Uudised: humanitaarkriis

Donbassist põgenenud naised: miks keegi meid ei kaitsnud?

Donetskist ja Luganskist põgenenud naised kirjeldavad Eesti Päevalehele, kuidas nende kodusid pommitati ning miks nad olid sunnitud põgenema üksi oma lapsi kaitstes ja eluga riskides. 

„Ma nägin sõda. Pommid plahvatasid lasteaia juures, haigla juures, raudteejaama juures. Kõrgemate majade katustel olid snaiprid. Ma ei saagi aru, miks tulistati seal, kus inimesed elasid,” räägib oma Luganski kodust koos mehe ja 13-aastase pojaga põgenenud Angelika, kes on leidnud koos teiste põgenikega ulualuse Zaporižžja linnas vanas hüljatud tehasetööliste sanatooriumi hoones. Sealsed põgenikud on enamasti naised ja lapsed. „Kummalt poolt pommid tulid, meie, tsiviilelanikud, ei teadnud. Meid ei kaitsnud keegi. Pommitati elamurajoonides, majade vahel, nii et majad said pihta. Me ei tea, kust konkreetne pomm tuli. Igal juhul olime meie, naised ja lapsed, kahe tule vahel,” räägib Angelika.

Kõigil, kellega Melitopoli, Zaporižžja ja Dnipropetrovski põgenike laagrites kohtume, on rääkida oma sõjalugu. Kes otsib vaikselt sõnu, kes nõuab ärritunult ja osalt paanikas: miks nad seda meiega teevad, miks meile keegi kaitset ei pakkunud? Väikesed lapsed mängivad justkui häirimatult külmades koridorides, aga vanemate laste pilgud on kohkunud ja rusutud. Nad küsiks justkui, kas see on tõesti nende elu.

Tänavalt kadunuks

Põgenikud kirjeldavad, kuidas suve edenedes levis riigis täielik seadusetus, mis tõmbas justkui jalge alt maapinna. „Märtsis-aprillis vallutasid separatistid administratiivhooned ja istusid seal. Samal ajal käisid inimesed ikka tööl edasi. Tekkis kaks samaaegset maailma. Politsei keeldus töötamast, nad lihtsalt istusid ja ei vastanud inimestele. Korraga oli justkui täiesti tavaline, et relvastatud mehed jalutavad mööda linna ringi. Mai lõpus hakkasid separatistid armeed ründama ja läks sõjaks,” kirjeldavad nad.

Angelika räägib, et meeste tänavalt röövimine muutus tavaliseks. „Lihtsalt võeti tänavalt ja pandi autosse ja inimene kadus ära. Mu mees üritas kõigest hoolimata tööl käia, aga transporti polnud, nii et see langes ära. Liinitaksosid välditi, sest need olid tihti tulistamise sihtmärgid,” jutustab ta. Angelika mees töötas tehases, kus ei olnud lõpuks enam vett, elektrit ega kütet.

Donetski äärelinnas elanud Irõna oli juulis viimast kuud rase ja kahe lapsega üksi kodus, mees oli ära pikal komandeeringul. Väiksem tütar Vlada vajab ravi ja iga poole aasta tagant peab ta läbima ravikuuri. Kui juuli lõpus jõudis kätte järgmine arstiaeg, oli haigla juba maatasa pommitatud. Kui sõjaväetehnika toodi peaaegu nende koduhoovi, otsustas Irõna kodust lahkuda. Keegi ei pakkunud talle ega ta lastele turvalist transporti. „Saime kuidagi bussile, mis oli täiesti täis, seisin seal rasedana ülimas palavuses ja kogu tee püsti,” meenutab ta. Zaporižžjasse kohale jõudes ta sünnitas.

Samuti rasedana kodust põgenenud Olga sünnitas alles hiljuti põgenike keskuses. Kaks nädalat enne õiget tähtaega. Väike poiss on üheksapäevane, kui temani jõuab eestlaste kampaaniaga „Ukraina heaks” soetatud ravimite pakk ja beebitarvikud. Olgal on alles üksnes nii palju, kui kodust lahkudest kätte võtta sai.

Tagasi poega matma

Miks tulistati tsiviilelanike kodude vahel, miks inimesi enne ei evakueeritud ja miks ei valitud strateegiat, millega hoida inimelusid – need on põgenike peamised küsimused. Inimesed ei tea, kes neid kaitseks. Inimesed, kelle kodud on hävitatud, ei mõista, kes seda tegi. Nad ei tea, kes relvastatud jõududest oli kes.

