Uudised: varjupaigataotlejad
Kollane maja hoiab väikest Vao küla elus
Mustanahaline mees istub üksi päiksest sooja seina ääres ja lõpetab sigaretti. Punane vatiinjope kõrgele üle krässus juuste tõmmatud, vaatab ta saabuvaid ajakirjanikke altkulmu ega viitsi enam ammu millegi peale üllatuda. See on tüdimus ootamisest, mis noore mehe selja veidi kühmu ajab, mitte kõle Eesti kevad.
Elevandiluurannikult pärit Ibrahim nägi arvutit esimest korda Maarjamaal, aga on ise juba korduvalt uudistesaates selle ekraanile sattunud. Abi pole sellest olnud, sest kohtud mäluvad tema varjupaigataotlust juba kolmandat aastat. Sellega on ta keskuse pikaaegseim elanik ja teeb isegi juhatajale silmad ette. Vanima olijana tunneb ta moraalset vastutust kosta oma 23 saatusekaaslase eest.
«Need inimesed tulevad teie riiki ja istuvad siin. Ei tee midagi. Ajakirjanikud tulevad ja teevad pilti. Minu riigis on palju inimesi ja nad kannatavad,» kurdab automehaanikust Ibrahim napis inglise keeles. Tema soov on lihtne: pagulasstaatus ja võimalus lõpuks ometi tööd teha. «Nad ütlesid, et kui tahad paberit saada, pead seda keelt õppima. Ma vastasin, et okei, hakkan peale.»
Kodusõja küüsis vaevlevalt Elevandiluurannikult pages kirjaoskamatu Ibrahim enda sõnul 2011. aastal otse Tallinna. Et sõit läheb Eestisse või mis see Eesti üldse on, ei olevat keegi talle toona öelnud. Laevale saabunud piirivalvurid tuvastasid, et ta on 26-aastane, aga tal pole ühtki dokumenti ega sidet omastega.
Omavaheline keelebarjäär
Iga hommikut alustab mees sellega, et kontrollib, kas on uudiseid sõja vaibumisest kodumaal või tema varjupaigataotluse rahuldamisest Eestis. Kedagi, keda sõbraks lugeda, Ibrahimil pole, sest enamik Vao külas asuva keskuse asukaid räägib araabia, tema aga prantsuse keelt. Pealegi, nad tulevad ja lähevad, tema aga jääb. Ühisele lainele jõutakse õhtuti, kui suurem osa varjupaiga meestest külaplatsil eesti poistega vutti mängib. Kaks korda nädalas on keeletunnid, ülejäänud aeg venib tegevusetult. «Käin Rakkes ja Väike-Maarjas. Ostan pileti ja tulen tagasi,» seletab mees.
«Sel põhjusel ma aeg-ajalt olengi õnnetu. Inimesed tulevad otse teie riiki, neil ei ole kooliharidust. Te peate neile inimestele ütlema «Tere tulemast!»,» veenab Ibrahim mind ja vaatab küsival pilgul, kas tema eesti keel ka täppi läks. Nii ja naa, kui aus olla.
Kui majutuskeskusesse sisse astume, siis tõsised pained sealseid asukaid ei tundu rõhuvat. Avatud ustega helgete ruumide vahel sibavad lapsed, noored sudaanlased Omar ja Adam vaatavad aga puhkeruumis uusimast nutitelefonist wrestling’ut. Arvutist araabia kaunitari muusikavideot jälgiv tumedanahaline sell laulab aeg-ajalt üle toa ennastunustavalt pala refrääni kaasa ega tee meid märkamagi.
Maja õbluke blond perenaine Jana Selesneva loendab, et tema hoole all on 24 asukat, valdavalt Sudaanist ja Süüriast. Teiste hulgas on pagulaskeskuses ka kolm last, kellest üks, üheksa-aastane albaania tüdruk, käib Kiltsi põhikoolis. Lisaks juhatajale on ametis ainult sotsiaaltöötaja-keeleõpetaja. Öösiti ja nädalavahetustel on majas küll valvurid, aga seda rohkem riigihanke nõuete pärast, sest korda rikkuma pagulased ei kipu.
