Uudised: meedia
David Vseviov: asiaatidest, muistsest ajaloost ja keelte sõjast
Mõnikord tekivad kummalised seosed. Mitte niivõrd ajas ja ruumis eraldatud sündmuste kui mingi nendega kaasneva tonaalsuse vahel. On ju selge, et mõni päev tagasi kõigist meediakanalitest kostnud üleskutsel olla valvas ja teavitada viivitamatult Eesti territooriumile illegaalselt sisenenud asiaatide märkamisest puuduvad igasugused sisulised kokkulangevuspunktid 1930. aastate NSV Liidus NKVD poolt väljastatud samalaadse korraldusega GULAGi territooriumil elavatele põlisrahvastele. Ning loomulikult ei seisne vahe vaid selles, et tol ajal ja seal lubati iga tabatud laagripõgeniku eest preemiana paar kilo soolaheeringaid ning tänasel päeval ja meil siin ei lubatud midagi. Tegemist oli ju vabaduse ja demokraatia skaalal meist hoopis teises otsas paikneva stalinliku riigiga, kus inimelu hinda võiski vabalt väljendada suvalistes ühikutes – ka soolaheeringates.
Kuid vaatamata sellele põhimõttelisele erinevusele on nende kahe, ajas ja ruumis erineva sündmuse vahel ikkagi aimatav mingisugune sarnasus. Tonaalsuses ja üldises arusaamises. Arusaamises sellest, nagu maailm oleks jätkuvalt vaid kahe vastandliku alge – Jumala ja Saatana, headuse ja kurjuse ning valguse ja pimeduse – võitlustandriks. Kohaks, kus antud näite puhul olid ühed (muuseas ilmselt oma enamuses mitte tühiste muredega inimesed) määratud olema tagaaetavate ja teised tagaajajate rollis. Ühed kuulusid meie ja teised nende hulka.
Loomulikult ei tähenda ülalöeldu, et illegaalseid piiriületusi ei peaks takistama ja riiki sisenemiseks ettenähtud korra rikkujaid karistama, kuid vähemalt mõningatki inimlikku huvi selle vastu, miks kaugelt tulijad on sedavõrd riskantse teekonna ette võtnud, oleks võinud mingilgi viisil üles näidata. Seda enam, et kes siis ikka suudaks neid paremini mõista, kui mitte riigi elanikud, kelle eneste ajalugu on suhteliselt hiljutisel ajal olnud sisuliselt põgenemise looks.
Ning ega muistse ajaloo tõlgendamisega ja sellega, kuidas hinnata eesti keele ja Eesti riigi säilimisväljavaateid, pole lood põhimõtteliselt teisiti. Ka nendel teemadel arutledes on viimasel ajal valdavalt tegeletud enese positsioneerimisega skaalal meie-nemad. Kasutades nii kauge mineviku kui tänapäeva puhul eristumist märgistava ja vaata et peamise määrava tegurina mõistet «rahvus». Kuivõrd õigustatud/mitteõigustatud on see keskajal toimunu mõistmise puhul, seda on Postimehe veergudel seletanud nii «Eesti ajaloo» II osa autorid kui nende oponendid. Kuivõrd õigustatud/mitteõigustatud aga on see praegu Eestis toimuvat kirjeldades, selle üle tasub ilmselt veel mõtiskleda. Seda enam, et üks ning ilukirjanduslikult kaunis võimalus selleks on meile antud Olga Andrejeva paljutsiteeritud artikli «Eesti haigus» näol.
Asjaolu, et numbriliste andmetega osavalt manipuleerides võib Eesti leida kord Euroopa edukamate, siis viletsamate riikide edetabelite real, on meile tuttav kas või tulenevalt sellest, kes neid andmeid laiadele rahvahulkadele teadmiseks esitab. Kas koalitsioon või opositsioon. Kuid lõppude lõpuks on need ikkagi vaid suhteliselt süütud mängud numbritega. Need võivad olla alates meelevaldselt valitutest kuni nalja pakkuvateni. Äärmuslikus variandis saavad need olla ka enesepetlikud ja segadust tekitavad.
Aga need pole eksistentsiaalselt ohtlikud. Mida ei saa kunagi öelda juhul, kui lauale on visatud mängukaartidena rahvused. Et seejärel, sarnaselt tõelise kaardimänguga, lüüa nõrgemat rahvust märgistavat kaarti tugevamaga. Nagu seda vastates Olga Andrejeva pärimisele «Kes võidab eesti ja vene duelli?» teebki sellise küsimusega sisuliselt rahvuslikku lõksu püütud Yana Toom: «Eesti keel ei saa kuidagi võita … Selle keele kõnelejaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – vaat milles on asi.»