„Minu tuttav vanem naine oli väsinud edasi-tagasi keldrisse jooksmast ja jäi pommitamise ajal vannituppa. Mõtles, et see on piisavalt turvaline. Ta surigi seal vannitoas, sest pomm tuli tema kodu pihta,” kirjeldab vanem naine Melitopoli põgenike laagris. „Miks nad tahavad kõike hävitada, miks nad võitlevad?” küsib ta. Temaga koos põgenenud vanem naine läks Donetskisse tagasi, et matta oma poeg, kes suri linnas pommiplahvatuse tõttu. Naisel on veel kaks poega, aga ta ei pääse enam Donetskist tulema. „Nüüd nad elavad keldris.”

Pomm hävitas kodu

„Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi juhtus meiega,” sõnab kätt rinnale surudes 35-aastase staažiga matemaatika ja füüsika õpetaja Tetjana Mõkolajevna, kes põgenes Melitopolisse Donetski oblastis asuvast Marjinkast. Ta tuli koos oma tütre Irõna ja tema kaheaastase poja Vovaga. Irõna on samuti pedagoog, ülikooli lõpetanud muusikakooli õpetaja. „Seda kooli ei ole enam olemas, ainult varemed,” räägib Irõna. Ka nende korterit enam pole. „See juhtus 21. juulil. Me just sõime, kui aknad klirisesid ja kukkusid sisse, pommitati. Me jooksime keldrisse,” meenutavad nad. Kumma poole pomm see oli, nad ei tea. „Igal juhul DNR (Donetski rahvavabariigi – toim) mehed seisid enne meie maja ees. Sellest alguses järeldasime, et Ukraina pool sihtis neid. Aga tegelikult me ei tea, kelle pomm meie maja pihta lõpuks läks. Miks nad üldse lasevad majade vahel?”

„Sel päeval suri Marjinkas palju inimesi. Ühel mu tuttaval korraga nii ema kui ka isa, kes olid lihtsalt oma kodus,” lausub Tetjana. „Meil aga oli paanika, sest väikesel Voval oli vaja teha hingamiseks masinaga protseduuri, aga elektrit enam polnud. Me otsisime paaniliselt elektrit. Ja siis kohe lahkusime, mul oli seljas see suve-kleit ja sellega tulingi,” osutab ta seljas olevale lillelisele kleidile. „Mõtlesime alguses, et tuleme paariks nädalaks, aga oleme siiani siin.”

Kõik nad tahavad Ukrainast ära minna. „Tahame minna Saksamaale või Eestisse!”

Üheksa-aastase koolitüdruku Julia ema Svita, kes elab nüüd Melitopolis põgenike keskuses ja üritab organiseerida seal elavatele peredele humanitaarabi, on omapärases olukorras. Tema lapse isa, kellest ta on nüüd lahutatud, võitleb Donetskis DNR-i poolel, aga tema praegune kaaslane Mariupoli all Ukraina poolel. Svita peamine mure on oma tütre elu kaitsmine ja söögipoolise hankimine. Tal pole praegumingit sissetulekut ja ka riigi sotsiaaltoetus pole veel nendeni jõudnud.

Uus elu üürikorteris

Luganskist Zaporižžjasse põgenenud invaliidist seitsmeaastase pojaga perekond üürib nüüd sugulaste abiga väikest korterit, kus elab kogu pere: vanaema, vanaisa, raamatupidajast ema ja ehitajast isa. Nad on kaotanud oma kodud ja töökohad ning seisavad silmitsi tundmatu ja ehk ka rahatu tulevikuga. „Kevadel, kui separatistid tegutsema hakkasid, tekkis meil naabritega lausa tüli, sest nad arvasid, et separatistid kaitsevad nende huve,” sõnab pereema Lena. „Kui nende maja ligidal pommitati ja oli väike maavärin, sõitsid nad väikesesse külasse. Seal nad nägid Vene armeed ja nende sõjavarustust põldudel. Küla piirati ümber ja kedagi välja ei lastud. Kõik üle 16-aastased mehed pidid sunniviisiliselt ühinema separatistide pataljonidega. Siis nad hakkasid mõistma, mis toimub,” meenutab Lena.

