Minni-Hiir – muide, see on näide päris elust. Sa ei ole pagulane, kui sinu riigis on puhkenud sõda ja seepärast ei ole seal ohutu elada.
Somaallased, kes saabusid Euroopasse 1990ndatel, ei olnud pagulased ja enamikule neist ei antud pagulase staatust, vaid täiendav kaitse.
Sa ei ole pagulane, kui sa viibid ikka veel omaenda riigis. Seepärast öeldi ära Afganistani tõlgile. Eesti kirjutas konventsioonile alla 1997. aastal ja isegi kui valitsus tundis selle mehe suhtes poolehoidu, pidid nad järgima rahvusvahelist seadust.
Kui sa viibid juba väljaspool oma riiki, pead sa suutma selgitada, kuidas sa said passi kasutades lahkuda, kui võimud sind taga ajavad. Nii lasevad varjupaigataotlejad Sri Lankalt lennukites oma passid vetsupotist alla.
Konventsioon näeb ette, et varjupaika taotlevad inimesed peavad pöörduma võimude poole lähimas turvalises riigis. Turvaline on riik, kes on alla kirjutanud 1951. aasta konventsioonile.
Pole kuidagi võimalik, et eales jõuaks Eestisse varjupaigataotleja ilma eelnevalt turvalist riiki läbimata.
Mõelge selle peale: zimbabwelast, kes põgeneb oma riigi diktaatori Rober Mugabe eest, ei hakata Venemaal tema poliitiliste vaadete pärast taga kiusama. Venemaa kirjutas konventsioonile alla 1993. aastal. Seega Venemaa oli turvaline riik juba neli aastat enne Eestit. Kui mõtlema hakata, siis Afganistan kirjutas konventsioonile alla 2005. aastal.
Varjupaigataotlejad on inimesed, kes tahavad elada Euroopas, tõenäoliselt Rootsis. Nad ületavad Venemaa poolt tulles ebaausaid võtteid kasutades piiri ja Venemaa ei võta neid enam hiljem tagasi.
Lääne poolt lähenevate varjupaigataotlejate osas on pilt veel selgem. Dublini protokolli kohaselt võib teisest Euroopa Liidu riigist saabunud varjupaigataotleja sinna kohe tagasi saata. Võimud ei pea tema taotlusele pilkugi heitma – seda nimetatakse kolmanda riigi reegliks.
Nii juhtuski Craig Cobbiga, Ameerika neonatsiga, kes ennast mõni aasta tagasi Eestis sisse seadis. Eesti immigratsioonivõimud – neile tuleb au anda – tüdinesid mehe tempudest ja otsustasid ta välja visata. Cobb pages Soome ja palus varjupaika, ent on naeruväärne mõelda, et USA pole turvaline riik. Soomlased ei jõudnud isegi naerma hakata, vaid saatsid ta kohe Eestisse tagasi.
Vastavalt statistikale on ainult 365 inimest Eestis viimase 16 aasta jooksul varjupaika taotlenud, 67 nendest on olnud edukad. Võttes arvesse geograafilist asukohta, ajalugu ja rahvusvahelist õigust, olen üllatunud, et isegi nii paljud on olnud edukad. Ma kahtlustan, et enamik neist ei saanud pagulase staatust, vaid täiendava kaitse.
Varjupaigataotlejad on majandusimmigrandid
Enne 1970ndaid moodustasid varjupaigataotlejad vaid väikese osa inimestest, kes liikusid ühest riigist teisse. Kuigi ka enne 70ndaid olid sõdu, diktaatoreid ja despootlikke režiime. Ka siin valitses despootlik režiim. Inimesed ei taotlenud varjupaika, kuna paremat elu otsinud inimeste jaoks eksisteerisid legaalsed võimalused Euroopasse emigreeruda. Pärast Teist maailmasõda vajasid kõik nn vanad Euroopa riigid inimesi, kes aitaks riigi taas üles ehitada – käsitöölised ja haritlased olid oodatud immigrandid.
Siis saabus stagflatsioon ja drakoonilised seadused peatasid immigratsiooni Euroopas. 1980ndatel muutus rahvusvaheline lennuliiklus taskukohaseks isegi väga vaeste kolmanda maailma riikide inimeste jaoks. Majandusimmigrantide arv tõusis ajaloolisel ajateljel täpselt samal hetkel, kui Euroopa ukse kinni lõi.
Pagulaste arv kasvas veenirest uputuseks, kui inimesed taipasid, et sel viisil saab Euroopasse jääda. Ühelgi riigil ei olnud ressursse, et sellega toime tulla. Kõige hullem tabas Saksamaad. Oma mineviku tõttu andis Saksamaa endast parima, et olla varjupaigataotlejate suhtes kaastundlik. Miljonid inimesed asusid sel moel Saksamaale elama.
Kui hiljutine immigratsioon nn vanasse Euroopasse üldse midagi on näidanud, siis seda, et vaenulikkus sisserändajate suhtes ei ole sama, mis rassism.
