Uudised: inimõigused
Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele
Pagulaste õiguskliiniku töösse panustanud Viivika Sirelpu kirjutas ja kaitses magistritöö teemal „Varjupaigataotlejate kinnipidamine varjupaigamenetluse kestel ja alternatiivid kinnipidamisele“. Taolise aluse kinnipidamisele annab välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 33 lg 1, mis näeb imperatiivselt ette varjupaigataotleja kinnipidamise väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, juhul kui isik esitas varjupaigataotluse väljasaatmiskeskuses viibides või väljasaatmise täideviimise käigus. Töö põhieeseesmärgiks oli välja selgitada, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kogu varjupaigamenetluse on õiguspärane ja kooskõlas rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õigusega ning Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Sealjuures uuris Viivika, millised tingimused peavad olema täidetud selleks, et riik võiks varjupaigataotlejalt vabaduse võtta ning milliseid põhimõtteid tuleb taoliste otsuste tegemisel arvesse võta. Sellega seoses käsitles Viivika varjupaigataotlejate põhiõiguste riivega seonduvat ja Euroopa Inimõiguste Kohtu, Euroopa Liidu kohtu ning siseriiklike kohtute praktikat. Viivikat ajendas nimetatud teemat uurima migratsiooni – ja asüülivaldkonna üha kasvav tähtsus Eestis ning sellega seonduv varjupaigataotlejate järjest sagedasem kinnipidamine väljasaatmiskeskuses. Samuti oli selle uurimistöö teema valik seotud ka tegevusvaldkonnaga, milleks oli varjupaigataotlejatele õigusabi osutamine Eesti Inimõiguste Keskuse pagulaste õiguskliinikus.
Oma uurimistöös vaatles Viivika kinnipidamise lubatavust rahvusvahelise õiguse, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu õiguse valguses ning analüüsis, kas Eestis kehtiv õigus ja kohtupraktika vastab praktikas väljatöötatud Euroopa inimõiguste konventsiooni põhimõtetele ja rahvusvahelise õiguse ning Euroopa Liidu õiguse sätetele.
Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 5 annab aluse, mis tingimustel on vabaduse võtmine lubatud. Need alused on sätestatud ammendavalt. Artikkel 5 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele. Kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras järgmistel juhtudel: […] f) seaduslik vahistamine või kinnipidamine, vältimaks tema loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -andmiseks. Ehk riigid võivad varjupaigataotlejaid kinni pidada vaid EIÕK artikli 5 lõikes 1 punktis f sätestatud alusel. See kinnipidamine peab olema vastavuses kogu artikli 5 eesmärgiga, milleks on kaitsta isiku vabadusõigust ja kindlustada, et kedagi ei jäeta tema vabadusest meelevaldselt ilma. Siseriiklik peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja nende põhiväärtustega.
Lisaks sellele peab vabadusõiguse piiramine vastama ka kõikidele järgnevatele tingimustele:
1) piirang peab olema seaduslik
2) piirangul peab olema legitiimne eesmärk
3) piirang peab olema vajalik demokraatlikus ühiskonnas.
Viivika jõudis oma uurimistöös järeldusele, et varjupaigataotlejate kinnipidamine väljasaatmiskeskus omab seaduslikku alust, mis on sätestatud VRKS-s. Järgnevalt uuris ta, kas varjupaigataotlejate kinnipidamine teenib piirangusättes loetletud legitiimset eesmärki. Selleks tuli uurida, kas varjupaigataotleja on riigis seaduslikult või ebaseaduslikult viibiv isik.
Uurimistöös ei õnnestunud tal tuvastada, et varjupaigataotleja, kelle taotlus on menetlusse võetud, viibib riigis ebaseaduslikult. Kuskil õigusaktis ei ole sätestatud, et tegemist oleks ebaseaduslikult riigis viibiva isikuga. Viivika leidis, et kui varjupaigataotlus on menetlusse võetud, siis ei saa taotlejat enam käsitleda ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna. Õigust elamisloaks varjupaigamenetlus ei anna, kuid õigusliku aluseta riigis viibiva isikuna taotlejat samuti käsitleda ei saa.
Üldjuhul viibivad varjupaigataotlejad vabaduses ja elavad vastuvõtukeskuses Illukal. Nende liikumisvabadus on piiratud asjaoluga, et nad on kohustatud elama varjupaigamenetluse kestel vastuvõtukeskuses ning viibima vastuvõtukeskuses öisel ajal. Isikule antud varjupaigatunnistus tõendab, et tal on Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslik alus. Samasvarjupaigataotleja, kes esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, loetakse kohtupraktikas riigis ebaseaduslikult viibivaks isikuks ning on seetõttu kohustatud viibima väljasaatmiskeskuses kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni. Viivika jõudis oma töös järeldusele, et varjupaigataotleja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei teeni seaduses sätestatud legitiimset eesmärki.