«Kõige tähtsam keel on siin ikkagi kehakeel,» kirjeldab Selesneva seda, kuidas keelte paabelis toime tulla. Paljud uued tulijad ei oska inglise keelt ja seda hakatakse õpetama eesti keelega kahasse. Tallinnas elav araabia keele tõlk on Skype’i vahendusel majas sage külaline.
«Nimedega ongi nii, et Mohamedid saan selgeks, aga siis tulevad järgmised Mohamedid. Nad ise naeravad ka, et Adameid on meil praegu kolm ja tuleb numbritega nimetada. Aga kui Mohamediks nimetada, siis ütlevad kõik «jaa»,» kirjeldab Selesneva.
Selle eest, et toit laual ja toad puhtad oleks, vastutavad pagulased ise. Riik maksab neile toimetulekupiiri suurust toetust ehk 90 eurot kuus, lisaks üheksa eurot esmatarbekaupade jaoks. Transport politsei- ja piirivalveametisse või perearstile on tasuta, samuti jooksev arstiabi. Hammaste või vanade vigastuste ravi maksumaksja aga ei korva.
Mida 90 euroga tehakse? Vao elanikud teavad, et pärmi ja kana ei maksa poest küsida, sest pagulased on reeglina need juba ära ostnud. Ahjud huugavad majas mitu korda päevas ja nii pole imestada, et tubadest idamaised koriandri- ja kardemoniaroomid levivad. Ka igapäevane pita-sai tuleb oma ahjust ja sellel lastakse üheskoos hea maitsta.
Selesneva meenutab, et keskusest on läbi käinud isegi arste ja kunstnikke, kuid enamik on ametilt ikka mehaanikud, õmblejad või kokad. Pagulased ei ava end kuigi kergesti, sest nad on enamasti kriisikolletest ja on juhtumeid, kui nad vajavad psühhiaatri abi ja tablette.
«Päris paljud räägivad ikka oma loo ära. Alguses kohe seda ei ole, kui nad on kuu-paar olnud, siis avanevad,» sõnab juhataja. Üks eredamaid tegelasi oli 50-aastane austraallane, kes tegi Illukal varjupaigas peenraid ja külvas aiasaadusi. «Talle meeldis väga Eestis, ütles, et väga ilus loodus, ja oli loodusmehe tüüp.» Varjupaigataotluse komisjon ei pidanud seda siiski piisavaks põhjuseks, et anda mehele luba Eestis elamiseks, ja austraallane teeb peenraid nüüd kodumaal.
Selesneva nendib, et kõige enam teebki pagulastele tuska ootamine, sest tööl ei või nad käia enne, kui on saanud positiivse otsuse. Samal ajal tuleb kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul viibida keskuses. Tavaliselt tuleb otsus kuue kuu jooksul, aga kui eitav otsus Eesti Inimõiguste Keskuse abiga kohtus vaidlustatakse, võib lahendi saamine võtta aastaid.
Mõni otsustab nädal pärast saabumist, et ei vaja varjupaika, ja sõidab koju tagasi. Need, kelle olukord seda ei luba, otsivad tegevust Väike-Maarja spordihoonest ja noortekeskusest. Seal käiakse ka postkontoris, et kodustele kirju või raha saata.
«Igatahes etemad kui kohalikud. Siin on kohalikega rohkem probleeme kui nendega,» annab Vao katlakütja Trestip pagulastele naerulsui heakskiitva hinnangu. Kui aus olla, on Trestipil majutuskeskuse ees väike tänuvõlg – kui keskust poleks jaanuaris külasse kolitud, oleks katlamaja kinni pandud ning mees kaotanud töö ja teised majad sooja. See on nüüd küla ilusaim hoone ja hoiab Vaol elu sees.
