Uudised: varjupaigataotlus
Maksim Jefimov: Venemaad valitseb endine KGB, kellele ei meeldi vabadus
Eestisse pakku tulnud blogija: koju Venemaale tagasi pöörduda oleks mul kindlasti ohtlik.
Kohtume Maksim Jefimoviga Pärnu bussijaamas, kuid fotograafi palvel siirdume peaväljakule, kus saab blogija panna niimoodi istuma, et raamatukogu seinal olev @-märk jääks koos temaga pildile. Jefimov laseb sellel rahulikult sündida, sest nagu ta ise ütleb, on Venemaa opositsioonile ja inimõiguslastele väga oluline, et nende probleemidest ja püüdlustest räägitaks, ja ta tänab, et tema vastu huvi tuntakse.
„Ma ei ole ükskõikne inimene. Mind huvitab ühiskonna muutmine, mida ma üritasin meie elu probleemkohti kritiseerides ka saavutada. Näitasin kõigi murekohti – nii kohalike poliitikute, riigivõimu kui ka kiriku omi – ehk kõike, mis mind ärritab ja puudutab,” selgitab Jefimov oma mitu aastat käigus olnud blogi teemavalikut.
„Esmalt on Venemaa suurim probleem ikkagi korruptsioon, mida päevast päeva näha on väga-väga valus.”
Maksim Jefimov tahab oma sõnumiga, mida ta nimetab kodanikuühiskonna hääleks, jõuda Vene poliitikuteni, kuid sellised hääled kipuvad Venemaal liiga vaikseks jääma. Jefimovi näide võib saada hoiatuseks ka teistele blogijatele, sest peale kriminaalsüüdistuse taheti teda kaks korda psühhiaatrilisele ravile saata. Miks siis? „Kõige omapärasem ongi see, et ma ei kirjutanud tegelikult kiriku kohta midagi eriti jõulist,” ütleb Jefimov oma laineid tekitanud postituse „Karjalal on pappidest kõrini” kohta. „Kirjutasin tavalisi asju – miks saab kirik riigilt suurel hulgal kinnisvara ja sealhulgas vanu lasteaedu, kui meil on lasteaedadest tõsine puudus.”
Postitusele järgnes hullumajaga ähvardamine ja usufanaatikute ähvardused. See ja usuviha levitamise süüdistus sundis ta maikuus Venemaalt põgenema. Eestisse tõi Jefimovi proosaline põhjus: tal oli parasjagu kehtiv Eesti viisa ja mõne aasta eest Pärnu lähistele ostetud väike suvila, kus on vajaduse korral võimalik peavarju saada ja ära elada.
Kriminaalide huviorbiidis
Jefimov ei pea probleemset postitust sugugi oma karjääri kõige mõjukamaks. Selle tiitli vääriline on tema enda arvates hoopis üks kohalike ametnike ja kuritegeliku maailma sidemeid paljastanud videouudis, mis jõudis väiksest Karjalast üleriigilise meedia tähelepanu keskmesse. „Üks ärinaine kaotas oma ettevõtte, sest see oli piisavalt kasumlik ja tema enda sissetulek oli piisavalt hea. Kriminaalid tahtsid seda ettevõtet endale saada ja võimude abiga see ka saavutati – naist peksti mitu korda ja ta oli korduvalt haiglas,” meenutab Jefimov. „Ma tegin temast video, panin Youtube’i üles ja saatsin edasi presidendi veebilehele. Pärast paari päeva olid seda näinud paljud inimesed, kohalikud ajakirjanikud jagasid videot ja üleriigilised kanalid tegid sellest uudise. Kuid sellised juhtumid on siiski harvad ja enamasti ei pälvi blogides kirjutatu suurt tähelepanu.”
Blogi kaudu üritab Jefimov peale valupunktide näitamise ka ühiskonna suhtumist mõjutada. „Mulle meeldiks, et poliitikud kuulaksid minu häält ja arvamust. Minu hääl on kodanikuühiskonna märk, mis näitab korruptsiooni, ametnike raiskamist, kohtupidamise ja kohtunike väärtegusid, politseinike omavoli, inimõiguste rikkumisi – kõik on valusad teemad, mis puudutavad meid kõiki,” selgitab ta ja lisab, et teemat valides on tänuväärsed allikad kohalikud juristid, kes pidevalt riigiaparaadi ebaõiglusega kokku puutuvad. „Juristid jagavad oma klientidega teavet, et minu kaudu on võimalik teha video ja inimõiguste rikkumistest teada anda, aga küllap väsisid ametnikud minu esitatud küsimustest ära ja otsustasid mu tegevuse lõpetada. Praegune kriminaaluurimine on otseselt seotud minu inimõiguste alase ja ajakirjandusliku tegevusega,” on Jefimov kindel.