Minu enda riigis, Suurbritannias, tunnevad kõige suuremat vastumeelsust uute sisserändajate vastu eelmise immigrantidelaine esindajad ja nende järeltulijad, kes asusid riiki 20. sajandi keskel.
Nad näevad varjupaigataotlejates soovimatut nuhtlust, kellega tuleb võistelda töökoha, elukoha ja ressursside pärast.
Inimesed väärivad inimlikku kohtlemist
Viimase kümne aasta jooksul on olukord taas muutunud. Tööjõupuuduse ja üha väheneva sündimusega silmitsi seisev Euroopa tervitab taas immigrante. Rootsil on väga selge poliitika kutsuda riiki asuma kasulike oskustega inimesi. Suurbritannial on punktidel põhinev süsteem.
Kõrgelt kvalifitseeritud inimesed saavad Euroopasse emigreeruda. Näiteks tarkvarainsener, arst ja õde, isegi puusepp saab emigreeruda täiesti seaduslikult. Varjupaigataotlejad kipuvad olema need inimesed, kel puudub motivatsioon, intelligentsus või anne, et emigreeruda muul moel.
Inglise keelt kõnelev meditsiinitöötaja Kongost ei pea taotlema varjupaika, ta võib lihtsalt emigreeruda. India immigrandid Eestis on kõik kõrgelt kvalifitseeritud, kõrgelt tasustatud inimesed.
Vaatamata sellele kohtlevad Eesti piirivalvurid varjupaigataotlejaid halvasti. Puudub sõltumatu organisatsioon, mis monitooriks piirivalvurite tegevust, seega ei tea keegi, kas konventsiooniga vastavuses olevat korrektset taotluste vastuvõtmise protseduuri järgitakse.
Eestis puuduvad ka võimalused tegelemiseks alaealiste, perede või inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Poliitika, mille kohaselt inimesed pannakse varjupaigataotlemise eest kinnipidamisasutusse, ei ole mitte ainult jõhker, vaid Eesti kontekstis täiesti mõttetu. Kinnipidamisasutused on mõeldud tõrjumiseks. Ma olen näinud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente. Ühendkuningriigis ja teistes Euroopa riikides kasutatakse säärast taktikat selleks, et peletada inimesi Euroopasse tulemast.
Mõningates vaestes riikides tahavad peaaegu kõik noored lahkuda ja neil on päris kõrgetasemelised teadmised selle kohta, mis neid ees ootab. Jutt jõhkratest kinnipidamisasutustest Saksamaal jõuab nendeni.
Kuna keegi nagunii ei tea, kus Eesti asub, siis tõrjumistaktika Eesti puhul ei tööta, see on lihtsalt raharaiskamine.
Inimesed ei pruugi olla ehtsad pagulased, kuid nad on siiski inimesed – nad väärivad, et neid koheldaks inimestena, inimliku väärikusega.
Artikkel ilmus Postimehe pagulaspäevale pühendatud erilehes Vabadus.
Monitooring: risk varjupaigataotlejate järsuks kasvuks on Eestis suur
Sisekaitseakadeemia Migratsiooniuuringute Keskuses valminud rändemonitooringu uuring tõi välja, et ehkki Eestis ei ole veel kordagi toimunud märkimisväärset varjupaigataotluste arvu kasvu ühel aastal, iseloomustab siinset varjupaigataotlejate arvu siiski aasta-aastalt kasvav tendents.
Euroopa Liidus on pagulusränne viimased viis aastat pidevalt kasvanud. Seevastu Baltikumis ja Põhjamaades ei ole kasvutrend olnud järjepidev vaid kõikumistega. Eesti eristub teistest Balti- ja Põhjamaa riikidest sellega, et siin ei ole veel kordagi toimunud nii märkimisväärset varjupaigataotluste arvu kasvu ühel aastal.
Migratsiooniuuringute Keskuse juhi, Kert Valdaru sõnul on Eesti jäänud varjupaigataotlejate arvu hüppelisest kasvust hetkel kõrvale, kuid riik peaks nii Euroopa kui lähinaabrite tänasele kogemusele tuginedes valmis olema suureks varjupaigataotluste arvu tõusuks.
"Kui kasv tuleb, on see suur välja kutse kogu ühiskonnale. Peame suutma mõistliku ajajooksul varjupaigataotlused menetleda ning samas tagama rahvusvahelise kaitse taotlejatele ja saajatele inimväärse elukeskkonna. On kindlasti mõtlemisainest, mida teha ja kuidas ühiskonda ette valmistada juhuks, kui pagulasvoog jõuab ka meieni," ütles Valdaru.