Kohalikega head suhted
Nüüd paneb Trestip paar korda päevas sae seisma ja uudistab, kuidas uued asukad sandaalides küla peal jalutavad. «Nendega ei oska ju rääkida – ma ei tea, mis keeles. Naersin, et Somaalia ja Valgevene suhtlevad omavahel, aga mis keeles, aru ei saa.»
Väike-Maarja valla noortekeskuse juhatajal Meeli Veial läheb pagulastest rääkides silm särama. Mitmekümnekesi on tehtud pannkoogiõhtuid ja käidud orienteerumas, Ibrahim silkab sageli neile piljardit mängima või motohalli.
«Ta tuli sisse ja ütles «Privet!». Ma ütlesin, et nüüd ei ole enam «Privet!», vaid nüüd on juba «Tere!»,» meenutab Veia seda, kuidas Ida-Virumaal Illukal veedetud aastad Ibrahimile oma jälje jätsid.
Veial on hingel praegu Kiltsi põhikoolis õppiva üheksa-aastase albaania tüdruku Amanda saatus. Tüdrukul on eesti keel nii puhtalt suus, et elamisloast ilmajäämine oleks traagika. «Mul on mure, et mis tast edasi saab? Kui nad saavad selle loa siia jääda, siis on ju hästi, aga kui ei saa? Eestis oleks tal ju suured võimalused,» arutleb ta.
Eelmisel aastal anti pagulase staatus seitsmele taotlejale, tänavu on selle saanud juba kuus inimest. «Eks masendust on ka mingitel hetkedel, aga üldiselt on kõik rõõmsad,» kirjeldab juhataja Jana Selesneva. Parimad päevad tema töös on need, kui keegi saab positiivse otsuse. «Siis istume, tehakse kooki ja kõik õnnitlevad.»
Kui Postimees end pärastlõunal minekule seab, saabub koolibuss ja Vao küla jütsid valguvad kodudesse laiali, et ranitsad ära panna. Seda vaid mõneks minutiks, sest kollase maja Sudaani poisid on õues juba pallimänguks valmis.
Ibrahim astub ligi ja ütleb, et pilte temast võib ka sel korral kasutada, aga vaid ühel juhul: «Kui te minu loo ära kirjutate.»
Majutuskeskus Vao külas
- Keskus loodi Eestis 1998. aastal.
- Alates 2000. aastast asus see Illukal, Vao külla koliti tänavu jaanuaris.
- Renoveeritud majas on seitse 2–4-toalist korterit, sealhulgas kaks peretuba.
- Kunagise kortermaja renoveerimiseks kulus 275 000 eurot.
- Majutuskeskuses viibivad varjupaigataotlejad menetluse ajal. Kui taotlus saab eitava vastuse, saadetakse nad kinnisesse väljasaatmiskeskusse.
- Praegu on Vaos 24 varjupaigataotlejat Sudaanist, Süüriast, Somaaliast, Kosovost, Venemaalt, Elevandiluurannikult, Albaaniast ja Kuubalt.
- 2013. aastal andis Eesti varjupaiga kokku seitsmele taotlejale. Lisaks said elamisloa varjupaiga saanud inimeste kolm perekonnaliiget.
Artikkel ilmus 19. aprillil 2014 Postimehes.
Kristina Kallas: Eestis tuleks tagada varjupaigataotlejate ligipääs tööturule
Eestis on probleeme pagulastele juriidilise abi, aga ka kvaliteetse tõlketeenuse pakkumisega. Esmajärjekorras tuleks aga tagada varjupaigataotlejate ligipääs tööturule, leiab Kristina Kallas Eesti Pagulasabist.