Eesti keele kõnelejate arv ja Eesti elanikkonna vähenemine ja muud rahvastiku teemaga haakuvad probleemid pole kellelegi saladuseks ning arutelu nende küsimuste üle tabuteemaks, mida kinnitavad kümned sellesisulised arvamusavaldused ajakirjanduses. Ning kõnealusel juhul polegi probleemiks niivõrd intervjuus väljaöeldud seisukoht, kuivõrd artikli autori ja esitatud küsimustele vastanu kontseptuaalne lähenemine, mis seletab toimuvat Eestis valdavalt «meie» ja «nende» vahelise võitlusena. See on sisuliselt vaid rahvuslikust kriteeriumist tulenevalt jaotunud maailm, mis Olga Andrejeva silmis paistabki välja nägevat järgmiselt: «Siin on selliseid venelasi, kes on venelaste poolt, ja selliseid, kes on vastu.
On ka eestlasi, kes on eestlaste poolt või vastu. On veel tohutu hulk ideoloogilisi peensusi, nagu pooleldi eestlased, pooleldi venelased, kes on poolt, vastu jne.» Esmapilgul keeruline, tegelikult äärmuslikult lihtsustatud maailmanägemine, mis üritab taandada inimeste vaateid üldisematele ja konkreetsematele küsimustele (ka üleminekule osaliselt eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, mille strateegiliste tulemuste suhtes olen ma korduvalt väljendanud skeptilisust) valdavalt tulenevaks nende rahvuslikust päritolust. See on asjade pööramine jalgadelt pea peale, heites kõrvale rahvuse mõiste määratlemise ühe peamise kriteeriumi, milleks on kultuur selle sõna kõige laiemas tähenduses. Parimal juhul osutub selline lähenemine tupikteeks, mis ei suuda adekvaatselt seletada ühiskonnas toimuvat, halvimal aga võib viia ajaloost tuttavate tulemusteni, mille kordumist ei soovi ükski täiemõistuslik inimene. Ehk kokkuvõtvalt, mitte rahvus ei määra kultuuri, vaid kultuur rahvuse.
Rahvuse asetamine määrava teguri rolli on juba ainuüksi sellepärast tulutu ettevõtmine, et absoluutselt vettpidavaid kriteeriume selle mõiste määratlemiseks pole olemas, mida kaudselt kinnitab ka ülaltoodud Olga Andrejeva tsitaat ning laiemalt kogu tema artiklis esitatud käsitlus. Rahvus on pigem subjektiivne enese või teiste hinnang kui midagi tõeselt mõõdetavat (natside šarlataansed katsed ei lähe arvesse). See on määratlus, mis aegade jooksul võib nii omal tahtel kui teiste survel vabalt muutuda. Ainult selliselt võis saada nii-öelda saksa verd Anhalt-Zerbsti printsessist Sofia Frederike Augustast sajaprotsendiline venelanna Katariina II. Ja see pole kaugeltki ainus näide. Kusjuures rahvuse määratluse suhtelisust arvestasid oma huvidest lähtuvalt ka nõukogudeaegsete rahvaloenduste korraldajad, lubades rahvuse lahtrisse kirjutada vabalt valitud vastuse.
Muidugi, nii nagu see oli tollele riigikorrale omane, teatud mööndustega ja teatud suunitlusega ning järeldustega, hoides näiteks mõne kõrgkooli uksed suletuna ka nende ees, kelle passi oli kirjutatud vastuvõtuks aktsepteeritud rahvus, kuid kelle isanimi võis viidata mõnele muule, õppimasaamiseks ebasobivale rahvuslikule taustale. Aga – kõrvalküsimusena – kui rahvuse «objektiivse» määratlemise juures on isegi praegu sedavõrd palju lahtisi otsi, kuidas sai see olla võimalik siinses aegadetaguses maailmas? Kas XIII sajandi alguses oli kogu selle maa ulatuses tõesti võimalik ise ennast identifitseerida eestlasena. Meiena. Vastandudes selle mõiste rahvuslikus tähenduses ristisõdalastest «nendele». Minu arvates ja ettekujutuses: vaevalt.
