Uudised

Donbassist põgenenud naised: miks keegi meid ei kaitsnud?

Donetskist ja Luganskist põgenenud naised kirjeldavad Eesti Päevalehele, kuidas nende kodusid pommitati ning miks nad olid sunnitud põgenema üksi oma lapsi kaitstes ja eluga riskides. 

„Ma nägin sõda. Pommid plahvatasid lasteaia juures, haigla juures, raudteejaama juures. Kõrgemate majade katustel olid snaiprid. Ma ei saagi aru, miks tulistati seal, kus inimesed elasid,” räägib oma Luganski kodust koos mehe ja 13-aastase pojaga põgenenud Angelika, kes on leidnud koos teiste põgenikega ulualuse Zaporižžja linnas vanas hüljatud tehasetööliste sanatooriumi hoones. Sealsed põgenikud on enamasti naised ja lapsed. „Kummalt poolt pommid tulid, meie, tsiviilelanikud, ei teadnud. Meid ei kaitsnud keegi. Pommitati elamurajoonides, majade vahel, nii et majad said pihta. Me ei tea, kust konkreetne pomm tuli. Igal juhul olime meie, naised ja lapsed, kahe tule vahel,” räägib Angelika.

Kõigil, kellega Melitopoli, Zaporižžja ja Dnipropetrovski põgenike laagrites kohtume, on rääkida oma sõjalugu. Kes otsib vaikselt sõnu, kes nõuab ärritunult ja osalt paanikas: miks nad seda meiega teevad, miks meile keegi kaitset ei pakkunud? Väikesed lapsed mängivad justkui häirimatult külmades koridorides, aga vanemate laste pilgud on kohkunud ja rusutud. Nad küsiks justkui, kas see on tõesti nende elu.

Tänavalt kadunuks

Põgenikud kirjeldavad, kuidas suve edenedes levis riigis täielik seadusetus, mis tõmbas justkui jalge alt maapinna. „Märtsis-aprillis vallutasid separatistid administratiivhooned ja istusid seal. Samal ajal käisid inimesed ikka tööl edasi. Tekkis kaks samaaegset maailma. Politsei keeldus töötamast, nad lihtsalt istusid ja ei vastanud inimestele. Korraga oli justkui täiesti tavaline, et relvastatud mehed jalutavad mööda linna ringi. Mai lõpus hakkasid separatistid armeed ründama ja läks sõjaks,” kirjeldavad nad.

Angelika räägib, et meeste tänavalt röövimine muutus tavaliseks. „Lihtsalt võeti tänavalt ja pandi autosse ja inimene kadus ära. Mu mees üritas kõigest hoolimata tööl käia, aga transporti polnud, nii et see langes ära. Liinitaksosid välditi, sest need olid tihti tulistamise sihtmärgid,” jutustab ta. Angelika mees töötas tehases, kus ei olnud lõpuks enam vett, elektrit ega kütet.

Donetski äärelinnas elanud Irõna oli juulis viimast kuud rase ja kahe lapsega üksi kodus, mees oli ära pikal komandeeringul. Väiksem tütar Vlada vajab ravi ja iga poole aasta tagant peab ta läbima ravikuuri. Kui juuli lõpus jõudis kätte järgmine arstiaeg, oli haigla juba maatasa pommitatud. Kui sõjaväetehnika toodi peaaegu nende koduhoovi, otsustas Irõna kodust lahkuda. Keegi ei pakkunud talle ega ta lastele turvalist transporti. „Saime kuidagi bussile, mis oli täiesti täis, seisin seal rasedana ülimas palavuses ja kogu tee püsti,” meenutab ta. Zaporižžjasse kohale jõudes ta sünnitas.

Samuti rasedana kodust põgenenud Olga sünnitas alles hiljuti põgenike keskuses. Kaks nädalat enne õiget tähtaega. Väike poiss on üheksapäevane, kui temani jõuab eestlaste kampaaniaga „Ukraina heaks” soetatud ravimite pakk ja beebitarvikud. Olgal on alles üksnes nii palju, kui kodust lahkudest kätte võtta sai.

Tagasi poega matma

Miks tulistati tsiviilelanike kodude vahel, miks inimesi enne ei evakueeritud ja miks ei valitud strateegiat, millega hoida inimelusid – need on põgenike peamised küsimused. Inimesed ei tea, kes neid kaitseks. Inimesed, kelle kodud on hävitatud, ei mõista, kes seda tegi. Nad ei tea, kes relvastatud jõududest oli kes.