Tallinnas arutati täna Euroopa ühise varjupaigapoliitika teemadel. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku ameti andmetel oli 2012. aasta lõpus ainuüksi Euroopas põgeniku- või sellele sarnases staatuses üle 1,5 miljoni inimese. Rahvusvahelises plaanis konfliktide arv pigem kasvab kui kahaneb ja sellega seoses suureneb ka surve Euroopa Liidu välispiiridele, vahendasid ERRi raadiouudised.
Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström tõdes, et ühtse Euroopa asüülisüsteemi väljatöötamine ja liikmesriikide vahel kokkuleppimine on kestnud pea 14 aastat. Liikmesriigid peavad nüüd ühtsed põhimõtted ka oma seadustesse kirjutama.
"Palju probleeme on olnud. Mõned riigid peavad oma süsteemi algusest üles ehitama, mõnel on vaja teha vaid väikesed muudatused. Kuid uute ühiste reeglitega on meil selge arusaam, kuidas põgenike vastu võtta, kuidas neid kohelda, missugused on nende õigused, kuidas kaitsta kõige nõrgemaid. Kerge see ei ole, kuid me kindlasti saavutame eesmärgi," ütles Malmström.
Euroopa pagulaste ja väljarännanute nõukogu peasekretär Michael Diedring tunnistab, et ühtne asüülisüsteem seab riikidele küll kindlad juhised, kuidas toimida, kuid kohapeal ei pruugi asjad nii minna.
"Kui vaadata, mis juhtub täna või homme koha peal, siis isegi, kui paberi peal on öeldud, et lapsi kinnipidamisasutustesse ei panda, siis reaalsuse on vastupidi," ütles Diedring.
Omalt poolt on nõukogu oma kodulehel loonud asüüliinformatsiooni andmebaasi, kus saab võrrelda liikmesriikide edusamme ühtse Euroopa asüülisüsteemi juurutamisel.
Eestis Pagulasabis töötava Kristina Kallase sõnul võiks Eesti lubada varjupaigataotlejatel taotluse ajal töötamise. "Varjupaigataotlejatel ei ole õigust töötada, mis tähendab seda, et isegi kui varjupaigaotsus kaevatakse edasi - mõnikord või see protsess kesta 2,5 aastat - siis kogu selle aja on inimene kohustatud elama toimetulekutoetustest. Meie leiame, et see pole kasulik riigile ega ka inimesele ning tuleb lubada inimesel töötada," ütles Kallas.
Pagulastega tegelevate organisatsioonide sõnul vajab kiiret lahendamist ka olukord, kus et põgenikel puudub võimalus legaalselt riiki siseneda.
"On paradoksaalne, et oleme kulutanud nii palju aega ja raha süsteemi loomisele, kuid siis ei luba me inimesi sisse, et süsteemist osa saada," ütles Michael Diedring.
"Me saame Euroopa Liitu lubada neid, kes otsivad tööd. Hiljuti kiitsime heaks võimaluse lasta Euroopa Liitu majanduspõgenikke, kes tuleksid paariks kuuks tööle, näiteks põllumajandusse, ja läheksid siis tagasi. Kõik riigid saavad osaleda ümberasustamises, võtta vastu põgenikelaagrist Süüria põgenikke," rääkis siseasjade volinik Cecelia Malmström.
Euroopa Liidu siseselt jagunevad põgenikud väga ebaühtlaselt. Ka Eesti võiks märksa rohkem osaleda Euroopa siseses pagulaste ümberasustamises, märkis Kristina Kallas. Seda enam, et veel eelmise sajandil põgenesid ka paljud eestlased sõja eest.
Uudist vahendab ERR uudisteportaal.
Anni Säär: milleks meile pagulased?
Nendelt, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, tuleks küsida: mis on parem elu? Pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse õigusekspert Anni Säär.