Kuivõrd pädev on rahvuslik-romantiliseks nimetatud vaatenurk kauge mineviku sündmustesse, seda võib igaüks otsustada, lugedes viimasel ajal ajakirjanduses avaldatud selleteemalisi arvamuslugusid. Kuid selles, et olemuselt sama arusaam võib lootusetult hägustada meie ettekujutust lähiminevikust, pole mingit kahtlust. Olgu selle näiteks vaid lühike katkend Eesti Ekspressi tv-nädalast, mis 6. veebruaril ETV ekraanile jõudvat dokfilmi «Sinimäed» tutvustades loob potentsiaalsetele vaatajatele käsitlevate sündmuste laiema ajalootausta lausega «Punaarmee edeneb Euroopas ligi tuhat kilomeetrit, kuid ei suuda vallutada kolme nõlva Ida-Eestis». Kas pole mitte suurepärane näide rahvusromantilisest «ajaloolisest tõest»!
Kaasaja Eesti ühiskonnas toimuvate arengute ja sündmuste taandamine peamiselt rahvuslikule päritolule tuginevale meie-nende vastandamisele on sisuliselt ideoloogilistest stereotüüpidest lähtuv arusaam. See on arusaam, mis erinevustele rõhudes võib hävitada meid kõiki ühendava inimlikkuse. Selle arusaama külge klammerdumine tähendabki vaid võitlust. Sellepärast ei saa rahvusideoloogiad ja rahvusideoloogid iialgi omavahel rahus elada. Kuigi vastastikuste ideeliste toitjatena pole neil üksteisest pääsu, ei mahu nad tülitsemata kuidagi ühte ruumi ära. Neist erinevalt aga saavad kultuurid ja kultuursed inimesed suurepäraselt koos eksisteerida ja toimetada. Nii nagu nad Eestis seda rahvusest sõltumata suudavad probleemideta igapäevaselt teha.
Lugu pärineb siit.
Ajujaht Võrumaal
Millal oli viimane kord pärast seda, kui Edgar Savisaar raadioeetrisse “Toompead rünnatakse!” paiskas, et rahvas riigivõimule õhinal appi on tõtanud?
Pakun, et nüüd 3. veebruaril, mil piirivalveamet läbi Võrumaa metsade Eestisse jõudnud illegaalsetest piiriületajatest teavitas ja “kahtlastest asiaatidest” teada andma kutsus.
Kodanikud olidki varmad korrakaitsjaid abistama, leides ühtlasi aega internetis asjakohaseid “jahinalju” teha või siis fantaseerida, et ei tea, kas “kilide” hulgas ka noori naisi on (neid, kõhistati, oleks tore pruukida mõnel muul moel). Vahejuhtum heidutas ka vanemaid prouasid, kes, nagu teavitas Postimees, hoidsid hirmunult oma koduuksi lukus – mine tea, mis “mustad” teha võivad.
Loata piiriületust on raske õigustada ning Eesti täitis Euroopa Liitu turvates tragi valvekoera rolli. Paarikümmet õnnetut Euroopasse ihalenut ootab ees väljasaatmine (selgusetu, kas lausa Vietnami või lihtsalt Venemaale). Keele- ja muud barjäärid ei lase meil ehk kunagi kuulda, miks nad tegelikult tulid – kas suuremat demokraatiat otsides või pelgalt jeffersonlike “õnnepüüdluste” tõttu – nagu ka mitte seda, kuidas Eesti ametivõimud nendega ringi on käinud. Keda koer on korra näksinud, see enam Võrumaa metsade vahele ei tule, võiks parafraseerida üht peaministrit.
Külastasin mullu Rootsi migratsiooniametit, mille hubases väljasaatmiskeskuses pakutakse neljal korral päevas tasuta süüa (saadaval usule vastavad erimenüüd), internetti, mobiilikõnesid ja lauatennist. Paljud kenasti käitunud saavad Rootsi võimudelt koduteele kaasa 30 000 SEKi suuruse summa, et end isamaal taas sisse seada. See kõik kehtib neile, kes pole suutnud Rootsi ametivõime veenda, et nad põgenevad tapmise, piinamise või muu inimväärikust alandava kohtlemise eest, mis neid senisesse asupaika jäädes ähvardanuks.
Eesti ei taha ilmselt muutuda riigiks, kuhu kogu maailma hädalised või õnneotsijad samme seada tahaks. Sotsiaalne tekk katab siin vaevu omagi külmetajate jalgu. Samas juhib vietnamlaste vahejuhtum latentse rassismi kõrval (viitan siinkohal kõigile neile mitte just ilusaid ettepanekuid sisaldanud kommentaaridele) tähelepanu ammusele kuuldusele, et idapiiri valvureile on antud käsk saata tagasi võimalikult paljud varjupaigapalujad. Ka need, kes võivad Euroopa uksele koputada seetõttu, et tõesti põgenevad “rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumisega” seotud tagakiusamise pärast. Ilma osaluseksperimendita on seda tõestada võimatu.