Endine ajakirjanik
Enne blogipidamist oli Jefimov kohalikul tasemel tunnustatud ajakirjanik, kelle lugusid avaldati ajalehtedes ja keda kutsuti televisiooni esinema. Kriitilised blogipostitused muutsid ta enda sõnul persona non grata’ks. Pärast seda sai ta tungivaid soovitusi tegevus lõpetada. „Ma ei saa vooluga kaasa minna ja oma käitumist muuta. Ma ei saa silmi kinni pigistada, sest kui ma näen, et midagi on valesti, siis ma üritan seda ka muuta,” põhjendab ta oma tegevust.
Kui araabia kevade puhul mängisid sotsiaalvõrgustikud ja internet üliolulist rolli, siis samamoodi ühendavad need ka Venemaa teisitimõtlejaid. „Seal saavad avatud meeltega inimesed kohtuda ühises ruumis, kus mõtteid vahetada ja arvamusi avaldada. See ruum tekitab protestilaineid,” sõnas Jefimov.
Jefimovi sõnul on õigeusu kirik muutunud Venemaa riigiaparaadi osaks – see on kui ideoloogiline osakond või ministeerium. „Preestrid on justkui ametnikud ja kirik on väga mõjuvõimas. Me näeme kirikut sisuliselt kõikjal: koolides, ülikoolides, armees, vanglas,” loetleb ta. „Me näeme igal õhtul televiisoris uudiseid kolmest inimesest – Putin, Medvedev ja Gundajev (patriarh Kirill – D. L.).”
Tagasi Nõukogude Liidus
Samal ajal kui kiriku roll on viimase kümmekonna aasta jooksul pidevalt suurenenud, on tunduvalt vähenenud Venemaa inimõigused ja muud olulised vabadused. „On kadunud sõnavabadus, usuvabadus, kogunemisvabadus. Nüüd teavad kõik, et Venemaad valitseb endine KGB, mille ohvitser Putin oli ja mis oli kriminaalne organisatsioon,” kinnitab Jefimov.
„Neile inimestele ei meeldi demokraatia ja vabadus ning neil on pikaajaline inimõiguste rikkumise kogemus, mistõttu võimegi rääkida poliitilisest tagakiusamisest ja riigimaffiast.”
„Me oleme tagasi Nõukogude Liidus, mis erineb varasemast ainult selle poolest, et poodides on nüüd vorsti,” naerab ta. „Medvedevil ja Putinil pole vahet ja Medvedevi liberaalsus oli lihtsalt illusioon. Tegelikult oli ta lihtsalt Putini kloon ja Venemaad valitseb süsteem, mida nimetatakse putinismiks ja mis on tegelikult KGB võim,” leiab ta.
Praegu on Jefimovi tuleviku kohal suured küsimärgid. Pärast Venemaalt lahkumist kuulutati ta üle riigi tagaotsitavaks ja Karjala piirkondlikud uurimisorganid on juba teatanud, et kavatsetakse välja anda ka rahvusvaheline tagaotsimisorder.
„Kauaks ma Eestisse jään? Ma tõesti ei tea. Kui saaksin koju tagasi minna, siis läheksin, sest Venemaa on ikkagi mu kodumaa, kuid selleks pean ma olema kindel, et see riik on minu jaoks ohutu,” sõnas Jefimov.
KOMMENTAAR
Eestil on otsustamiseks aega pool aastat
Ellen Lebedeva PPA peaekspert
Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on Eesti riigil õigus otsustada varjupaigataotluse rahuldamine või rahuldamisest keeldumine kuue kuu jooksul. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid asjaolusid.
Varjupaigataotluse suhtes on võimalik langetada kolm otsust. Keelduva otsuse puhul peab isik Eestist lahkuma, täiendava kaitse andmise puhul antakse isikule üheaastase kehtivusega Eestis elamise luba võimalusega seda pikendada ning pagulase staatuse omandamisega kaasneb elamisluba Eestis kolmeks aastaks samuti pikendamise võimalusega.