„Minu tuttav vanem naine oli väsinud edasi-tagasi keldrisse jooksmast ja jäi pommitamise ajal vannituppa. Mõtles, et see on piisavalt turvaline. Ta surigi seal vannitoas, sest pomm tuli tema kodu pihta,” kirjeldab vanem naine Melitopoli põgenike laagris. „Miks nad tahavad kõike hävitada, miks nad võitlevad?” küsib ta. Temaga koos põgenenud vanem naine läks Donetskisse tagasi, et matta oma poeg, kes suri linnas pommiplahvatuse tõttu. Naisel on veel kaks poega, aga ta ei pääse enam Donetskist tulema. „Nüüd nad elavad keldris.”

Pomm hävitas kodu

„Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi juhtus meiega,” sõnab kätt rinnale surudes 35-aastase staažiga matemaatika ja füüsika õpetaja Tetjana Mõkolajevna, kes põgenes Melitopolisse Donetski oblastis asuvast Marjinkast. Ta tuli koos oma tütre Irõna ja tema kaheaastase poja Vovaga. Irõna on samuti pedagoog, ülikooli lõpetanud muusikakooli õpetaja. „Seda kooli ei ole enam olemas, ainult varemed,” räägib Irõna. Ka nende korterit enam pole. „See juhtus 21. juulil. Me just sõime, kui aknad klirisesid ja kukkusid sisse, pommitati. Me jooksime keldrisse,” meenutavad nad. Kumma poole pomm see oli, nad ei tea. „Igal juhul DNR (Donetski rahvavabariigi – toim) mehed seisid enne meie maja ees. Sellest alguses järeldasime, et Ukraina pool sihtis neid. Aga tegelikult me ei tea, kelle pomm meie maja pihta lõpuks läks. Miks nad üldse lasevad majade vahel?”

„Sel päeval suri Marjinkas palju inimesi. Ühel mu tuttaval korraga nii ema kui ka isa, kes olid lihtsalt oma kodus,” lausub Tetjana. „Meil aga oli paanika, sest väikesel Voval oli vaja teha hingamiseks masinaga protseduuri, aga elektrit enam polnud. Me otsisime paaniliselt elektrit. Ja siis kohe lahkusime, mul oli seljas see suve-kleit ja sellega tulingi,” osutab ta seljas olevale lillelisele kleidile. „Mõtlesime alguses, et tuleme paariks nädalaks, aga oleme siiani siin.”

Kõik nad tahavad Ukrainast ära minna. „Tahame minna Saksamaale või Eestisse!”

Üheksa-aastase koolitüdruku Julia ema Svita, kes elab nüüd Melitopolis põgenike keskuses ja üritab organiseerida seal elavatele peredele humanitaarabi, on omapärases olukorras. Tema lapse isa, kellest ta on nüüd lahutatud, võitleb Donetskis DNR-i poolel, aga tema praegune kaaslane Mariupoli all Ukraina poolel. Svita peamine mure on oma tütre elu kaitsmine ja söögipoolise hankimine. Tal pole praegumingit sissetulekut ja ka riigi sotsiaaltoetus pole veel nendeni jõudnud.

Uus elu üürikorteris

Luganskist Zaporižžjasse põgenenud invaliidist seitsmeaastase pojaga perekond üürib nüüd sugulaste abiga väikest korterit, kus elab kogu pere: vanaema, vanaisa, raamatupidajast ema ja ehitajast isa. Nad on kaotanud oma kodud ja töökohad ning seisavad silmitsi tundmatu ja ehk ka rahatu tulevikuga. „Kevadel, kui separatistid tegutsema hakkasid, tekkis meil naabritega lausa tüli, sest nad arvasid, et separatistid kaitsevad nende huve,” sõnab pereema Lena. „Kui nende maja ligidal pommitati ja oli väike maavärin, sõitsid nad väikesesse külasse. Seal nad nägid Vene armeed ja nende sõjavarustust põldudel. Küla piirati ümber ja kedagi välja ei lastud. Kõik üle 16-aastased mehed pidid sunniviisiliselt ühinema separatistide pataljonidega. Siis nad hakkasid mõistma, mis toimub,” meenutab Lena.

Perekond kirjeldab, kuidas mais ja juunis aeti inimesi väga osavalt paanikasse. Inimeste seas levitati segadust külvavaid teateid, et pangast saab raha otsa või poest suhkur, mistõttu tormati ummisjalu poodidesse ja raha välja võtma. Paanikas inimene ei mõista enam, kes on kelle vastu ja kes poolt, ning temaga on kerge manipuleerida.

