Uudised: varjupaigataotlus
Ilves: brittide otsus pakkuda afgaanidele elukohta võiks olla eeskujuks ka Eestile
President Toomas Hendrik Ilves ei kiida heaks valitsuse otsust mitte rahuldada Afganistanis Eesti üksusi aidanud tõlk Omari asüülitaotlust. Ilvese sõnul võiks Eesti võtta eeskuju ka hiljutisest Suurbitannia otsusest pakkuda afgaani tõlkidele elukohta.
"Briti valitsuse valmisolek pakkuda viieaastast viisat kõigile nende heaks rindepiirkonnas vähemalt aasta töötanud afgaanidele, saab olla eeskujuks ka Eestile, kelle kaitseväelased võitlevad koos brittidega Lõuna-Afganistanis," ütles Ilves ERR-i uudisteportaalile.
Ilves märkis, et Briti võimud lähtuvad samast põhimõttest, mida ta väljendas juba aprilli alguses: Eestil lasub moraalne kohustus aidata neid, kes on aidanud meie üksusi Afganistanis.
"Küsimus pole üksnes meie suuremeelsuses. Peame mõtlema ka sellele, et tõlgid säästavad oma tööga paljude – tänu neile tõlkidele lahingupiirkonnas õigeid otsuseid teinud – koalitsioonisõdurite elu. Ka nii mõnegi Eesti kaitseväelase elu," sõnas president.
"Selline tõdemus kohustab meid palju rohkemaks kui Eesti seni on teinud. Öeldes, et omasid me maha ei jäta, siis pidagem meeles – omade hulka kuuluvad ka meie üksuste tõlgid, kes oma tööga on ohtu seadnud enda julgeoleku," lisas ta.
Ilves lausus, et me toetame ja algatame mitmeid rahvusvahelisi resolutsioone nõrkade ning väetite aitamisest, aga kui seisame silmitsi konkreetse juhtumiga, ühe inimese probleemiga, siis järsku tõmbume bürokraatia varju. "Mina sellist suhtumist ei toeta – arvan jätkuvalt, et nõrgema kaitsmine on tugevama moraalne kohustus."
Lõpuks ei saa me presidendi sõnul unustada inimlikkust ja enda minevikku. "Küsigem, mis oleks juhtunud, kui meie kaasmaalased, kes pärast Teist maailmasõda punase terrori eest põgenesid, oleks teiste riikide poolt tagasi saadetud põhjendusel, et kodumaal neile ohtu pole? Meie enda lähiminevik kohustab meil iseendale ka selliseid küsimusi esitama," lõpetas president Ilves.
Eesti riik otsustas mai alguses mitte rahuldada Eesti kaitseväe kolme Afganistani rotatsiooni aidanud afgaan Omari ümberasumise taotlust.
Eile teatasid Briti võimud, et kuni 600 afgaani tõlki, kes on töötanud Briti vägede heaks, saavad õiguse asuda elama Suurbritanniasse. Tõlgid saavad viieaastase viisa, mille tähtaja lõppemisel võivad nad üldistel alustel taotleda alalist elamisluba.
Välisminister Urmas Paeti ja kaitseminister Urmas Reinsalu kinnitusel ei kavatse Eesti oma otsust tõlk Omari asüülitaotluse suhtes muuta.
Uudist vahendab ERRi uudisteportaal.
Kelam: väited Afganistani turvalisusest on silmakirjalikud
Europarlamendi saadik Tunne Kelam (IRL) on seda meelt, et Suurbritannia valitsuse meelemuutuse valguses peaks ka Eesti vaatama üle otsuse mitte anda asüüli Eesti üksuse tõlgile Omarile, sest väited Afganistani turvalisusest on silmakirjalikud ja ei vasta reaalsusele.
Eile selgus, et Suurbritannia valitsus on valmis andma umbes 600 afgaani tõlgile kuni viieaastase viisa, et kaitsta neid võimalike kodumaal varitsevate ohtude eest pärast välisvägede lahkumist, Eesti välis- ja kaitseministri kinnitusel ei kavatse aga riik muuta oma otsust tõlk Omarile asüüli andmisest keelduda.
Kelam rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et tema meelest on Suurbritannia otsus hea signaal ja ka Eesti peaks seda järgima.
Kelami hinnangul on Omari otsuse ümbervaatamine mõeldav, oleks moraalselt õige ja üldse mitte piinlik.
"Kui me vaatame Suurbritannia valitsuse otsust, siis on seal selgelt klassifitseeritud need tingimused. See ei ole igaveseks, aga see tagab neile inimestele teatud hingetõmbeaja, suurema turvalisuse ja see on lihtsalt tähtis. See on solidaarsusavaldus inimestega, kelle vabaduse ja demokraatia kaitseks aastaid on Afganistanis võideldud," rääkis ta.
Kuigi valitsusliikmed, sh Kelami erakonnakaaslasest kaitseminister on korranud hiljuti Eestis visiidil käinud Afganistani presidendi Hamid Karzai väiteid, et Afganistanis tagatakse turvalisus ja keegi ei pea hirmu tundma, Kelam sellega ei nõustu.