Suurim tõus oli Eestis ja Lätis 2011. aastal, mil Eestis taotles varjupaika 36 taotlejat enam kui 2010. aastal ja Lätis 275 taotlejat enam. Leedus aga toimus suurim tõus 2012. aastal kui taotlejate arv tõusis 120 taotleja võrra. Põhjamaades kasvas varjupaigataotlejate arv enim Norras 2009. aastal 2795 ja Soomes 1930 taotleja võrra. Rootsis toimus suurim tõus 2012. aastal, kui taotlejate arv kasvas 14 155 taotleja võrra.
Rändemonitooringust selgub veel, et 2012. aastal nii Balti riike, Põhjamaid kui ka Euroopa Liitu iseloomustas Süüriast pärit kodanike ülivõimas esiletõus. Jätkuvalt on kõrge ka Afganistanist pärit varjupaigataotlejate arv. Balti riikides oli enim varjupaigataotlejaid Gruusiast ja Vietnamist. Põhjamaades on aga suur Somaaliast pärit varjupaigataotlejate osakaal. Kõige rohkem oli Euroopa Liidus varjupaigataotlejaid Afganistanist, Süüriast ja Venemaalt.
Euroopa Liidus keelduti 2012. aastal varjupaika andmast 73% taotlejatest. Kõige rohkem keelduti Euroopas varjupaika andmast Kreekas 99%, Luksemburgis 98% ja Iirimaal 90%. Balti riikidest keelduti varjupaika andmast kõige vähem Eestis (66%), jäädes alla Euroopa Liidu keskmise näitaja. Balti riikidest tehti enim tagasilükkavaid varjupaigaotsuseid Leedus 86% ja Lätis 83%. Enim keelduti Põhjamaades taotlustest Norras 76%. Euroopa Liidus kõige vähem varjupaigataotlusi tagasilükkavamaid riike on Malta 10% ja sellele järgnev Soome (50%).
Uudist vahendab ERRi uudisteportaal. Loe ka uuringut täismahus.
Ilmus viies inimõiguste aastaaruanne
30. aprillil esitles Eesti Inimõiguste Keskus aastaaruannet "Inimõigused Eestis 2012", milles käsitleti Eesti viimase aasta arengut pea kõigi Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõiguste valdkondades (varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorda analüüsib aruande 12. peatükk).
Koondades kokku eelmise aasta olulisemad sündmused inimõiguste valdkonnas, on aruanne kujunenud oluliseks teenäitajaks inimõigustega tegelevatele organisatsioonidele ja institutsioonidele Eestis, aga ka väljaspool. Seekordseski aruandes antakse ülevaade nii poliitilistest kui ka seadusandlikest arengutest ning statistikast, tuuakse ka näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, millele edaspidi tähelepanu tuleks pöörata. Aruande ühe toimetaja Marianne Meiorgi sõnul on viimase viie aasta jooksul näha suurimat edasiminekut, aga samas ka suurimat paigalseisu, võrdse kohtlemise teemades. “Ühelt poolt on nendel teemadel hakatud rohkem rääkima – näiteks võib tuua debatte soolise palgalõhe ja sookvootide, samuti kooseluseaduse teemal,” ütles Meiorg, “Samas on endiselt puudu poliitilisest tahtest, et nende teemadega tõhusalt tegeleda.”
Erinevalt eelnevatest aastatest on lisandunud peatükk inimõiguste kaitse riiklikust raamistikust. Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja ja aruande üks toimetajatest Kari Käsper leiab, et riik ei ole inimõiguste kaitset piisavalt tõsiselt võtnud. “Kuigi vabaühendused nagu Eesti Inimõiguste Keskus saavad inimõiguste kaitse osas kaasa aidata, on peamine kohustus inimõigusi kaitsta ja edendada riigil,” ütles Käsper. “Riik peab mitte ainult deklareerima inimõiguste olulisust, vaid looma tervikliku inimõiguste kaitse ja edendamise süsteemi, mille üheks osaks on rahvusvaheliselt akrediteeritud riiklik inimõiguste kaitse institutsioon.”
Olulisteks edasiminekuks võib 2012. aastal pidada aktiivsemat arutelu võrdse kohtlemise ja pagulaste teemadel, viha õhutamise seaduseelnõu algatamist, puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimist ning varjupaigataotlejaid otseselt puudutavat eelnõu, mis muudab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust. Tagasiminekuks on otsus, et seadusakte vene keelde riigi poolt ei tõlgita, samal ajal kui plaanitakse tõlkida kõik õigusaktid inglise keelde. Seisma on jäänud ka kooseluseadus. Jätkuvalt on problemaatiline varjupaigataotlejate olukord nii neile pakutavate teenuste kui eluaseme osas.
Mitmed eelmisel aastal tehtud soovitused on tänaseks leidnud väljundi – näiteks on valminud tegevuskava soolise palgalõhe vähendamiseks, on tehtud otsus varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuse kolimiseks Väike-Maarjasse, samuti on karistusseadustikku sisse viidud inimkaubandust keelustav säte.
Aruanne on leitav Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehelt (HTML versioon, PDF versioon)