Strateegia järgmise sammuna näidati televisioonis juba äärmuslikku propagandat ja sõnumeid. „Siis hakati jagama inimestele relvi, lihtsalt passi ja töötõendi alusel, niisama. Oleme lapsega väljas ja vaatame: bussipeatuses seisab plätude ja lühikeste pükstega mees, suur relv käes. Võis näha ka seda, kuidas relvastatud mehed tassisid kell 12 päeval pantvangi võetud mehi keldrisse. Täielik seadusetus,” märgib Lena.

Mahajäänud lähedased

Sõja kätte jäänud pereliikmete pärast tuntakse suurt muret. „Mu ema on veel Luganskis. Ta ei saa välja, sest pole turvalist koridori,” nendib Angelika. Lõksus on ka tema mehe vanemad. Rongid enam ei sõida ja bussipiletite hinnad on lakke tõstetud: püütakse teenida võimalikult palju raha, aga täielikult rahata jäänud inimesed on seetõttu pantvangis ega pääse enam kriisikoldest minema.

Melitopoli linna kultuurikeskuses asuvas Ukraina eriolukordade ministeeriumi ja Punase Risti ühises abiandmise keskuses töötab ka psühholoog. „Tööd on meil palju,” tunnistab seda ametit pidav Artem Pavlenko. „Inimesed kardavad juba kõike, näeme siin sügavas depressioonis inimesi, ka lapsi,” möönab ta. „Silmaga on näha, et lapsed vajavad abi.”

Donbassi piirkonna humanitaarkatastroofi nimetatakse juba tsunamiks. Pankades pole raha, puudub igasugune sotsiaalabi, kohati elekter, vesi ja küte. Ukraina on riigi tasandil otsustanud sealt välja tõmmata ka riiklike asutuste rahastamise. Samal ajal on piirkonnas lõksus palju inimesi, eeskätt sotsiaalselt haavatavad grupid, ka lastekodulapsed. Teada on antud haiglate vaktsiinide ja ravimite otsasaamisest. OSCE vaatlejad kinnitasid Eesti Päevalehele, et nende ülesanne on raporteerida inimestele antavast või mitte antavast abist ning olukord on rohkemgi kui tõsine.

Osa põgenikke, kellega EPL rääkis, ei soovinud oma perekonnanime avalikustamist, sest nad kardavad enda ja kriisipiirkonda jäänud pereliikmete elu pärast.

Piirkonnast on keeruline lahkuda

Ühest linnast teise sõites näeme teedel kontrollpunkte, kus relvastatud mehed kontrollivad väljuvate ja sisenevate autode numbrimärke. Sõidame Zaporižžja märgiga autoga ja meil probleeme ei teki.

Vaatlejate sõnul ei lase separatistid Donbassi piirkonnast inimesi eraldi välja, vaid ootavad, et tekiksid suured põgenike grupid. Siis on nende vastuvõtmise ja paigutamisega veelgi keerulisem hakkama saada ja kaos veel suurem. Nähakse, et põgenike gruppidesse on pääsenud viha õhutavaid tegelasi, kes ajavad põgenikke omavahel tülli juba selle pisku abi pärast, mis saadaval on.

Artikkel ilmus 1. detsembri Eesti Päevalehes.

Ukraina sõjapõgenikud: täname teid südamest, te saate meist aru!

Eestlased viisid Ukraina põgenikele otse kätte toetuskampaaniaga kogutud abi: ravimeid, riideid ja muud tarvilikku. 

„Kuhu meil minna on?” küsib kolme lapse üksikema Zaporižžja linna ühiselamus oma rippuva pesu alt välja piiludes. „Oleme siin juba kolm kuud, lastele oleks olnud liiga ohtlik sinna jääda,” räägib ta oma kodukohast Donetskist. „Ma ei tahtnud, et lapsed sõda näeks. Arvan, et jäämegi siia, sest seal ei ole ju tööd ega midagi.”

Väike poiss kiikab pliidi tagant imelikus keeles rääkivaid abipakkidega külalisi ja poeb peitu. Tema kaks vanemat venda on koolis – sõjapõgenike lapsed võetakse vastu ka siinsetes koolides.

Nende kõrval toas istub ema süles kaheaastane Denõss, kes on tserebraalparalüüsi tagajärjel invaliidistunud. „Meie maja juures Jassõnuvatas oli augustis kaks pommiplahvatust ja sinna jäi suur auk,” kirjeldab 64-aastane naine põhjust, miks ta on siin, mitte oma kodus. Tal on jalad haiged ja raskusi liikumisega. „Tänan teid südamest, te saate meie olukorrast aru,” ütleb ta eestlastele nende abi eest.