Kindlasti on oluline teha vahet, kes on pagulane ja kes majandusimmigrant. Pagulane on inimene, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema poliitiliste seisukohtade, rassi, ühiskondliku positsiooni, usutunnistuse või rahvuse tõttu. Pagulase päritoluriik ei suuda teda kaitsta ning ta ei saa koduriiki pöörduda enne, kui sealsed tingimused paranevad. Tihtipeale lahkuvad pagulased oma koduriigist seepärast, et sinna jäämine oleks suur oht nende elule. Majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Hiljutine uudis ühe sudaanlase surmast Eesti piiril on väga kurb ja kahetsusväärne, kuigi siinkohal tuleks märkida, et selliseid uudiseid tuleb ka teistest Euroopa Liidu piiririikidest. Minu väga hea sõbranna, albaanlane, põgenes 90ndatel Itaaliasse. Tema on rääkinud, et paljud kaotasid elu, püüdes sinna jõuda.
Eesti piirivalvurid andsid kindlasti endast parima elude päästmiseks, kuid inimese surma põhjustas suure tõenäosusega inimkaubitseja ihnus. Kui hiljutiste uudiste valguses vaadata, kellel lasub süü, siis on need kindlasti inimkaubitsejaid, kes teenivad suuri summasid inimeste eludega mängides. Inimkaubitsejad ei smugelda inimesi soovist teha head ja aidata neil jõuda turvalisse ja stabiilsesse riiki, kus pagulased ei peaks kartma oma elu pärast. Inimkaubitsejad teevad seda kasumi nimel, neil on suur võrgustik ning nad on hästi organiseeritud.
Tõepoolest maksavad inimesed tihti ise smugeldajatele või inimkaubitsejatele, et jõuda soovitud riiki, aga on ka juhtumeid, kus inimene ongi kaup – teda müüakse «omanikult» järgmisele «omanikule». Need ohvrid on tihtipeale kas alaealised või haavatavad ja seetõttu kergesti mõjutatavad isikud. Kolmandaks on ka neid alaealisi, kellega on kaubitsenud nende endi vanemad, et alaealine neile siis uuest riigist raha saadaks ja oma perekonda «heateo» eest ikka meeles peaks.
Isegi kui inimesed on maksnud enda smugeldamise eest, siis kindlasti eeldusel, et tagatakse nende jõudmine sihtpunkti, mitte et teekonna käigus peavad nad riskima eluga. Selleks et inimkaubandust piirata, on üritatud jõuda potentsiaalsete ohvriteni ning nende teadlikkust tõsta, et nad ei satuks inimkaubanduse ohvriks või tunneksid ära, kui nende tuttav on sattunud ohvriks. Kahjuks pole see meetod soovitud vilja kandnud. Euroopa Komisjon on viimasel ajal rõhutanud, et probleemi tuleks vaadata pigem uuelt suunalt: kuidas vähendada nõudlust, kuna nõudlus tekitab pakkumise.
Kuidas jõuda nõudluse vähendamiseni? Üks viis on piirimonitooring – see aitaks mingil määral vähendada nende isikute arvu, kes otsivad ise illegaalseid viise riiki sisenemiseks. Kuidas? Praeguste juttude põhjal võidakse kehtiva Venemaa viisaga isikud lihtsalt anda piiril üle Venemaa võimudele. Nende isikute elu võib Venemaal olla sama suures ohus kui nende kodumaal.
Näiteks sel juhul kui isik oli oma koduriigis inimene aktiivne geiaktivist. Kas siis Venemaa oleks tema jaoks kolmas turvaline riik? Seega tuleks sellise isiku taotlus piiril vastu võtta ja mitte teda Venemaale üle anda.
Ma ei arvagi, et kõikidele palujatele tuleks anda varjupaik. Kindlasti mitte. Aga kõigile tuleks anda võimalus varjupaika paluda, selleks meil ongi PPA rahvusvahelise kaitse talitus, kes vaatab kõik varjupaigataotlused põhjalikult läbi, teeb varjupaigataotlejaga intervjuu, uurib päritoluriigi informatsiooni, ning valetajad jäävad alati vahele.
