Uudised: põgenikud
Eero Janson: Miks me põgeneme?
Iga päev lahkub oma kodudest kümneid tuhandeid inimesi, et pääseda tagakiusamise või sõja eest. Nad ei otsi tööd ega lihtsamat elu, põgenemine ei ole nende vaba valik – nad on sunnitud põgenema, et jääda ellu. Paljud neist on kogenud väärkohtlemist või piinamist ning üle elanud pika ja ohtliku teekonna turvalisemasse paika. Paljud neist seda reisi üle ei elagi.
Maailmas on enam kui 45 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodunt lahkuma – umbes sama palju, kui Hispaanias või Ukrainas on elanikke. Neist kolmandik on suundunud oma koduriigist väljapoole, tavaliselt mõnda naaberriiki, teinekord ka kaugemale. Ülejäänud on leidnud turvalisema paiga oma koduriigi piires.
Neist 45 miljonist on Eesti viimase 17 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 80. Ometi peaks Eesti inimestel olema mõistmist sõja ja tagakiusamise eest põgenejate suhtes: Teise maailmasõja ajal ja järel põgenesid Eestist kümned tuhanded inimesed läände, et leida sealt turvalisem elukeskkond.
Tänapäevaseid põgenikke ei erista tolleaegsetest tegelikult mitte midagi, kui välja arvata fakt, et sellal kui 70 aastat tagasi võtsid Rootsi, Kanada ja teised lääneriigid Eestist pärit põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on need riigid, sealhulgas Eesti ise, võtnud rahvusvahelise kohustuse kõiki abivajajaid aidata. Varjupaigaõigusest on saanud võõrandamatu inimõigus.
Samas ei tasu arvata, et põgenikke võõrustavadki vaid rikkad lääneriigid. Tegelikult võtavad umbkaudu 80% maailma põgenikest vastu nn arengumaad, mis ise tihtilugu välisabi vajavad. Nii on maailma suurimad põgenike vastuvõtjad Pakistan, Liibanon ja Iraan, mitte USA või Rootsi.
Isegi nüüdseks sõja poolt lõhestatud Süüria oli enne suurimaks põgenike päritolumaaks saamist üks suuremaid vastuvõtvaid riike, peamiselt Iraagist ja Palestiinast pärit põgenike tõttu. Nüüd on need põgenikud sunnitud oma kodu vahetama juba teist või isegi kolmandat korda.
Mis ootab neid enam kui 45 miljonit inimest ees? ÜRO näeb põgenikele ette kolme püsivat ja jätkusuutlikku lahendust. Esiteks, kui olukord koduriigis võimaldab, pöörduvad põgenikud koju tagasi. Erinevalt laialt levinud arvamusest on see suurema osa põgenike suurim unistus: pöörduda tagasi oma koju, oma sõprade ja tuttavate juurde, oma loomulikku keskkonda.
Teiseks, juhul kui tagasipöördumine on võimatu, tuleb põgenikel oma elu uuesti üles ehitada neid vastuvõtnud riigis: leida kodu ja töökoht, õppida keelt ja kombeid. Nii nagu tegi suurem osa Eestist põgenenud inimesi Rootsis, Kanadas, Austraalias ja mujal.
Pahatihti on aga uude ühiskonda integreerumine küllalt keeruline, eriti kui elatakse põgenikelaagris. Sellisel juhul näeb ÜRO kolmanda lahendusena ette ümberasustamist, millega leitakse põgenikele mõni kolmas turvaline riik, mis on nõus nad vastu võtma. Meie lähinaabritest osalevad selles tänuväärses programmis Soome ja Rootsi. Eesti paraku ÜRO poolt korraldatavas ümberasustamisprogrammis ei osale.
Kuigi me kõik tahaksime elada maailmas, kus inimesed oma kodust olude sunnil põgenema ei pea, on miljonid põgenikud meie tänane reaalsus. Ka Eestil on aeg võtta proaktiivsem roll maailma põgenikekriisidele reageerimisel, olgu siis läbi ümberasustamise või humanitaarabi pakkumise. Ajalooline kogemus ja üldinimlik mõistmine peaks aktiivsemat rolli ju igati õigustama?
