Uudised: humanitaarabi

Ukraina sõjapõgenikud: täname teid südamest, te saate meist aru!

Eestlased viisid Ukraina põgenikele otse kätte toetuskampaaniaga kogutud abi: ravimeid, riideid ja muud tarvilikku. 

„Kuhu meil minna on?” küsib kolme lapse üksikema Zaporižžja linna ühiselamus oma rippuva pesu alt välja piiludes. „Oleme siin juba kolm kuud, lastele oleks olnud liiga ohtlik sinna jääda,” räägib ta oma kodukohast Donetskist. „Ma ei tahtnud, et lapsed sõda näeks. Arvan, et jäämegi siia, sest seal ei ole ju tööd ega midagi.”

Väike poiss kiikab pliidi tagant imelikus keeles rääkivaid abipakkidega külalisi ja poeb peitu. Tema kaks vanemat venda on koolis – sõjapõgenike lapsed võetakse vastu ka siinsetes koolides.

Nende kõrval toas istub ema süles kaheaastane Denõss, kes on tserebraalparalüüsi tagajärjel invaliidistunud. „Meie maja juures Jassõnuvatas oli augustis kaks pommiplahvatust ja sinna jäi suur auk,” kirjeldab 64-aastane naine põhjust, miks ta on siin, mitte oma kodus. Tal on jalad haiged ja raskusi liikumisega. „Tänan teid südamest, te saate meie olukorrast aru,” ütleb ta eestlastele nende abi eest.

Ukraina sisepõgenikud on enamasti naised, lapsed, invaliidid ja vanurid. Mehed on jäänud koju, et püüda kodusid päästa. Kardetakse, et need kas röövitakse tühjaks, pommitatakse maha või n-ö riigistatakse. Eilse päeva jooksul registreeriti Zaporižžja linnas 900 uut sõjapõgenikku. Kokku on neid praegu ligi 20 000. Linnal on pakkuda majutust aga kõigest 405 inimesele. Väljas on seitse kraadi külma ja üha külmemaks läheb.

Kellele abi jagada?

Trööstitu on ka humanitaarabi jagamise olukord. Eile hommikul jõudis meieni info, et Saksamaa saatis juba kaks kuud tagasi Punase Risti kaudu Dnipropetrovskisse mitu veoautotäit humanitaarabi, ent see on siiani laiali jagamata ja seisab laos. Polevat kriteeriume, mille alusel seda jagada.

„Sellised lood ei üllata meid,” ütleb Vlad Mahhovski kristlikust ühingust The City Aid Center, mis Zaporižžjas äsja loodi ja organiseerib kirikute saadud annetuste kaudu abistamist. Ta toob teise näite. UNHCR (ÜRO abi jagamise organisatsioon – K. I.) andis Ukraina Punasele Ristile 150 kooliportfelli, et need Zaporižžjas laiali jagada. Üle-eelmisel reedel kandis aselinnapea suurel kriisikoosolekul ette, et lastele on antud 75 kotti. Samal koosolekul juhtus olema ka UNHCR-i esindaja, kes teatas, et kotte oli 150. Kuhu pooled kadusid, ei saadudki teada.

„Punase Ristiga ei soovi siin keegi enam koostööd teha, usaldus on kadunud,” möönis The City Aid Centeri juht Dmõtro Matjukin.

The City Aid Center on loodud just praeguse kriisiga hakkama saamiseks ja nad võtavad ka suuremaid riske. Teevad näiteks väljasõite Donetskisse ja Luganskisse, et viia sinna abi ja tuua sealt inimesi. Ühel sellisel sõidul võtsid relvastatud Luganski rahvavabariigi võitlejad nad pantvangi. „Mind võeti kinni ja pandi vangi kuueks päevaks. Palvetasin ja üks naine, keda vedasin, suutis mu ime läbi vabaks rääkida,” meenutab Vlad. „Nende arvates ma vedasin Ukraina vabatahtlikke võitlejaid põgenike abistamise sildi all,” ütleb ta ja näitab arme oma käel, mille Vladi sõnul tekitasid talle suitsukonidega põletades tema kinnivõtjad.

ÜRO abisüsteem on aga Matjukini sõnul samuti ülimalt bürokraatlik ja aeglane. „Neil tuleb teha iga toote, ka näiteks iga toidueseme ostuks hange ja kolm hinnapakkumist – selle aja peale kui me ootame, on kurss juba muutunud ja tuleb otsast alata,” ütleb ta.

Praegust olukorda arvestades otsustasid Eestis kampaania „Ukraina heaks!” korraldanud MTÜ-d oma abi ise otse kohale toimetada. „Nägime, et kõige mõttekam on kogutud raha eest ise siin vajalik soetada ja inimestele otse kätte toimetada,” räägib MTÜ Eesti Pagulasabi juht Kristina Kallas, kellega koos Eesti Päevaleht sel nädalal Ukrainasse abi jagama saabus. MTÜ kogus kampaania raames kokku 4300 eurot.

Eluks elementaarne abi

„Konsulteerisime kohalike arstidega ja nad aitasid meil komplekteerida elementaarse koduapteegi, mis oleks ühele perele vajalik talve üle elamiseks,” selgitab Kallas. Üleeile ostis ta ravimid välja. Need jagati sajaks täiskasvanute komplektiks, kus on 23 eri arstimit paratsetamoolist vatini, ja 80 laste paketiks, kus on 13 eri toodet. Väikeste laste abipaketti lisati ka mähkmed.

Eesti Päevaleht aitas Eestist kohale toimetada ka kümme kilo beebiriideid ja muid tarvikuid. Eilne päev möödus pakke laiali jagades ühiselamutes, kuhu linn on põgenikud paigutanud. Kuigi tegu on üpris trööstitute kokku klopsitud majahakatistega, ei eristu nad siiski eriti linna hallist üldpildist. Praegu põgenikud seal elamise eest maksma ei pea, aga kui nad hakkavad toetust saama (vt kõrvallugu), siis tuleb kommunaalkulude eest tasuda.

Suur probleem on ka toit. Praegu on hakkama saadud praktiliselt tänu kohalikele inimestele, kes toovad põgenikele toitu. „Inimesed abistavad, organiseerivad. Aga abistamise jõud on raugemas, väga pikalt nii ei suudeta jätkata,” ütleb linna sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova. 

Imeväike rahaline toetus

Kus elavad põgenikud, kes linna pinnale ei mahu? „Nad on tuttavate või sugulaste juures. On ka inimesi, kes on täiesti võõrad oma koju elama võtnud,” selgitab Zaporižžja sotsiaalosakonna juhataja Olga Polkovnikova. „Iga päev seisame silmitsi probleemiga, kuhu inimesi elama panna.”

Juba 19. oktoobril võeti riigi tasandil vastu seadus, mis annab registreeritud põgenikele õiguse riigi rahalisele toetusele, millest pagulasena elada, aga see seadus jõustus alles eelmisel reedel. Seaduse järgi peavad lapsed ja töövõimetud saama 884 grivnat (u 47 eurot) ja töövõimelised 442 grivnat (u 24 eurot). Kui töövõimeline inimene kahe kuu jooksul tööle ei lähe, saab ta poole sellest ehk 221 grivnat (u 12 eurot).

„Raske on meil muidugi siin tööd leida, igal pool on pigem koondamised,” nendib Polkovnikova.

Artikkel ilmus 26. novembri Eesti Päevalehes.