Varjupaigataotleja kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne demokraatlikus ühiskonnas. See paneb haldusorganile ja kohtule kohustuse hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede seatud eesmärgi saavutamiseks. Esialgne paigutamine väljasaatmiskeskusesse võib olla vajalik ja teenida oma eesmärki, kuna tegemist on isikuga, kes ületas piiri ebaseaduslikult ja kellel puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kui isik on varjupaigataotluse esitanud (st eelintervjuu Politsei – ja Piirivalveameti ametnikega on toimunud ning põhilised faktid varjupaiga taotlemiseks on kirja pandud) ja puuduvad muud alused isiku edasiseks kinnipidamiseks, siis tuleks varjupaigataotleja vabastada ja suunata avatud vastuvõtukeskusesse.
Varjupaigamenetluse efektiivseks läbiviimiseks eksisteerivad VRKS järelevalvemeetmed. Kui isik esitab taotluse väljasaatmiskeskuses, siis tema suhtes ei ole võimalik järelevalvemeetmeid rakendada. Seega VRKS-sse tuleb sätestada ka järelevalvemeetmed varjupaigataotlejate jaoks, kes esitasid taotluse kinnipidamisasutuses. Haldusorganil tuleb väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamise taotluses põhjendada, miks ei ole vähemriivavate sunnimeetmete kasutamine võimalik ja miks edaspidine kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne meede soovitud eesmärgi saavutamiseks. Samuti tuleb kohtul haldustoiminguks loa andmisel kasutada uurimisprintsiipi ja hinnata, kas kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne sunnivahend seatud eesmärgi saavutamiseks. Kohus ei tohi haldustoiminguks loa andmisel lähtuda vaid sellest, et seaduses eksisteerib imperatiivne säte kinnipidamiseks. Haldustoiminguks loa andmine peab olema kohtuniku kaalutlusotsus.
Oma uurimistöös tegi Viivika järgmised ettepanekud VRKS muutmiseks:
1) varjupaigataotleja kinnipidamise alused tuleb seaduses sätestada ammendavalt ja konkreetselt ning kohaldamine peab lähtuma konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt;
2) kinnipidamine peab olema erand, mitte reegel ja kuuluma kohaldamisele juhul, kui alternatiivseid meetmeid ei saa tõhusalt kasutada;
4) kinnipidamine ei tohi ületada mõistlikku aega, mis on vajalik eesmärgi saavutamiseks;
5) järelevalvemeetmed peavad olema seaduses sätestatud ja kohaldatavad ka varjupaigataotlejatele, kes esitasid taotluse väljasaatmiskeskuses;
6) varjupaigataotlejaid ei tohi kinni hoida põhjusel, et haldusorganil on tekkinud kahtlus, et vabaduses võib isik põgeneda või hoida kõrvale väljasaatmismenetlusest. Taoline kahtlused peavad olema objektiivsete asjaoludega põhjendatud.
7) VRKS – i sõnastuse muutmine, et teha võimalikuks varjupaigataotlejate, kes esitavad taotluse väljasaatmiskeskuses, üleviimise avatud vastuvõtukeskusesse Illukal.
Eeltoodust tulenevalt peavad seaduses olema määratletud konkreetsed tingimused kinnipidamiseks ning nende kohaldamist tuleb hinnata konkreetse varjupaigataotleja olukorrast tulenevalt, et kas kinnipidamine on põhjendatud ning kas sama eesmärgi saavutamiseks on võimalik kohaldada isiku õigusi vähem riivavaid meetmeid. VRKS § 33 lg 1 näeb ette varjupaigataotleja imperatiivse kinnipidamise väljasaatmiskeskuses, täpsustamata isiku kinnipidamise eesmärki ning sätestamata kaalutlusõigust, mis ei võimalda hinnata, kas konkreetse varjupaigataotleja kinnipidamine on põhjendatud. Taoline kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, hindamata eraldi konkreetse isiku individuaalseid asjaolusid, rikub taotleja õigust isikuvabadusele ja on meelevaldne.
Info on pärit siit.
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
PRESSITEADE
20.06.2012
Kodanikeorganisatsioonid: Eesti peaks pagulaste lõimimisega rohkem vaeva nägema
Täna, 20. juunil tähistatakse üle maailma rahvusvahelist pagulaste päeva. Maailmas on miljoneid inimesi, kes on sunnitud kas vägivaldse konflikti või inimõiguste rikkumise tõttu oma kodudest pagema.