31.07.2012 seisuga oli PPA menetluses kümne isiku varjupaigataotlus (peale selle kuus taotlust kohtumenetluses), kokku on 2000. aastast kuni 31. juulini 2012 varjupaiga saanud 38 isikut ja täiendava kaitse 25 isikut.
Pagulase staatuse saab välismaalane, keda oma päritoluriigis rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast taga kiusatakse. Tagakiusamise ja tõsise ohu allikatena käsitletakse varjupaigataotluse menetlemisel võime, kes juhivad riiki või selle osa, või muid institutsioone, kes ei suuda pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest. Et määratleda tagakiusu alusena poliitiline meelsus, eeldab see isikul selliseid poliitilisi vaateid, mida riigivõim ei salli ja mille pinnalt isik riigivõimu arvustab.
Lugu pärineb siit.
LOE ÜHTLASI MAKSIM JEFIMOVIGA TEHTUD INTERVJUUD: Eestis varjupaika otsivat blogijat ootab kodumaal kriminaalvastutus õigeusu kirikut puudutavate publikatsioonide eest.
Maksim Jefimov on Eestist poliitilist varjupaika palunud ja elab Eestis juba maikuust saadik.
Mis põhjusel te Venemaalt lahkusite?
Mind süüdistatakse rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel. Tegelikult on see seotud minu tegevusega inimõiguste vallas ning samuti tugeva kriitikaga valitsuse ja kiriku tegevuse aadressil Karjalas. Mind on ka kaks korda üritatud vägisi viia psühhiaatriahaiglasse, kuigi ma olen psüühiliselt täiesti terve.
Kuidas nii? Tulevad inimesed, kes lihtsalt viivad teid hullumajja?
Ei, muidugi mitte lihtsalt. Järgiti teatud formaalsusi, nagu näiteks pöördumine kohtu poole psühhiaatrilise uuringu tegemiseks, et selgitada välja, kas mul on isiksushäired. Aga tegelikult oli see vaid katse mulle survet avaldada ja võtta mult määramatuks ajaks vabadus.
Tähendab, selle kõige taga on poliitika?
Absoluutselt. Ja see, mis Pussy Rioti ümber toimub, näitab selgelt Venemaa repressioone võimu kriitikute suhtes.
Millal te Eestisse tulite ja miks just siia?
See oli minu iseseisev valik. Ma olen mõned korrad Eestis käinud, mul oli Eesti viisa, Eesti on mulle enam-vähem tuttav ja seega mõtlesin, et siin võiks proovida varjupaika paluda. Mais jõudsin Eestisse ja siis palusin ka varjupaika, aga seni mu taotlust veel arutatakse.
Mis te arvate, kas teile antakse poliitilist varjupaika?
Selle kohta ei saa veel midagi öelda. Aga kui ma ei loodaks, poleks ma ju varjupaika palunud. Usun, et mul on tugev alus seda saada.
Millest te elate?
Loomulikult on mul pere, kes mind väga toetab, sugulased, kes mind aitavad. Pealegi, kui ma töötasin, kogusin raha mustadeks päevadeks.
Kas olete Eesti võimudega juba kohtunud?
Jah, loomulikult. Mind kuulati ära. Rahvusvahelise kaitse osakonnas töötavad väga kenad inimesed
Kas olete suhelnud ka kohaliku vene kogukonnaga?
Mul pole mingeid kontakte.
Intervjuu pärineb siit.
Vene meedia: blogija palus Eestilt varjupaika
Vene blogija Maksim Jefimov, keda kodumaal ootab kriminaalvastutus Vene õigeusukirikut puudutavate publikatsioonide eest, palus Eestist poliitilist varjupaika, vahendas Interfax esmaspäeval inimõigusühenduse Agora teadet.
«Mihhail Jefimov pöördus Eesti politsei- ja piirivalveametisse palvega anda talle ajutine poliitiline varjupaik. Ta teatas meile sellest täna [esmaspäeval],» selgitas Agora, kes esindab blogija huve tema suhtes algatatud kriminaalasjas.
«Eesti liitus 1997. aastal 1951. aastast pärineva Genfi konventsiooniga põgenike staatusest ning selle 1967. aasta New Yorgi protokolliga. Ma sain varjupaika taotleva inimese isikutunnistuse,» tsiteeris ühendus Jefimovi teadet.
