Uudised: põgenikelaager

Eestlased ehitasid pagulaslastele Jordaanias arvutiklassi

Eesti mittetulundusühing Mondo aitas ehitada Jordaanias asuvasse süürlaste pagulaslaagrisse arvutiklassi.

Äsja Jordaaniast naasnud Mondo töötajad ütlevad, et huvi arvutikursuste vastu on suur ja õige pea avatakse juba teine arvutiklass, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Jordaanias asuv Zaatari pagulaslaager on rahvaarvult suurem kui Tartu linn. MTÜ Mondo humanitaarabi projekti koordinaator Kristi Raidma on see pagulaslaager maailmas suuruselt teine. 

"Seal on umbes 130 000 pagulast. Ehk siis tegu on täiesti linnaga ja võib öelda, et Jordaania suuruselt viienda linnaga. See laager asub kõrbes ehk siis mitte ühtegi taime, mitte midagi seal ei ole. See on väga selline üksluine ja päike paistab lagipähe terve päeva," kirjeldas Raidma pagulaslaagri eluolu.

Viis päeva laagris veetnud Mondo töötajaid käisid kontrollimas, kas ja kuidas novembri lõpus avatud noortekeskuse kahes, kokku 21 arvutiga klassiruumis õpilastele tunde läbi viiakse. 

Praegu õpivad kolmekuulisel kursusel 40 noort ühes arvutiklassis, sest teist veel valmistatakse. Neiud ja noormehed omandavad teadmisi eraldi aegadel. 

15- kuni 24-aastaseid süürlasi õpetavad kvalifitseeritud pagulaslaagrist leitud õpetajad, kelle aastase palga on samuti taganud Eesti MTÜ. 

Kuna Jordaanias on arvutiõpetus alates 7. klassist kohustuslik, siis Mondo hariduseksperdi Kristi Ockba arvates oli nende samm hädavajalik, et Süüria lastel oleks tulevikus võimalik Jordaania koolides hakkama saada.

"See siis tunduski väga reaalne vajadus neile ja väga soovitud vajadus. Ega need õpilased seal ei kasuta internetti isegi. Põhimõtteliselt nad seal õpivadki arvutikasutust," lausus Ockba.

Araabiakeelse arvuti algõpetuse teatmiku koostas Kristi Ockba pagulaslaagri jaoks ise. Mondo projekti rahastas välisministeerium 90 000 euroga. Lisaks arvutikursustele saavad Mondo abiga 1500 pagulaslaagri last ka kolm kuud mahlajooki.

Uudist vahendab ERR uudisteportaal.

MTÜ Mondo kutsub annetama pagulaslaagris elavatele Süüria lastele

MTÜ Mondo kutsub tegema annetust, et pagulaslaagris elavatel Süüria lastel oleks koolis käies kõht täis. 10 euro eest kuus saab igale lapsele pakkuda koolipäeval väikese eine, mis sisaldab mahlajooki ja energiabatooni. Kampaania jätkab Tallinna Inglise Kolledži õpilaste algatust, kes suve hakul korraldasid heategevuskontserdi, mille abil kogutud raha eest saab klassitäis lapsi kuu aega koolilõunat süüa.

Nagu Eestis, algas uus kooliaasta ka Süüria lastel. Paljud neist on sunnitud kodusõja tõttu juba teist aastat elama naaberriikide pagulaslaagrites. Jordaanias asuvas Za'atri laagris elab 130 000 süürlast, neist 45 000 on lapsed. „Za'atri laager on suuruselt teine pagulaslaager maailmas ja lapsed peavad jala kõndima mitmeid kilomeetreid, et koolini jõuda“, kinnitab suvel laagrit külastanud MTÜ Mondo haridusekspert Maari Ross. „Kuuma päikese käes on koolitee kurnav, raske on tühja kõhuga õppida, veel raskem sellest rõõmu tunda“. Koole on laagris vaid kolm, kuid abiorganisatsioonid teevad jõupingutusi, et paguluses elavatel lastel oleks võimalik õppida ja aega veeta nagu tavalistelgi lastel.

Annetada saab septembri lõpuni MTÜ Mondo annetuskeskkonna vahendusel www.muudamaailma.ee või otse SEB pangakontole 10220099409013 selgitusega "koolilõuna".