ÜRO värskelt avaldatud raporti kohaselt lisandus eelmisel aastal maailma 800 000 põgenikku, mis on viimase aastakümne suurim arv. Põgenike arvu kasv on tingitud uutest konfliktidest Elevandiluurannikul ja Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida riikides.
Ka Eestis suurenes eelmisel aastal nii varjupaigataotlejate kui ka pagulaste arv. Eesti andis eelmisel aastal rahvusvahelise kaitse 19 inimesele, mis on küll väga väike arv võrreldes meie lähinaabritega, kuid sellegipoolest puutuvad pagulased Eestis kokku mitmete raskustega. Probleemiks on nii riigipoolse toe puudumine oma elu sisse seadmiseks Eestis kui ka vähene ühiskonna teadlikkus pagulastest.
“Sageli aetakse pagulased segamini migrantidega, kes rändavad võõrsile majanduslikel põhjustel või lihtsalt seiklushimust. Pagulane aga ei ole oma kodu maha jätnud vabast tahtest. Ta ei saa sinna tagasi minna, isegi kui ta seda väga sooviks. Sageli kujunebki tema saatuseks elada kogu oma elu paguluses,” selgitab Kristina Kallas MTÜ-st Eesti Pagulasabi.
“Kuigi meile võib tunduda, et pagulased on eestlaste jaoks kauge teema, miski, mis juhtub inimestega sõjakolletes Aafrikas ja Aasias, või juhtus eestlastega 70 aastat tagasi, ei ole see siiski nõnda. Pagulased elavad meie keskel, töötavad meiega koos, nad isegi võivad olla meie sõbrad, me lihtsalt ei tea nende lugu,” lisas ta.
Rahvusvahelise pagulaste päeval kutsuvad Eesti kodanikeorganisatsioonid Eesti riiki üles pöörama varasemast rohkem tähelepanu Eestis elavatele pagulastele ning toetama senisest tõhusamate meetmetega nende elu sisse seadmist ja lõimumist Eesti ühiskonda.
“Ühiskonna ja riigi küpsust näitab hooliv ja osavõtlik suhtumine nendesse, kes on sunnitud olnud oma koduriigist lahkuma tagakiusamise tõttu. Pagulased ja varjupaigataotlejad on enne Eestisse jõudmist pidanud taluma palju kannatusi, mistõttu väärivad nad igakülgset tuge,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Täna elab Eestis ligikaudu 60 pagulast, kes on saanud Eesti riigilt rahvusvahelise kaitse. Nende hulgas on inimesi nii sõjakolletest Afganistanist, konfliktipiirkondadest Iraagist, Türgist, Sri Lankalt ja Pakistanist, kui ka poliitiliste õiguste rikkumise eest pagenuid Venemaalt ja Valgevenest.
- - -
Eestis korraldavad inimõiguste- ning pagulasorganisatsioonid sel aastal esmakordselt üheskoos pagulasnädala 18.-22.juuni, et juhtida tähelepanu miljonitele põgenikele üle maailma, kes on sunnitud oma kodumaalt sõja või tagakiusamise pärast lahkuma. 20. juunil kell 14.00-21.30 korraldatakse Tammsaare pargis UNHCRi põgenikelaagri telgis fotonäitus, avalikud loengud ning näidatakse filmiprogrammi.
Eesti Pagulasabi korraldab 22. juunil Illuka vallas Jaama küla kultuurimajas Illuka vastuvõtukeskuse elanikele ja kohalikele külaelanikele mõeldud maailma pagulaste päevale pühendatud kultuuriürituse, kuhu on oodatud ka kõik teised huvilised. Täpsem info www.pagulasabi.ee. Üritus korraldatakse Johannes Mihkelsoni Keskuse projekti “Varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute vastuvõtutingimuste parandamine läbi kombineeritud tugiteenuste” raames ning seda kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Pagulasnädala üritused korraldatakse koostöös järgmiste organisatsioonidega: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti Põhjamaade ja Balti Riikide Regionaalne Esindus (UNHCR), MTÜ Eesti Pagulasabi, Eesti Inimõiguste Keskus, Inimõiguste Instituut, MTÜ Johannes Mihkelsoni keskus, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn).
Lisainfo: Kristina Kallas Eesti Pagulasabi kristina@pagulasabi.ee +372 511 8311
UNHCR: 2011. aastal sunniti ümber asuma rekordilised 800 000 inimest
Stockholm, 18. juuni 2012 - ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) poolt täna avaldatud 2011. aasta aruande kohaselt oli eelmine aasta rekordiline sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste arvu poolest, mis oli suurim alates 2000. aastast.