"Minu meelest Afganistani olukord on läbi aastate üsna teada, ka meie esindajad on seal olnud, me teame, et see ei ole turvaline," sõnas Kelam, tuues kohe näiteks Iraagi, kust on liitlasväed lahkunud, kuid olukord järsult halvenenud.
"Ei saa kuidagi öelda, et Iraak oleks turvaline maa, ja seda enam Afganistan, kus ametlikult käib kodusõda edasi. Niiet selles mõttes me ei saaks küll anda mingeid turvalisusetagatisi neile inimestele, kes on liitlasvägedega koostööd teinud. See oleks lausa silmakirjalik ja midagi täiesti lahus tegelikust reaalsusest," rääkis ta.
Kelam tõrjus samas väidet, et kui Eesti lähtus otsuse tegemisel suuresti Suurbritannia eeskujust ja kui nüüd Suurbritannia tegi meelemuutuse ja Eesti teeks koheselt sama, saaks öelda, et Eesti teeb täpselt nii nagu London ees.
"Küsimus on ikkagi põhimõtetes, väikeriigi jaoks poliitika peaks lähtuma eelkõige põhimõtetest ja meie üks põhimõte on kindlasti solidaarsus. Riiklik julgeolek ja turvalisus on kõige tähtsam, aga kui me oleme püüdnud kaasa aidata teiste maade ja rahvaste turvalisuse tugevdamiseks, siis on täiesti õige minu meelest see põhimõte, et me püüame neid inimesi aidata ja ka neid turvalisse tsooni toimetada, mitte jätta neid tapmisohtu," rääkis ta.
Uudist vahendab ERRi uudisteportaal.
Silver Meikar: mutrikese Omari eriteened
See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.
Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.“ See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, siis arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest üheks tavaliseks põhjuseks viisa mitteandmiseks on, et riigi arvates võib taotluse esitanud isikul olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.
Korrektne vastus küsimusele, miks Omar varjupaika ei saanud, on seega lakooniline : «Ta pole nõuetekohast avaldust esitanud, sest seda saab teha vaid Eestis». Miks talle siis selleks viisat ei antud: «Riigil oli infot, et see isik võib Eestisse tulla sihiga siia jääda». Segaseks jääb vaid, miks valitsuse liikmed viivad antud kaasusest rääkides jutu sellele, kui tore ja turvaline on «vabastatud» Afganistanis elada ning kui suure panuse selleks Eesti andnud on.
Ma ei tea, kui suured olid Omari teened Eesti sõjaväelaste ees ning kas tänu tema tegevusele õnnestus säästa näiteks mõne meie sõduri elu. Sellele küsimusele peavad andma vastuse need, kes temaga on otseselt koostööd teinud ning selle info põhjal peaks asi jõudma kaitseministrini. Kui teened on suured, siis selle asemel, et inimest solgutada, juriidilisi nippe kasutada ning avalikkusele hämada, peab asja arutama just poliitiliselt - kaitseministri ettepanekuga anda isikule eriteenete eest Eesti kodakondsus.
Kodakondsuse seaduse § 10 sätestab, et eriteeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal. Senist praktikat vaadates tundub kõige olulisem alus olevat just see «muu», sest kuhu mujale liigitada just sellisel viisil kodakondsuse saanud Yana Toom ja Vene ärimehed. Kas ei peaks ka nende «muude» hulka arvama sellised isikud, kes on aidanud meil võidelda Afganistanis? Miks peetakse nende teeneid väiksemaks kui ärimeeste investeeringud ja poliitikute tegevust?
Kehtiva seaduse järgi võib sellisel viisil kodakondsust anda mitte rohkem kui kümnel korral aastas. Eelmisel aastal rakendati seda seadust ühele isikule, 2009. aastal kolmele ning 2010. ja 2011. mitte kellelegi. Senist konservatiivset joont tuleb jätkata, kuid ka paar kaasust looks pretsedendi, kus eluga riskides meie sõdureid aitav isik teab, et Eesti riik võib talle sellist võimalust pakkuda.
Just poliitilise otsuse (ehk kodakondsuse andmise eriteenete eest) tegemisel kaoks ära ka põhjendus, et asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis. (Iseküsimus on, kas asüüli mitteandmine on sisukas tõestus vastupidisele.) Samuti ei tekiks ohtu, et iga Eesti sõduritega koostööd tegev isik saaks nõuda asüüli. Asüüli taotlemiseks on kindel protseduur ja rahvusvahelised reeglid, kuid Eesti kodakondsuse saab anda ikka ja ainult vaid neile, kelle teened Eesti riigile on erilised.
Lisaks peaks Eesti võtma vastu ümberasumise seaduse, mis võimaldaks «hammasrataste vahele jäänud mutrikeste» elu päästa ilma, et nad peaksid avalduse esitamiseks leidma võimaluse Eesti territooriumil jala maha panna. See võimaldaks anda ajutine kaitse ning kui konfliktipiirkonnas olukord paraneb, siis isik(ud) tagasi saata.
Ning lõpetuseks peaksime nii riigi kui ka kodanike tasandil sallivalt ja solidaarselt suhtuma nendesse, kelle elu on ohus, kelle inimõigusi rikutakse või kes elavad masendavas vaesuses. Olgu nendeks siis tõlgid Afganistanis või põgenikud Vietnamist. Nad ei ole mutrid, vaid samasugused inimesed nagu meie.