Muide, europarlamendi saadik Tunne Kelam on aeg-ajalt hoiatanud sadade tuhandete põgenike eest, kes võivad Sosnovõi Bori tuumajaama katastroofi puhul Eestisse saabuda, kui läänetuul peaks saaste üle Venemaa laiali laotama. Kuid mis saab siis, kui sel saatuslikul päeval peaks puhuma hoopis idatuul? See on empaatiline mõtteharjutus neile, kes justkui ei mäletaks, kui palju meie oma rahvas ajaloos eri põhjustel oma maalt põgenema on pidanud; kui palju ta ise on sõltunud võõraste lahkusest.
Lugu pärineb siit.
Tagasi sinna, kust tulid: kas alati saab?
Katrin Merike Nyman-Metcalf on elanud lühemat või pikemat aega Rootsis, Eestis, Inglismaal, Bosnia-Hertsegovinas, Lätis ja Austrias, ning töötanud lisaks näiteks Kosovas, Serbias, Horvaatias, Türkmenistanis, Araabia Emiraatides, Jordaanias, Gruusias ja Palestiinas. Ta oli Eesti viimane riigisekretär eksiilis ning hetkel töötab Tallinna Tehnikaülikooli professori ja tehnoloogiaõiguse õppetooli juhatajana. Tema lugu sai alguse Rootsist, kus ta Eesti pagulaste peres sündis. Vestleme nii lapsepõlvest, meediast, pagulusest, lõimumisest kui ka hoiakutest, mis pagulastega on seotud.
Katrini vanemad tulid lastena Rootsi koos enda vanematega. Tennisehalli sisse seatud põgenikelaagri elu meenutades tuleb Katrini ema Edithile esimesena meelde fakt, et kohalikud tulid sõjapõgenikke vaatama läbi aia kui loomi loomaaias, kuna välismaalasi ei oldud seal kandis enne nähtud. Kohalike kaasa toodud kommid tegid lastele palju rõõmu, kuid uudishimulikud pidid kahjuks pettunult lahkuma – eestlased nägid päris rootslaste moodi välja.
Olete üles kasvanud eestlaste peres Rootsis, milline oli Teie lapsepõlv?
Olin varakult kakskeelne. Perekonna sõbrad olid peamiselt eestlased, aga peale meie pere meie kodukohas teisi eestlasi ei elanud. Käisin Rootsi koolis ning minu ja venna mängukaaslasteks olid peamiselt rootslased. Ühed naabrilapsed tahtsid meiega alati maja taga mängida. Meil vennaga polnud selle vastu midagi, kuigi me ei mõistnud, miks. Selgus, et naabrilaste vanemad olid meiega mängimise ära keelanud, kuna me ei rääkinud kodus rootsi keelt. Kummaline on seejuures asjaolu, et olime kõrvalmajas pikalt elanud, kuid ometi jäime võõraks.
Kas teist sai Rootsis elades lõpuks rootslane?
Rootsis elades käitusin rootsi reeglite järele. Ei tundud end kui rootslane, mis aga ei tähenda, ei oleksin kuidagi Rootsi riiki õõnestanud. Nii ei häiri mind ka nüüd Eestis elades see, kui minu venelastest naabrid oma emakeeles räägivad ja vene toitu söövad – nad on osa meie ühiskonnast.
Minu õde elab jätkuvalt Rootsis ja on blondim ja sinisilmsem kui keskmine rootslane, samas kui tal hiljuti naabriga arusaamatus oli, hüüdis see vihaselt üle aia, et „peaksid sinna tagasi minema, kust tulid“. Oleme õega Rootsis sündinud ja tema esimene reaktsioon oli, et kuhu ma siis peaksin tagasi minema – kas 5 km põhja poole, kus sündisin? Tegelikult on see kurb, et ka 2. põlvkonna immigrandid ei ole oma uuel kodumaal lõpuni omaks võetud, kuigi nad kohaliku maa tavade järgi elavad.
Olete mitmetes riikides tegelenud rahvusringhäälingu ülesehitamise või meediavabaduse analüüsimisega. Kuidas teiste kultuuride esindajatele pakkuda lahendusi, mis nende kultuuriruumi sobiksid, kuid samas aitaksid neil areneda soovitud suunas?