Varjupaigataotlused, mis ei ole PPA arvates põhjendatud, lükatakse tagasi ja need inimesed saadetakse tagasi koduriiki. Tihtipeale määratakse ka sissesõidukeeld. Need isikud, kes arvavad, et nad oleksid siiski pidanud saama positiivse vastuse ning PPA on rikkunud menetlusreegleid, saavad otsuse edasi kaevata kohtusse. Siis kohus hindab, kas PPA on reegleid järginud ning kas otsus oli õiguspärane. Seega pole piirimonitooring ning varjupaigataotluste vastuvõtmine kindlasti riigile ohuks – PPA ja kohus teevad oma tööd ning rahvusvahelise kaitse (pagulasstaatuse või täiendava kaitse) saavad vaid need, kellel on põhjendatud alus seda saada.
Piirimonitooring aitaks ka kaasa sellele, et illegaalselt piiri ületavaid pagulasi ei koheldaks kurjategijatena. ÜRO pagulaste agentuur on korduvalt rõhutanud, et pagulasi ei tohiks kohelda kurjategijatena ning nende illegaalset piiriületust ei tohiks karistada, sest tihtipeale ei olegi neil seaduslikku võimalust riiki siseneda. Piirimonitooringu käigus saaks tagada, et pagulaste inimõigus – õigus taotleda varjupaika – oleks tagatud. Piirimonitooring aitaks vähendada praegust praktikat, kus Vene viisaga varjupaigataotlejaid võidakse üle anda Venemaale, kus nende õigused ei pruugi olla kaitstud.
Kuid tuleme tagasi küsimuse juurde, milleks meile pagulased. Esiteks soovin märkida, et pagulastest, kellega meie oleme kokku puutunud, pole mitte keegi avaldanud soovi elada toetustest. Paljud hoopis küsivad, millist tööd nad teha saaksid, et võimalikult kiiresti oma leiva peale saada. Samuti on palju väga haritud pagulasi ning töö leidmine Eestis ei oleks neile probleem – näiteks arstid, IT-spetsialistid, loomaarstid, tõlgid.
Tundub, et paljusid siiski huvitab küsimus, miks neid meile vaja on ja mis kasu nad toovad. Kuigi ma ei arva, et kõik peab alati kasu tooma, toovad pagulased riigile kasu. Pagulased toovad endaga kaasa tükikese oma kultuurist, mida te saate näiteks nautida rahvusköökides söömas käies. Nad toovad endaga kaasa uued tuuled ja ideed, mis võivad kultuuri, riiki ja selle kodanikke edasi viia.
Näiteid ka selle tõestamiseks: Sigmund Freud, 14. dalai-laama, Max Born, Albert Einstein, Joel Casamayor, Mario Stanic ning näiteks Jerry Springeri vanemad olid pagulased Saksamaalt. Näiteid on palju, palju rohkem.
Neile, kes arvavad, et pagulased tulevad paremat elu otsima, on mul üks küsimus: mis on sinu jaoks parem elu? Meie mõistes on tihtipeale parem elu suurem palk ja rohkem puhkust, kuid pagulaste jaoks tähendab parem elu näiteks rahu, turvalist ja stabiilset riiki, kus ei pea kartma piinamisi või kuulirahet.
Pagulased üldjuhul tahavad olukorra paranedes siiski oma kodumaale naasta. Sellest rääkides on paljud väljendanud kurbust, et nad ei saa praegu oma kodumaale tagasi minna, ent olukorra paranedes nad sooviksid minna. Miks? Sest olgugi et nad on oma kodumaal kannatanud ja sattunud tagakiusamise ohvriks, on neil sealt ka häid mälestusi. Mälestusi lapsepõlvest, ema muinasjuttudest ning koos sõpradega mägedes jalutades lauldud lauludest. Mälestusi, mida neilt keegi võtta ei saa.
Artikkel ilmus Postimehe arvamusportaalis.