Uudised: varjupaigataotlejad

Ukraina kodanikud küsivad üha enam Eestilt varjupaika

Eesti ametivõimud said tänavu esimesel poolaastal 56 varjupaigataotlust, kõige enam ehk 12 juhul küsisid Eestilt asüüli Ukraina kodanikud.

2013. aastal küsis Eestilt varjupaika kokku 97 inimest, kuid nende seas ei olnud ühtegi Ukraina kodanikku.

Tänavu esimesel poolaastal palus Eestilt varjupaika veel kaheksa Sudaani ja kaheksa Venemaa kodanikku, ütles politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Postimehele.

Kuue kuu jooksul palus Eestilt varjupaika ka kuus Egiptuse, neli Alžeeria, kolm Süüria, kolm Valgevene, kaks Bangladeshi, kaks Gruusia ja kaks Palestiina okupeeritud ala kodanikku. Samuti esitasid asüülitaotluse üks Albaania, üks Eritrea, üks Kameruni, üks Kasahstani, üks Kosovo ja üks Nigeeria kodanik.

Võrreldes eelmise aastaga on jäänud varjupaigataotluste suurusjärk samaks, kui tänavu  sai Eesti poole aastaga 56, siis mullu samal ajal 54 asüülitaotlust.

Poole aastaga sai Eestilt varjupaiga 11 inimest, nende seas on viis Sudaani, kolm Süüria ja kolm Kosovo kodanikku. Mullu esimesel poolaastal andis Eesti varjupaiga kahele inimesele – ühele Afganistani ja ühele Venemaa kodanikule.

Tänavu 30. juuni seisuga oli politsei- ja piirivalveameti menetluses 45 varjupaigataotlust, mille suhtes oli otsus veel langetamata.

Uudist vahendab Postimees.

Varjupaika paluvate ukrainlaste arv on oluliselt kasvanud

Viimasel ajal on Eestilt varjupaika paluvate ukrainlaste arv oluliselt kasvanud, mida võib selgitada ebastabiilse olukorraga Ukrainas.

«Tänavu on Eestis varjupaigataotluse esitanud Ukraina kodanike arv oluliselt kasvanud. Kui aasta esimese kahe kuu jooksul varjupaika ei taotletud, siis alates märtsist on esitatud kümme varjupaigataotlust, neist neli maikuus,» rääkis politsei- ja piirivalveameti (PPA) välismaalastetalituse peaekspert Leen Eenpalu BNSile.

Ukrainast tulnud varjupaigataotlejad on põhjustena välja toonud välja ebastabiilse olukorra nende koduregioonis, hirmu tuleviku ees, soovimatuse asuda ümber mõnda teise rahulikku Ukraina regiooni, samuti pensionide maksmise külmutamise. Mõnedel juhtudel Eesti on valitud põhjusel, et taotlejal on Eestis sugulased ja tuttavad.

«Menetleme varjupaigataotlusi seadusega ettenähtud korras ning vaatame iga taotlust läbi individuaalselt. Varjupaigataotlusi on esitatud nii piiril kui ka tuldud esitama PPA-sse,» rääkis Eenpalu.

Uudist vahendab Postimees.

Sundümberasustatud inimeste arv ületab maailmas esimest korda pärast Teist maailmasõda 50 miljoni piiri

Maailma pagulaste päeval, 20. juunil avaldatud UNHCRi raport näitab, et põgenike, varjupaigataotlejate ja riigisiseste põgenike arv maailmas on esimest korda pärast teist maailmasõda ületanud 50 miljoni piiri.

UNHCRi iga-aastase raporti „Gobal Trends”andmetel, mis pannakse kokku valitsustelt ja valitsusvälistelt partnerorganisatsioonidelt saadud ning organisatsiooni enda käsutuses oleva teabe põhjal, oli 2013. aasta lõpuks sundümberasustatud 51,2 miljonit inimest, mis on tervelt kuus miljonit rohkem kui 45,2 miljonit inimest 2012. aastal.

Selle arvu tohutu kasvu taga on eelkõige Süüria sõda, mille tagajärjel oli eelmise aasta lõpuks sunnitud pagulusse siirduma 2,5 miljonit inimest ja riigisiseselt ümber asuma 6,5 miljoni inimest. Samuti oli suur hulk inimesi sunnitud ümber asuma Aafrikas, eelkõige Kesk-Aafrika vabariigis, ning 2013. aasta teises pooles ka Lõuna-Sudaanis.

„Mida me siin näeme, on see, mida toovad endaga kaasa jätkuvad sõjad, suutmatus lahendada või ära hoida konflikte,” sõnas ÜRO pagulaste ülemvolinik António Guterres. „Meie maailmas on ohtlikult vähe rahu. Humanitaarabi võib küll olukorda leevendada, kuid hädavajalikud on poliitilise tasandi lahendused. Ilma nendeta need ärevust tekitavalt sagedased konfliktid ja massilised kannatused, mis nendes arvudes peegelduvad, lihtsalt jätkuvad.”