Perekond kirjeldab, kuidas mais ja juunis aeti inimesi väga osavalt paanikasse. Inimeste seas levitati segadust külvavaid teateid, et pangast saab raha otsa või poest suhkur, mistõttu tormati ummisjalu poodidesse ja raha välja võtma. Paanikas inimene ei mõista enam, kes on kelle vastu ja kes poolt, ning temaga on kerge manipuleerida.

Strateegia järgmise sammuna näidati televisioonis juba äärmuslikku propagandat ja sõnumeid. „Siis hakati jagama inimestele relvi, lihtsalt passi ja töötõendi alusel, niisama. Oleme lapsega väljas ja vaatame: bussipeatuses seisab plätude ja lühikeste pükstega mees, suur relv käes. Võis näha ka seda, kuidas relvastatud mehed tassisid kell 12 päeval pantvangi võetud mehi keldrisse. Täielik seadusetus,” märgib Lena.

Mahajäänud lähedased

Sõja kätte jäänud pereliikmete pärast tuntakse suurt muret. „Mu ema on veel Luganskis. Ta ei saa välja, sest pole turvalist koridori,” nendib Angelika. Lõksus on ka tema mehe vanemad. Rongid enam ei sõida ja bussipiletite hinnad on lakke tõstetud: püütakse teenida võimalikult palju raha, aga täielikult rahata jäänud inimesed on seetõttu pantvangis ega pääse enam kriisikoldest minema.

Melitopoli linna kultuurikeskuses asuvas Ukraina eriolukordade ministeeriumi ja Punase Risti ühises abiandmise keskuses töötab ka psühholoog. „Tööd on meil palju,” tunnistab seda ametit pidav Artem Pavlenko. „Inimesed kardavad juba kõike, näeme siin sügavas depressioonis inimesi, ka lapsi,” möönab ta. „Silmaga on näha, et lapsed vajavad abi.”

Donbassi piirkonna humanitaarkatastroofi nimetatakse juba tsunamiks. Pankades pole raha, puudub igasugune sotsiaalabi, kohati elekter, vesi ja küte. Ukraina on riigi tasandil otsustanud sealt välja tõmmata ka riiklike asutuste rahastamise. Samal ajal on piirkonnas lõksus palju inimesi, eeskätt sotsiaalselt haavatavad grupid, ka lastekodulapsed. Teada on antud haiglate vaktsiinide ja ravimite otsasaamisest. OSCE vaatlejad kinnitasid Eesti Päevalehele, et nende ülesanne on raporteerida inimestele antavast või mitte antavast abist ning olukord on rohkemgi kui tõsine.

Osa põgenikke, kellega EPL rääkis, ei soovinud oma perekonnanime avalikustamist, sest nad kardavad enda ja kriisipiirkonda jäänud pereliikmete elu pärast.

Piirkonnast on keeruline lahkuda

Ühest linnast teise sõites näeme teedel kontrollpunkte, kus relvastatud mehed kontrollivad väljuvate ja sisenevate autode numbrimärke. Sõidame Zaporižžja märgiga autoga ja meil probleeme ei teki.

Vaatlejate sõnul ei lase separatistid Donbassi piirkonnast inimesi eraldi välja, vaid ootavad, et tekiksid suured põgenike grupid. Siis on nende vastuvõtmise ja paigutamisega veelgi keerulisem hakkama saada ja kaos veel suurem. Nähakse, et põgenike gruppidesse on pääsenud viha õhutavaid tegelasi, kes ajavad põgenikke omavahel tülli juba selle pisku abi pärast, mis saadaval on.

Artikkel ilmus 1. detsembri Eesti Päevalehes.

Eesti Pagulasabi: Ukraina sisepõgenike olukord on talve eel väga halb

Ukraina sõja tulemusel on riigis hüppeliselt kasvanud sisepagulaste hulk. Viimastel andmetel on registreeritud ligi 300 000 sisepagulast, kuid mitteametlikud numbrid võivad olla pea poole suuremad. Eesti Pagulasabi esindaja Kristina Kallase sõnul on pagulaste olukord vastu külma talve tulekut äärmiselt halb.