Ukraina sisepõgenikud on enamasti naised, lapsed, invaliidid ja vanurid. Mehed on jäänud koju, et püüda kodusid päästa. Kardetakse, et need kas röövitakse tühjaks, pommitatakse maha või n-ö riigistatakse. Eilse päeva jooksul registreeriti Zaporižžja linnas 900 uut sõjapõgenikku. Kokku on neid praegu ligi 20 000. Linnal on pakkuda majutust aga kõigest 405 inimesele. Väljas on seitse kraadi külma ja üha külmemaks läheb.

Kellele abi jagada?

Trööstitu on ka humanitaarabi jagamise olukord. Eile hommikul jõudis meieni info, et Saksamaa saatis juba kaks kuud tagasi Punase Risti kaudu Dnipropetrovskisse mitu veoautotäit humanitaarabi, ent see on siiani laiali jagamata ja seisab laos. Polevat kriteeriume, mille alusel seda jagada.

„Sellised lood ei üllata meid,” ütleb Vlad Mahhovski kristlikust ühingust The City Aid Center, mis Zaporižžjas äsja loodi ja organiseerib kirikute saadud annetuste kaudu abistamist. Ta toob teise näite. UNHCR (ÜRO abi jagamise organisatsioon – K. I.) andis Ukraina Punasele Ristile 150 kooliportfelli, et need Zaporižžjas laiali jagada. Üle-eelmisel reedel kandis aselinnapea suurel kriisikoosolekul ette, et lastele on antud 75 kotti. Samal koosolekul juhtus olema ka UNHCR-i esindaja, kes teatas, et kotte oli 150. Kuhu pooled kadusid, ei saadudki teada.

„Punase Ristiga ei soovi siin keegi enam koostööd teha, usaldus on kadunud,” möönis The City Aid Centeri juht Dmõtro Matjukin.

The City Aid Center on loodud just praeguse kriisiga hakkama saamiseks ja nad võtavad ka suuremaid riske. Teevad näiteks väljasõite Donetskisse ja Luganskisse, et viia sinna abi ja tuua sealt inimesi. Ühel sellisel sõidul võtsid relvastatud Luganski rahvavabariigi võitlejad nad pantvangi. „Mind võeti kinni ja pandi vangi kuueks päevaks. Palvetasin ja üks naine, keda vedasin, suutis mu ime läbi vabaks rääkida,” meenutab Vlad. „Nende arvates ma vedasin Ukraina vabatahtlikke võitlejaid põgenike abistamise sildi all,” ütleb ta ja näitab arme oma käel, mille Vladi sõnul tekitasid talle suitsukonidega põletades tema kinnivõtjad.

ÜRO abisüsteem on aga Matjukini sõnul samuti ülimalt bürokraatlik ja aeglane. „Neil tuleb teha iga toote, ka näiteks iga toidueseme ostuks hange ja kolm hinnapakkumist – selle aja peale kui me ootame, on kurss juba muutunud ja tuleb otsast alata,” ütleb ta.

Praegust olukorda arvestades otsustasid Eestis kampaania „Ukraina heaks!” korraldanud MTÜ-d oma abi ise otse kohale toimetada. „Nägime, et kõige mõttekam on kogutud raha eest ise siin vajalik soetada ja inimestele otse kätte toimetada,” räägib MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas, kellega koos Eesti Päevaleht sel nädalal Ukrainasse abi jagama saabus. MTÜ kogus kampaania raames kokku 4300 eurot.

Eluks elementaarne abi

„Konsulteerisime kohalike arstidega ja nad aitasid meil komplekteerida elementaarse koduapteegi, mis oleks ühele perele vajalik talve üle elamiseks,” selgitab Kallas. Üleeile ostis ta ravimid välja. Need jagati sajaks täiskasvanute komplektiks, kus on 23 eri arstimit paratsetamoolist vatini, ja 80 laste paketiks, kus on 13 eri toodet. Väikeste laste abipaketti lisati ka mähkmed.

Eesti Päevaleht aitas Eestist kohale toimetada ka kümme kilo beebiriideid ja muid tarvikuid. Eilne päev möödus pakke laiali jagades ühiselamutes, kuhu linn on põgenikud paigutanud. Kuigi tegu on üpris trööstitute kokku klopsitud majahakatistega, ei eristu nad siiski eriti linna hallist üldpildist. Praegu põgenikud seal elamise eest maksma ei pea, aga kui nad hakkavad toetust saama (vt kõrvallugu), siis tuleb kommunaalkulude eest tasuda.