Annetuskampaania on osa MTÜ Mondo humanitaarabiprojektist, mille raames toetame Süüria pagulaste haridust Jordaanias. Projekti rahastab Eesti välisministeerium. MTÜ Mondo partnerid Za'atri laagris on Relief International ja Finn Church Aid.

Lisainfo: Riina Kuusik-Rajasaar
MTÜ Mondo toetusprogrammi juht
tel. 56983050
riina.kuusik@mondo.org.ee

Salam Kawakibi: Süüria põgenike olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse

Nagu me nüüd näeme, ei ole Süüria nn araabia kevadest kõrvale jäänud, nagu mitmed vaatlejad algselt arvasid. Kodusõja tulemusena on praeguseks oma kodust naaberriikidesse põgenenud juba enam kui miljon inimest ja mitmed miljonid on pidanud riigisiseselt ümber asuma.

Tegelikult on neid palju enam. Me räägime nüüd umbes kahest miljonist põgenikust ja kuuest kuni kaheksast miljonist riigisisesest ümberasujast. Kuid mina ei räägi kunagi kodusõjast, vaid sõjast tsiviilisikute vastu, kuigi režiim on püüdnud seda muuta kodusõjaks. Ma kardan, et kui asjad samas suunas edasi liiguvad, muutub see konflikt mõne kuu pärast tõepoolest kodusõjaks, kuid praegu see veel kodusõda ei ole.

Põgenike numbrid kasvavad igapäevaselt. Kas olukord on tõesti nii hull, nagu need arvud panevad uskuma, või hullem veel?

Olukord on tunduvalt hullem kui uudistes räägitakse: see on hiigelsuur probleem kõikidele abistavatele organisatsioonidele. Seejuures võib aitamine olla väga bürokraatlik: organisatsioonid vajavad mandaati, et oma tööd teha, kuid tihti saavad nad töötada vaid Süürias tegutsevate humanitaarorganisatsioonide kaudu ning ÜRO allorganisatsioonid peavad töötama läbi valitsusaparaadi. Samuti ei saa nad töötada vabastatud aladel, kuna nad vajavad kokkulepet valitsusega ja vabastatud aladel meil ei ole valitsust. Seega on meil suur humanitaarne kriis.

Peamisteks põgenike sihtriikideks on olnud Jordaania, Liibanon ja Türgi. Kuidas on lood põgenike vastuvõtmisega?

Olukord põgenikelaagrites on riigiti väga erinev. Türgis on tingimused suhteliselt head, rahuldavad. Jordaanias on tingimused ebainimlikud. Liibanonis aga on valitsus keeldunud põgenikelaagreid rajamast ja seega on põgenikud kõikjal: tänavatel, parkides, vanades hoonetes. Nad püüavad maju rentida, kuid nende arv kasvab igapäevaselt: umbes 2000-5000 inimest lahkub Süüriast iga päev. See on uskumatu olukord, kuid mitte keegi ei reageeri ja mitte keegi ei püüa leida lahendust.

Te kirjeldasite Jordaania olukorda kui ebainimlikku. Ehk täpsustate?

See on ebainimlik, kuna põgenikud on kõrbes asuvas laagris, ilma igasuguse võimaluseta sealt lahkuda. Neile antakse väga vähe abi ning sealsed sanitaartingimused ja ligipääs arstiabile on väga halvad. Hetkel on seal tõeline humanitaarne kriis.

Kas tegemist on siis suletud laagritega?

Jah, Jordaanias on suletud laagrid, kuid mitte Türgis. Türgis võivad põgenikud laagrist lahkuda ja sinna ööseks tagasi tulla. Aga Jordaania laagritest on väga raske lahkuda. Põgenikud võivad sealt välja minna, kuid nad vajavad selleks spetsiaalset autoriseeringut – see on väga kontrollitud. Kuid põgenike hulk kasvab iga päevaga ja Jordaania valitsuse võimekus nendega toime tulla on väga halb.

Kuid miks ei soovi Liibanoni valitsus ametlikke põgenikelaagreid rajada?

Nad ei taha laagreid luua, kuna nad ei soovi luua uut Palestiina laagrite sarnast olukorda. Liibanonis elab põgenikelaagrites umbes 400000 palestiinlast, nad ei taha juurde saada ka süürlaste laagreid. Süürlasi on Liibanonis praegu hinnanguliselt 1,4 miljonit – nendest suur hulk on põgenikud, kuid on ka inimesed, kes töötasid Liibanonis, ja rikkad inimesed, kes samuti läksid üle piiri. Seega on meil väga erinevad põgenike kategooriad. Kuid suurem osa neist on siiski vaesed inimesed, kes vajavad abi.