Kristina Kallas käis Eesti Pagulasabi esindajana Ida-Ukrainas Donetski naabruses Zaporižžja oblastis, kus lisandub iga nädal umbes tuhat sisepõgenikku. Nad pagevad sõja tõttu Donetskist või Luhanskist. Kokku on Zaporižžja oblastis põgenikke ametlikult umbes 30 000, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Inimestel on puudu kõigest esmavajalikust: toiduainetest, hügieenitarvetest, ravimitest, sest paljud inimesed on tulnud suvel, kui olid soojad ilmad. Ttagasi minna nad ei ole saanud, sooje riideid neil ei ole. Ilmselt tagasi nad nii pea minna ei saa," rääkis Kallas.

Tema sõnul on osade põgenike puhul probleemiks ka majutus, sest omavalitsus on majutanud nad pioneerilaagitesse, kus suvisel ajal on võimalik elada, kuid talv kujuneb tõsiseks katsumuseks, sest hooned on kütteta.

Kallas ütleb, et raske on pagulastega suhelda, sest nad on depresiivses olukorras ja ootavad võimalust naasta koju.

"Praegune nö vaherahu on nende jaoks lootustandev ja päris paljud on püüdnud tagasi minna, sest lapsed ja naised ja vanurid reeglina ootavad stabiilsemat hetke. Paljude puhul on see, et ei ole kuhugi tagasi minna, sest kodud on sõjategevuse käigus hävinud," selgitas Kallas.

Ta lisab, et tekkinud olukorras ei ole kerge ka uues kohas, sest kohalikes valitseb ebakindlus, kas põgenik on ukrainameelne või sepratist. Kes kelle poolt on, sellises olukorras pagulasabi osutajad ei uuri, olukord on niigi raske.

Eesti Pagulasabi algatab ka humanitaarabi projekti Ukraina pagulaste abistamiseks.

Lugu oli eetris 2. oktoobri Aktuaalses Kaameras.

Eestlased ehitasid pagulaslastele Jordaanias arvutiklassi

Eesti mittetulundusühing Mondo aitas ehitada Jordaanias asuvasse süürlaste pagulaslaagrisse arvutiklassi.

Äsja Jordaaniast naasnud Mondo töötajad ütlevad, et huvi arvutikursuste vastu on suur ja õige pea avatakse juba teine arvutiklass, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Jordaanias asuv Zaatari pagulaslaager on rahvaarvult suurem kui Tartu linn. MTÜ Mondo humanitaarabi projekti koordinaator Kristi Raidma on see pagulaslaager maailmas suuruselt teine. 

"Seal on umbes 130 000 pagulast. Ehk siis tegu on täiesti linnaga ja võib öelda, et Jordaania suuruselt viienda linnaga. See laager asub kõrbes ehk siis mitte ühtegi taime, mitte midagi seal ei ole. See on väga selline üksluine ja päike paistab lagipähe terve päeva," kirjeldas Raidma pagulaslaagri eluolu.

Viis päeva laagris veetnud Mondo töötajaid käisid kontrollimas, kas ja kuidas novembri lõpus avatud noortekeskuse kahes, kokku 21 arvutiga klassiruumis õpilastele tunde läbi viiakse. 

Praegu õpivad kolmekuulisel kursusel 40 noort ühes arvutiklassis, sest teist veel valmistatakse. Neiud ja noormehed omandavad teadmisi eraldi aegadel. 

15- kuni 24-aastaseid süürlasi õpetavad kvalifitseeritud pagulaslaagrist leitud õpetajad, kelle aastase palga on samuti taganud Eesti MTÜ. 

Kuna Jordaanias on arvutiõpetus alates 7. klassist kohustuslik, siis Mondo hariduseksperdi Kristi Ockba arvates oli nende samm hädavajalik, et Süüria lastel oleks tulevikus võimalik Jordaania koolides hakkama saada.

"See siis tunduski väga reaalne vajadus neile ja väga soovitud vajadus. Ega need õpilased seal ei kasuta internetti isegi. Põhimõtteliselt nad seal õpivadki arvutikasutust," lausus Ockba.

Araabiakeelse arvuti algõpetuse teatmiku koostas Kristi Ockba pagulaslaagri jaoks ise. Mondo projekti rahastas välisministeerium 90 000 euroga. Lisaks arvutikursustele saavad Mondo abiga 1500 pagulaslaagri last ka kolm kuud mahlajooki.

Uudist vahendab ERR uudisteportaal.