Aruandes UNHCR 2011 Ülemaailmsed suunad on esmakordselt kaardistatud sunniviisilist ümberasustamist, mis algas mitmest suurest humanitaarkatastroofist 2010. aasta lõpus Côte d’Ivoire’s ja millele vahetult järgnesid sama suured kriisid Liibüas, Somaalias, Sudaanis ja mujal. Esmakordselt oli sunnitud ümber asuma 4,3 miljonit inimest, kellest 800 000 lahkusid riigist ja muutusid pagulasteks.
“2011. aastal kasvasid inimkannatused mõõtmatult. Paljude inimeste elu paisati lühikese ajaga segamini, põhjustades neile tohutuid kannatusi,” ütles António Guterres, ÜRO Pagulaste Ülemvolinik ja UNHCRi juht. “Me saame ainult olla tänulikud, et rahvusvaheline süsteem, mis kaitseb selliseid inimesi, pidas suuremas osas survele vastu ja et piirid jäid avatuks. Elame väga pingelisel ajal.”
Kogu maailmas oli 2011. aasta lõpuks 42,5 miljonit sunniviisiliselt ümberasustatut, kellest 15,2 miljonit olid pagulased, 26,4 miljonit olid siseriiklikult ümber paiknenud isikud ja 895 000 olid asüülitaotlejad. Vaatamata uute pagulaste suurele arvule oli siseriiklikult ümber paiknenud isikute üldarv väiksem kui 2010. aastal (43,7 miljonit inimest), mille põhjuseks oli põhiliselt asjaolu, et 3,2 miljonit inimest, kes olid varem olnud siseriiklikult ümber paiknenud isikud, pöördusid oma kodukohta tagasi. See on suurim arv viimase aastakümne jooksul.
Kümne aasta lõikes kajastab aruanne murettekitavaid arenguid. Üheks selliseks arenguks on asjaolu, et sunniviisiline ümberasustamine puudutab üle kogu maailma üha rohkem inimesi, ja on iga viimase viie aasta jooksul ületanud 42 miljonit inimest aastas. Muret tekitab ka see, et korra pagulaseks muutunud inimene jääb selleks paljudeks aastateks, ja on sageli sunnitud elama pagulaslaagris või slummis. 10,4 miljonit pagulasest, kes on UNHCRi kaitse all, on peaaegu 75% ehk 7,1 miljonit inimest elanud eksiilis vähemalt viis aastat, oodates otsust oma asüülitaotlusele.
Kõige suurem pagulaste lähteriik (2,7 miljonit pagulast) on Afganistan, kellele järgnevad Iraak (1.4 miljonit), Somaalia (1.1 miljonit), Sudaan (500 000) ja Kongo Demokraatilk Vabariik (491 000 inimest).
Umbes 4/5 maailma pagulastest põgenevad naaberriikidesse, mistõttu on suured pagulaste kogukonnad kujunenud välja Pakistanis (1,7 miljonit), Iraanis (886 500), Keenias (566 500) ja Tšaadis (366 500).
Tööstusriikidest elab kõige rohkem pagulasi – 571 700 - Saksamaal. Samal ajal on Lõuna-Aafrika võtnud vastu kõige rohkem asüülitaotlusi (107 000 taotlust), millega see riik on esikohal juba viimased neli aastat.
UNHCRi kutsuti esialgu ellu just pagulaste aitamiseks, kuid ameti kuue tegevuskümnendi jooksul on hakatud aitama üle kogu maailma ka paljusid siseriiklikult ümber paiknenud isikuid ja kodakondsuseta isikuid, et tagada nende inimõiguste kaitse. 2011. aasta aruandes märgitakse, et nende kodakondsuseta isikute kohta on andnud informatsiooni ainult 64 riigi valitsused, mis tähendab, et UNHCR käsutuses olevad arvud on ainult umbes veerand kõikidest kodakondsuseta isikutest, keda arvatakse maailmas olevat 12 miljonit.
Mitte kõik 42,5 miljonit inimest, kes olid 2011. aasta lõpuks sunniviisiliselt ümberasustatud ei kuulu UNHCRi kaitse alla: umbes 4,8 miljonit pagulast on näiteks võetud arvele Pakistani pagulastega tegelevas meie sõsarorganisatsioonis. 26,4 miljonist siseriiklikult ümber paiknenud isikutest saavad 15,5 miljonit inimest UNHCRilt abi ja kaitset. Kokku kasvas pagulaste ja siseriiklikult ümber paiknenud isikute arv, kellega UNHCR tegeleb, 2010. aastal 700 000 inimese võrra.
Ülemaailmsed suunad on UNHCRi tähtsaim iga-aastane aruanne pagulusest maailmas. Lisainformatsiooni saab meie iga-aastasest Statistika aastaraamatust, ja meie kaks korda aastas ilmuvatest aruannetest asüülitaotlused tööstusriikides.