Euroopa on raevus, midagi peab muutuma, mitte kunagi enam! Poolteist aastat tagasi, kui 2013. aasta oktoobris leidis aset Lampedusa tragöödia, milles hukkus enam kui 360 inimest, oli Euroopa tõepoolest raevus. Nüüd Liibüa ranniku lähedal ümber läinud põgenikepaat enam kui 700 hingega pardal on aga tunnistus Euroopa Liidu hoopis kalgimaks muutunud poliitikast, mis eelistab piiride valvamist inimeste päästmisele. Ükskõikselt laseb inimestel uppuda ka Eesti.
Pärast Lampedusat midagi tõepoolest korraks muutus: Itaalia valitsus kutsus veel samal kuul ellu mahuka otsimis- ja päästeoperatsiooni Mare Nostrum, mille raames hakati Vahemerd patrullima, eesmärgiga põgenike elusid päästa. Niiviisi päästeti enam kui 100 000 inimest, kellest suur osa põgenesid oma kodudest sõja ja tagakiusamise eest.
Kuid Mare Nostrumi elu jäi lühikeseks. Operatsioon oli kulukas ja seetõttu poliitiliselt ebapopulaarne ning Itaalia jäeti kulude katmisel omapäi. Mare Nostrum lõpetati aasta pärast selle algust, läinud aasta novembris. Selle asemel alustati kolm korda väiksema eelarvega piirivalveoperatsiooniga Triton, mida juhib Euroopa Liidu piirivalveagentuur Frontex ning mille päästevõimekus on piiratud. Päästmine vahetati valvamise vastu, päästetud elud uute kirsturivide vastu. Uks, mida kindlus-Euroopa korrakski paotas, suleti taas.
Küllap kuuleme ka nüüd, et „ei iialgi enam“! Ent poliitilist tahet paistab olevat vähe ja kui üldse, tuntakse põgenike surmadest kuuldes mitte kurbust arutult kaotatud inimelude pärast, vaid hirmu, et kindlus-Euroopa müüre ei valvata piisava tugevusega.
Näiteid sellisest retoorikast ei tule kaugelt otsida. Endise välisministri ja nüüdisaegse Euroopa Parlamendi liikme Urmas Paeti sõnul näitavat see tragöödia vajadust tugevdada Frontexit, et vähendada “kasvavat survet Euroopa Liidu piiridele”. Jutt seega vaid piirivalvest ja “põgenikesurvest”, kuid mitte sõnagi inimelude päästmisest või märki arusaamisest, miks inimesed eluohtikke mereteid üleüldse ette võtavad.
Praegune välisminister Keit Pentus-Rosimannus näeb samuti vajadust keskenduda “Euroopa Liidu välispiiri kontrolli tugevdamisele“. Minister lisab, et rolli mängib ka sisekonflikt Liibüas. Ei, minister Pentus-Rosimannus, põgenikelaevad tulid Liibüast ja teistest Põhja-Aafrika riikidest (ja Türgist) Euroopa suunas juba enne Liibüa kriisi ja jätkuksid ka selle lahenedes. Küsimus ei ole Liibüas, vaid Süürias, Sudaanis, Eritreas ja muudes kriisiriikides, kust inimesed põgenevad ja kaitset otsivad.
Miks siis võtavad põgenikud ette ohtliku mereretke, makstes inimsmugeldajatele koha eest merekõlbmatus laevas tuhandeid dollareid? Vastus on lihtne: inimestel, kes sõja või tagakiusamise eest põgenevad, ei olegi ühtegi turvalist ja seaduslikku meetodit Euroopasse sisenemiseks, mistõttu on ainsaks viisiks sõja eest pakku pääsemiseks mäng elu ja surma peale.
Seega on just Euroopa Liidu (sh Eesti) poliitika see, mis tekitab nõudluse smugeldajate teenuste järele ja viib sõjapõgenikke igal aastal tuhandete viisi märga hauda. On taaskord aeg peeglisse vaadata, eriti välisministritel: meie ise olemegi süüdi.
Ilmeka näitena võib tuua Süüria, kust põgenenud inimesed on üheks suurimaks Vahemerd ületavaks inimgrupiks. Kui veel 2010. aastal, vahetult enne kodusõja puhkemist, anti Süüria kodanikele välja enam kui 30 000 Schengeni viisat, siis 2013. aastaks oli väljastatud viisade arv langenud peaaegu nulli.
Neljast miljonist Süüriast põgenenud inimesest – neist enam kui pooled lapsed – on vaid 5% leidnud oma tee Euroopa Liidu liikmesriikidesse, vaatamata sellele, et lähim Euroopa pealinn asub Damaskusest vaid 300 kilomeetri kaugusel. Euroopa Liidu naaberriik Türgi võtab üksinda vastu umbes kaks korda rohkem põgenikke kui 28 EL liikmesriiki kombineerituna. Kui võrrelda üksnes Süüriast põgenenuid, on vahe lausa 8-kordne. See näitab erinevust inimnäolise ja inimvaenuliku pagulaspoliitika vahel.
Eriti küünilisena kõlab see teadmise taustal, et kui kindlus-Euroopa müürid on ületatud ja selle käigus ka ellu jäädud, on edasine kaitse peaaegu kindel: Euroopa Liidu liikmesriikidele esitatud Süüria kodanike varjupaigataotlustest rahuldati 2014. aastal 95%.
Vastus surmadele Vahemerel ei saa ega tohi olla tugevam piiride valvamine ilma põgenike kaitsevajadust hindamata ja elusid päästmata. Ainus viis, kuidas smugeldajatelt leib laualt võtta ja inimkaotusi ära hoida, on muuta Euroopa poliitikat. Tuleb luua turvalised ja seaduslikud kanalid kriisipiirkondadest tulevatele inimestele turvalisusesse jõudmiseks, olgu selleks humanitaarviisade väljastamine või põgenike ümberasustamine. Samuti tuleb koheselt taastada vähemalt Mare Nostrumi mõõtmetes otsingu- ja päästeoperatsioon Vahemerel, eesmärgiga päästa elusid, mitte valvata piiri. Need võiksid olla eesmärgid, mille nimel töötavad Brüsselis nii Urmas Paet kui Keit Pentus-Rosimannus.
Refrään „Ei kunagi enam!“ üksi inimesi ei päästa.
Artikkel ilmus 21. aprilli Eesti Päevalehes.