Suur probleem on ka toit. Praegu on hakkama saadud praktiliselt tänu kohalikele inimestele, kes toovad põgenikele toitu. „Inimesed abistavad, organiseerivad. Aga abistamise jõud on raugemas, väga pikalt nii ei suudeta jätkata,” ütleb linna sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova. 

Imeväike rahaline toetus

Kus elavad põgenikud, kes linna pinnale ei mahu? „Nad on tuttavate või sugulaste juures. On ka inimesi, kes on täiesti võõrad oma koju elama võtnud,” selgitab Zaporižžja sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova. „Iga päev seisame silmitsi probleemiga, kuhu inimesi elama panna.”

Juba 19. oktoobril võeti riigi tasandil vastu seadus, mis annab registreeritud põgenikele õiguse riigi rahalisele toetusele, millest pagulasena elada, aga see seadus jõustus alles eelmisel reedel. Seaduse järgi peavad lapsed ja töövõimetud saama 884 grivnat (u 47 eurot) ja töövõimelised 442 grivnat (u 24 eurot). Kui töövõimeline inimene kahe kuu jooksul tööle ei lähe, saab ta poole sellest ehk 221 grivnat (u 12 eurot).

„Raske on meil muidugi siin tööd leida, igal pool on pigem koondamised,” nendib Polkovnikova.

Artikkel ilmus 26. novembri Eesti Päevalehes.

Kampaaniaga "Ukraina heaks!" on Ukraina inimeste abistamiseks kogutud enam kui 13500 eurot

Kolme Eesti vabaühenduse kampaania "Ukraina heaks!" raames on tänaseks kogutud 13541 eurot, millega aidatakse Ukraina konflikti tõttu kannatanuid ja kodudest põgenenud inimesi. Annetused jaotuvad kolme kampaanias osaleva organisatsiooni vahel ning kogutud vahendite eest soetatud abi toimetatakse kohale novembrikuu jooksul. Annetused on jätkuvalt oodatud kampaanialehel www.ukrainaheaks.ee. Ühiskampaanias osalevad MTÜ Eesti Pagulasabi, MTÜ Mondo ja MTÜ Ukraina Kultuurikeskus.

Ühiskampaania koordinaatori Eero Jansoni sõnul on kampaania kulgenud edukalt. "Annetustena kogutud summa suurus annab tunnistust sellest, et Eesti inimestel on tugev tahe Ukraina inimesi aidata. Kuigi kampaania kestab edasi, hakkame omalt poolt novembris humanitaarprojekte ellu viima."

Ametlikult on Ukrainas registreeritud enam kui 440 000 sisepõgenikku. "Kuigi humanitaarorganisatsioonid ja kohalikud omavalitsused on teinud suuri jõupingutusi, et abivajajad lastelaagritest ja teistest kütmata ruumidest soojadesse hoonetesse ümber paigutada, on kohapeal jätkuvalt suur vajadus soojade riiete ja tekkide, toidu ja ravimite järele," märkis Janson.

MTÜ Eesti Pagulasabi suunab kogutud vahendid (hetke seisuga 4328 eurot) Zaporižžja oblastisse, mis on Donetski vahetu läheduse tõttu üks suuremaid sisepõgenike sihtkohti. Abivajajaid aidatakse nii soojade riiete ja tekkide, toidu, hügieenitarvete kui ka ravimitega. Abi andmist koordineeritakse otse kohapeal, koostöös kohalike omavalitsuste ja ühingutega.

MTÜ Mondo kasutab annetusi (4315 eurot) Luhanski piirkonna elanikele toidupakkide ja Stšastje ja Popasna haiglatele ravimite soetamiseks. MTÜ Mondo kohapealseks partneriks on mittetulundusühing Vostok SOS.

MTÜ Ukraina Kultuurikeskuse kogutud annetusraha (4898 eurot) läheb kannatanutele meditsiinilise abi tagamiseks ja nende perede toetamiseks. Kannatanuid aidatakse muuhulgas korduvate operatsioonide rahastamise ja proteeside soetamisega. Abi antakse koostöös kohapealse Eesti saatkonna ja mitmete kohalike ühingutega.

Jooksvalt jagatakse projektide käekäigu kohta infot kampaanialehel www.ukrainaheaks.ee ja Facebooki lehel www.facebook.com/ukrainaheaks.