Liibanoni sees paistab olevat konflikt al-Assadi toetajate ja vastaste vahel. Kas ka see mõjutab põgenike vastuvõtmist?

Al-Assadil ei ole Liibanonis suurt toetajaskonda, probleem on humanitaarne. Suurem osa Süüria põgenikest on sunni moslemid ja Liibanonis on kartus, et suure arvu Süüria põgenike vastuvõtmise korral mõjutab see ka kogukondlikku, demograafilist tasakaalu. See on põhiküsimus.

Kuid eraldi probleem on ka Hezbollah’i toetus al-Assadi režiimile. Hezbollah saab oma käsud Iraanist ja nad teevad täpselt seda, mida Iraan tahab. Praegu võitlevad nad ka Süüria sees, nad tapavad Süüria inimesi ja nad suhtuvad väga halvasti ka Süüria põgenikesse Liibanonis.

Te olete varasemalt öelnud, et “deklaratsioonid ja hea tahe ei toida nälgijaid ja ei paku põgenikele varjualust”, viidates hambutule rahvusvahelisele reageerimisele. Kuid mis toidaks? Mida oleks rahvusvaheliselt avalikkuselt kõige enam tarvis?

Esiteks, me peame sõja lõpetama. Me teame, kuidas sõda lõpetada. Mida ma kardan, on Süüria praeguse olukorra transformeerumine üksnes humanitaarseks küsimuseks, unustades seejuures poliitilise dimensiooni. See oleks väga ohtlik. Meil on väga suured humanitaarsed probleemid, kuid peamine võti probleemi lahendamiseks on poliitiline – see ei ole üksnes raha või toidu saatmine. Ka selline abi on väga tähtis, kuid konfliktile tuleb leida poliitiline lahendus. Ilma selleta võime me Süüria põgenikest hakata rääkima samamoodi nagu me räägime Palestiina põgenikest alates 1948. aastast. Meist saaks vaid sõnade allikas erinevatele ekspertidele – see oleks väga hea ÜRO ekspertidele, rohkem tööd ja suured palgad...

Konflikti alguses kartsid paljud, et suur pagulastevoog hakkab liikuma Euroopa poole, kuid tegelikult on Euroopas varjupaika otsinud vaid ca 40000 inimest. Mida te arvate, miks on ennustuste ja reaalsuse vahe niivõrd suur?

Tegemist on Euroopa riikide silmakirjalikkusega: me toetame Süüria revolutsiooni, me toetame demokraatiale üleminekut Süürias, kuid me ei võta süürlasi oma riiki vastu. See on klassika. Inimesed paluvad Euroopas varjupaika, kuid seda ei võimaldata neile, see on väga piiratud. Näiteks Eesti piirilt saadeti üks varjupaigataotleja Venemaale tagasi, samal ajal kui me räägime Venemaast kui heast al-Assadi režiimi liitlasest. Sellele vaatamata saadate abivajaja sinna tagasi – see on ebainimlik reaktsioon. Isegi Prantsusmaa, mis teeskles suurt toetust Süüria revolutsioonile, võtab vastu väga vähe põgenikke. See on väga halb poliitika. Kuid selline ongi Euroopa poliitika – see ei üllata mind.

Mis on nende miljonite inimeste, kes on Süüriast lahkunud, tulevik?

Ma loodan loomulikult, et nad saavad varsti oma kodudesse tagasi pöörduda, kuid vaadeldes situatsiooni arengut, olen ma üsna pessimistlik. Tundub, et keegi ei taha sõda lõpetada, keegi ei taha praeguse režiimiga lõpparvet teha. Ka Lääneriigid jätkavad oma suhteid selle režiimiga. Te peaksite teadma, et näiteks Rootsi valitsus ei rakenda Euroopa Liidu Süüria-vastaseid sanktsioone ja Ericsson jätkab vahendite, millega saab internetti kontrollida, saatmist Süüriasse, ilma igasuguse austuseta ELi sanktsioonide suhtes. See on vaid üks näide.  Soovid ja lootused võivad ju olla head, kuid praktika on halb.

Salam Kawakibi on Süüriast pärit poliitikateadlane ja araabia maade ekspert, mõttekoja Arab Reform Initiative asedirektor. 

Küsis Eero Janson