Türkmenistani sattusin tööle, kuna sealne president otsustas, et opositsioon peab olemas olema ja kutsuti rahvusvaheline meeskond meediavabadusest rääkima. Arutasime omavahel, kas tuleks minna, kui selgelt päris sõnavabadust seal ei ole, aga samas keegi ei keelanud meil sellest rääkida, mida tahtsime. Otsustasime, et kuna see võib vähemalt mõnelegi inimesele midagi õpetada, siis tuleb seda teha. Araabia Ühendemiraatides töötasin rahvusvahelise meeskonnaga välja reegleid varem tabuks olnud seksuaalsusega seotud teemade käsitlemiseks meedias. Loomulikult pidime seejuures kohalikku kultuuri ja konteksti arvestama ning neid õpetama vastavalt nende nägemusele – ei ole ühte sobivat mudelit kõigi riikide jaoks.
Mis Teie poolt ellu viidud reformide tulemusena reaalselt muutunud on?
Kui riigid ise liiguvad selles suunas, et vabaneda, siis vajatakse tuge, et oma püüdlustele kinnitust saada. Päris mitmel korral on eri riikides arvestatud nende soovitustega, mida olen teinud näiteks seaduste muudatuste kohta. Bosnias olin ajal, mil seal meedia ametit üles ehitati ning õigusosakonna juhatajana oli tore näha, et meediaameti loomise juures oli hea kohalik kompetents olemas, kuid välismaalasi oli vaja, et vaenulikus keskkonnas (sõda oli just lõppenud) omavaheliselt suhelda. Bosniast lahkudes toimis süsteem omade jõududega.
Olete Rootsis tegelenud varjupaigataotluste menetlemisega, seega otsustanud selle üle, kas põgenikud saavad rahvusvahelise kaitse ja võivad Rootsi jääda? Kuidas Teile tundub, kas pagulasi on rahvusriigile vaja või on tegemist puhtalt rahvusvahelise kohustuse täitmisega?
Keelt ja kultuuri peab kaitsma, kuid üks ei välista teist – me ei kaota oma identiteeti, kui meie hulgas elab rohkem välismaalasi. Mida rohkem inimesi eesti keelt räägib, seda suurem on tõenäosus meie keele püsima jäämiseks. Usun, et pagulased Eesti ühiskonnas annavad pigem aluse meie kultuuri hoidmisele, mitte ei lõhu ega lammuta seda. Fakt, et meie pere sõi Rootsis elades jõulude ajal verivorsti, mitte traditsioonilisi rootsi jõuluroogasid, ei ole Rootsi riigi püsimise seisukohast kuidagi ohtlik.
Samas olen seisukohal, et riik peab kindlasti rahvuslikku kultuuri ja ka rahvusringhäälingut toetama. Eestil oleks vaja riiklikul ja rahvuslikul tasandil enesekindlust – avatus muule maailma ei vähenda meie riigi identsust. Kui seda endale ei tunnistata, siis ilmselt avaldab pealesurutud venestamine ikka veel mõju.
Milline on Teie hinnangul Eesti meedia hoiak pagulaste, immigrantide ja kultuurierinevuste suhtes?
Kaldun arvama, et üldine hoiak on pigem kaitsev – tihti ilmub ülimalt natsionalistlikke lugusid. See on igati arusaadav – Eesti on väike riik ja vähe iseseisev olnud. Sellest tingituna nähakse kõike välist ohuna. Samas väljendab see ilmselt ka keskmise eestlase sisemisi hoiakuid ja väärtusi. Rootsis ei räägita tundlikel teemadel mitte nii nagu arvatakse, vaid nii nagu peaks rääkima – on see pealiskaudsus või poliitiline korrektsus, on keeruline öelda. Eestisse 8 aasta eest tulles hakkas silma, et näiteks juutide või mustanahaliste kohta hinnanguid öeldi väga selgelt välja. Samas Rootsis on paremäärmuslased parlamendis ja meil mitte. Niisiis on Rootsis toetus äärmuslikele hoiakutele siiski olemas, kuigi seda ei kiputa avalikult väljendama.
Kas ma sain õigesti aru, et Teie arvates väljendab Eesti meediapilt selgelt keskmise eestlase hoiakuid immigrantide suhtes?
Meedias esineb ekstreemsusi, nagu ka tavainimeste hulgas. Nõukogude aeg avaldab jätkuvalt mõju – olime arengust ära lõigatud – eestlased ei puutunud kokku eri rassist ja kultuurist inimestega.