Vene võimud alustasid Jefimovi suhtes kriminaalmenetlust juurdlusosakonna juhi 7. märtsi raporti alusel, teda kahtlustatakse «vihavaenu või vaenu õhutamises, samuti rühma isikute väärikuse alandamises religiooni suhtumise tunnuste alusel», teatas Interfax.
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) staatuse määratlemise büroo juhataja Ellen Lebedeva sõnul, ei avalda PPA varjupaigataotlejate andmeid, kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega ja seda ei luba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus, mille kohaselt ei ole varjupaigamenetlus avalik ning PPA hoiab menetluse käigus saadud informatsiooni konfidentsiaalsena.
Varjupaiga taotlemine toimub kas enne riiki sisenemist ükskõik millises piiripunktis Eesti Vabariigi piiril või Eestis viibides politsei- ja piirivaleameti kaudu. Vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on Eesti riigil õigus otsustada varjupaigataotluse rahuldamine või rahuldamisest keeldumine 6 kuu jooksul. Iga taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ja erapooletult. Otsuse tegemisel võetakse arvesse taotleja päritolumaa inimõiguste alast olukorda, taotleja selgitusi tagakiusamise kohta ja kõiki muid konkreetse taotlusega seonduvaid asjaolusid. Juhul, kui varjupaigataotlus rahuldatakse, antakse varjupaika taotlenud isikule pagulase staatus, millega kaasneb Eesti elamisluba tähtajaga 3 aastat.
Uudis pärineb siit.
Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikust
Anni Säär on pagulaste õiguskliiniku nooremõigusekspert. Ta on huvitatud rahvusvahelistest inimõigustest ja omandab hetkel bakalaureuse kraadi õiguses TTÜ õiguse instituudis. Tema oli ka üks esimestest tudengitest, kes pagulaste õiguskliiniku pilootprojektis osales.
Seega kogemusi sain väga erinevaid ja väga palju. Võin kinnitada, et kõike kindlasti ülikoolis ei õpi ja vahetu kokkupuude annab kõige parema kogemuse.
Inimõiguste keskuse pagulaste õiguskliinikusse praktikale tulles tuleb kindlasti kokku puutuda kaebuste kirjutamisega, riigi õigusabi taotlemisega, klientidega ja ametnikega suhtlemisega ja palju muuga, millest oma hilisemas töös ka praktiliselt väga palju kasu on. Kuna Eestis on tegu veel suhteliselt noore valdkonnaga, on kõigil võimalus midagi muuta, pakkuda uusi lahendusi.
Kogemused annavad oskused ning oskusi on nii olevikus kui tulevikus kindlasti vaja, seega ei jookse see praktika kellelgi mööda külgi maha, vastupidi – see annab palju juurde.
3. Nagu mainisid – oled siin töötades näinud väga erinevaid juhtumeid – kas oskad kuidagi üldistavalt midagi nende põhjal ka Eesti olukorra kohta öelda? Eesti kohta ütleks seda, et lausa naeruväärne on olukord, kus isikud, kes õigusabi väga vajavad, seda ei saa. Või on tee õigusabi saamiseks liiga raske ning keeruline.
4. Sel aastal Eestis varjupaika saanud võrdlemisi vähe inimesi, samuti pole praegu varjupaigataotlejaid kuigi palju (kui üldse?) – oskad põhjendada, milles võib Sinu meelest asi olla? Raske on oletada – siin saab pakkuda mitmeid võimalusi alates sellest, et isikud lihtsalt ei soovi läbi Eesti tulla Euroopasse. Loomulikult võib ka olla sinisilmne ja arvata, et maailmas on olukord juba palju parem kui eelmine aasta. Põhjust, milles tegelikult asi on, ei saa mitte keegi 100% kindlusega öelda.
5. Kas Eesti varjupaigamenetlussüsteemis annaks Sinu hinnangul midagi parandada? Kindlasti.
Esimene, ja kõige olulisem on see, et oleks vaja tagada rahvusvaheliste nõuete kohane õigusabi kättesaadavus. Eeskujuks võiks olla Rootsi.
Teiseks oleks aga vaja muutusi selles praktikas kuidas varjupaigataotlejad satuvad väljasaatmiskeskusesse ning selles, et neid sealt enam menetluse jooksul välja ei lasta (Illuka vastuvõtu keskusesse).
Nagu ka Politsei- ja Piirivalveamet on öelnud – piisab praegusest süsteemist antud taotlejate arvule, kuid kui see peaks suurenema, siis tekiks suur probleem.
Intervjuu pärineb siit.