51,2 miljonit sundümberasustatud isikut maailmas tähendab tohutut hulka inimesi, kes vajavad abi, ning suurt mõju nii doonorriikide välisabi eelarvele kui ka pagulaskriisidega otseselt kokku puutuvate riikide vastuvõtu- ja majutusvõimekusele.

„Rahvusvaheline kogukond peab ületama oma erimeelsused ja leidma lahendused käimasolevatele konfliktidele Lõuna-Sudaanis, Süürias, Kesk-Aafrika Vabariigis ja mujal. Tavapäraste doonorriikide kõrva peame nägema esile kerkimas ka uusi doonorriike. Sundümberasustatud on praegu sama palju inimesi, kui neid elab mõnes keskmisest suuremas riigis, nagu Colombias või Hispaanias, Lõuna-Aafrikas või Lõuna-Koreas,” kõneles Guterres.

Põgenikud

Raporti „Global Trends”andmed ümberasustatud isikute kohta hõlmavad kolme rühma:  põgenikud, varjupaigataotlejad ja riigisisesed põgenikud. Põgenikke oli nende seast kogu maailmas 16,7 miljonit inimest, kellest 11,7 miljonit saavad abi UNHCRilt ja ülejäänud on registreeritud meie sõsarorganisatsioonis ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon. Need arvud on suuremad, mida on näinud UNHCR alates 2001. aastast. Lisaks olid rohkem kui pooled UNHCRi hoole all olevatest põgenikest (6,3 miljonit) viibinud eksiilis rohkem kui viis aastat.

Riigiti on kõige suurem hulk UNHCRi hoole all olevatest põgenikest pärit Afganistanist, Süüriast ja Somaaliast, moodustades kokku kõigist maailma pagulastest enam kui poole. Kõige rohkem põgenikke on vastu võtnud Pakistan, Iraan ja Liibanon.

Regioonidest oli kõige suurem pagulaste arvuga, kokku 3,5 miljonit, Aasia ja Vaikse ookeani piirkond. Sahara-taguses Aafrikas oli 2,9 miljonit inimest ning Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas 2,6 miljonit. Kogu maailma pagulastest 86% viibis arengumaades.

Varjupaigataotlejad

2013. aastal esitati 1,1 miljonit varjupaigataotlust, enamik neist arenenud riikidesse (kõige arvukamalt esitati uusi varjupaigataotlusi 2013. aastal Saksamaale). Rekordiline arv varjupaigataotlusi – 25 300 – pärines vanematest eraldatud või saatjata lastelt. Rohkem kui ühegi teise kodakondsusega isikud esitasid 64 300 varjupaigataotlust süürlased, kellele järgnesid varjupaigataotlejad Kongo Rahvavabariigist (60 400) ja Myanmarist (57 400).

Riigisisesed põgenikud

Riigisiseste põgenike – inimeste, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma, kuid viibivad endiselt samas riigis – hulk jõudis rekordilise tasemeni, 33,3 inimeseni, mis on kõige kiiremini kasvav inimrühm, keda raport „Global Trends”kajastas. UNHCRi ja teiste humanitaarabi pakkujate jaoks on nende inimeste aitamine omaette katsumus, sest paljud neist viibivad konfliktitsoonides, kus abi ei pruugi nendeni jõuda ning puuduvad põgenikele laienevad rahvusvahelise kaitse nõuded.

Lahendused üksikisikule

Osa UNHCRi tööst on leida sundümberasustatud inimeste jaoks pikaajalisi lahendusi. Võimaluse korral on selleks vabatahtlik tagasipöördumine, kuid ka integreerumine kohalikku ühiskonda või ümberasumine kolmandatesse riikidesse. Aastal 2013 pöördus päritoluriiki tagasi 414 600 inimest – see arv on viimase veerandsaja aasta jooksul olnud veel väiksem vaid kolmel aastal. Neid põgenikke, kes asustati ümber 21 teise riiki, oli 98 400. Raportisse ei olnud võimalik kaasata kogu maailma hõlmavat teavet riigisiseste põgenike kohalikku ühiskonda integreerumise või naasmise kohta, kuigi riikides, kus UNHCR riigisiseste põgenikega töötab, pöördus neid tagasi 1,4 miljonit.

Kodakondsusetus

51,2 miljoni sundümberasustatud isiku hulka ei ole arvatud kodakondsuseta isikuid (sest kodakondsus ei tähenda tingimata, et inimene on sundümberasustatud). Kodakondsusetust on raske arvudes täpselt väljendada nii seetõttu, et sarnaselt valitsustega on ka UNHCRi jaoks keeruline pidada arvestust isikute üle, kellel puudub kodakondsus ja muud dokumendid, kui ka seetõttu, et paljud riigid ei kogu teavet isikurühmade kohta, keda nad oma kodanikeks ei pea. Aastal 2013 andsid maailma eri paikade UNHCRi bürood teada 3,5 miljonist kodakondsuseta isikust, kuid arvatakse, et see on kõigist kodakondsuseta isikutest maailmas umbes kolmandik.