Tooksin siinkohal hoopis ühe isikliku näite Inglismaalt. Minu inglannast ämm oli lapsena mustanahalisi näinud vaid pildi peal. Praegu puutub ta igapäevaseid toimetusi tehes kokku väga erineva kultuurilise taustaga inimestega ja ta ei ole selle osas kunagi mingit rahulolematust väljendanud. Samas jutustas ta mulle hiljuti uudist selle kohta, et 1 tuttav oli mustanahalisega abiellunud ning illustreeris lugu väitega „kuid ta on väga kena“. Selle näite põhjal tundub, et isegi ligi 90 aasta jooksul ei olnud teisest kultuuriruumist pärit inimesi täielikult omaks võetud.
Puutute ka Eestis elades palju teiste kultuuride esindajatega kokku. Kuidas Teile tundub, kas nad on meie ühiskonnas omaks võetud?
On neid, kes ei lase end sellest häirida, et neile tänaval järele vaadatakse. Ka TTÜs töötades on jäänud mulje, et meie välisüliõpilased tunnevad end siin hästi ja on oma eluga rahul. Samas on eestlaste puhul välismaalastega harjumise aeg lühike olnud ja seepärast on iseenesestmõistetav, et ka pagulaste lõimumine ja lõimimine võtab aega. Minu venna ja õe lapsed Rootsis peavad teise nahavärviga lapsi nii iseenesestmõistetavaks, et nad ei kirjelda ega identifitseeri neid nahavärvi, vaid hoopis teiste tunnuste kaudu.
Olete kultuurierinevuste suhtes väga salliv, et mitte öelda pooldav, kas Teie hinnangul „multikultiga“ probleeme ei kaasne?
Leian, et varjukülgedest ja probleemidest tuleb avalikult rääkida. Kui töötus ja kuritegevus immigrantide hulgas on kõrgem ja sellest poliitilise korrektsuse huvides rääkida ei tohi, siis tekib eelarvamusi veelgi rohkem. Vältimise asemel tuleks rõhuda põhjustele ja lahenduste pakkumisele – mida meie saame teha, et pagulaste ja teiste immigrantide lõimumisele meie ühiskonnas kaasa aidata.
Silmnähtavad kultuurierinevused nagu näiteks kaitsvad kehakatted, torkavad kindlasti rohkem silma, ometi ei põhjusta need ju meile mingeid probleeme. Rääkides erinevate religioonide koos eksisteerimisest, siis budistide vastu on keskmisel eurooplasel oluliselt vähem kui näiteks moslemite vastu. Islam seostub tavainimese teadvuses terrorismiga. Breiviki juhtumi ajal olin Iisraelis ja juhtusin vaatama teleuudiseid siis, kui esmakordselt tulistamisest Oslos räägiti. 10 minutit hiljem oli islami ekspert stuudios. Sellised põhjendamatud ja eksitavad seosed paratamatult mõjutavad televaataja arusaamu ning häälestust. Kuid küsiksin siinkohal hoopis, miks see, kui keegi on moslem, peaks mind häirima? Kui Eestis oleks veel 100 moslemit, siis mida see muudaks? Samas ma tean, et minu tagapõhi ja eluviis ei ole tüüpilised. Mul on Facebookis 50st erinevast rahvusest sõpru - need on kõik inimesed, keda ka "päris elus" tunnen. Ja ilmselt seetõttu kipun tihti unustama, et on inimesi, kellel on eelarvamused.
Rootsi pered ei käi oma kaugemate sugulastega palju läbi, samas oma riigist ja kultuurist ära lõigatud kultuuride esindajad Rootsis toetavad ja aitavad üksteist väga palju. See võib tunduda ohuna, kuna nad ei integreeru. Teine võimalus on neilt õppida - nii hakkamasaamist kui ka peretraditsioonide au sees hoidmist.
Olete erinevates riikides elanud ja töötanud. Kui nüüd, end Eestisse sisseseadnuna oleks Teie naabriks pagulane, siis mis tundeid see Teis tekitaks?
Kindlasti ei erineks minu käitumine, kuna tean, mida uue elu alustamine uuel kodumaal tähendab. Olen ise olnud olukorras, kus keelt ei oska ega tea, mida teha. Pigem oleks see väga põnev – erinevatest kultuuridest inimestega kohtumisest on alati midagi õppida!
Lugu valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM Tallinn) projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames. Ettevõtmist kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Intervjuu pärineb siit.