Artikkel ilmus 30. mai Postimehe Maailmapäevale pühendatud erilehes.
Eero Janson: Eesti suudaks põgenikke ümber asustada, vaja on vaid tahet
Kui eelmise nädala neljapäeval (20. märtsil) toimus Tallinnas rahvusvaheline varjupaigateemaline konverents, kutsusid mitmed kõrged külalised, teiste seas ka Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström ja ÜRO põgenikeagentuuri (UNHCR) Euroopa büroo direktor Vincent Cochetel, Eestit üles osalema põgenike ümberasustamisprogrammis.
Eesti riigi vastus, seekord välisminister Urmas Paeti suu läbi, oli, et Eesti ei ole valmis sellises programmis osalema ning et põgenike ümberpaigutamine Euroopa sees ei ole üleüldse hea mõte. Ta lisas, et “sellist poliitikat põgenike vastuvõtmisel, et lihtsalt riikidest, kus on probleeme, hakatakse inimesi ümber asustama – üldjuhul selliseid asju ei tee mitte keegi”. (ETV “AK. Nädal” 23.03, Vikerraadio “Uudis+” 25.03)
Paraku räägivad Euroopa Komisjon ja ÜRO põgenikeagentuur ühelt poolt ning Eesti välisminister teiselt poolt täiesti erinevatest asjadest.
ÜRO näeb ette kolme püsivat lahendust inimeste jaoks, kes on pidanud oma koduriigist tagakiusamise või sõja tõttu lahkuma. Esiteks, juhul kui päritoluriigis on olukord rahunenud ja koju naasmine on muutunud võimalikuks, suunduvad põgenikud vabatahtlikult koju tagasi. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, on see suurema osa põgenike suurim unistus.
Teiseks, juhul kui koju naasmine ei ole võimalik, peavad põgenikud oma elu uuesti üles ehitama pagulasena väljaspool oma koduriiki, kuid tavaliselt selle naabruses. Kohanemine uue ühiskonnaga on tavaliselt pikk ja vaevaline, kuid hädavajalik protsess.
Kolmas püsiv lahendus on põgenike ümberasustamine turvalisse kolmandasse riiki. See on põgenikele viimane valik ning mõeldud neile, kes ei saa koju naasta ega ka vastuvõtvasse ühiskonda integreeruda, näiteks kui elatakse põgenikelaagris või kuulutakse mõnda enam haavatavasse gruppi. Ümberasustamist korraldab ÜRO põgenikeagentuur koostöös riikide valitsustega.
Euroopas osaleb selles programmis 16 riiki, sealhulgas Soome ja Rootsi. Samas võtavad umbkaudu 90 protsenti ümberasustatud põgenikest vastu hoopis USA, Kanada ja Austraalia. Seega ei vasta tõele välisministri sõnad, et kriisikolletest inimeste ümberasustamist ei teosta mitte keegi.
Kui reeglina riigid varjupaigataotlejatele arvulist piiri seada ei saa, siis põgenike ümberasustamise puhul saab iga riik ise sätestada, mitu põgenikku nad on valmis vastu võtma. Samuti on riikidel võimalik ise valida, kes konkreetselt ümberasustamiseks vastu võetakse. Ümberasustatud põgenike taotlusi riik uuesti menetlema ei pea – neile on antud pagulasstaatus juba ÜRO poolt. Riigile jääb üle vaid nad heas tahtes vastu võtta ja aidata uue ühiskonnaga kohanemisel.
Põgenikke asustatakse ümber seega vaid Euroopa Liidu välistest riikidest, näiteks Süüria põgenikke Liibanonist ja Jordaaniast. Euroopa Liidu sisest põgenike ümbersuunamist, millele viitas Paet, on toimunud vaid EUREMA projekti raames Maltalt 2011. ja 2012. aastal. Eesti ei ole osalenud kummaski ettevõtmises.
Eestil on olemas suutlikkus asustada siia ümber hädasolevaid inimesi. Nagu ütlesid nii Malmström kui Cochetel, ei palu keegi Eestil vastu võtta sadu inimesi – aitaks ka sellest, kui võetakse vastu paar hädas olevat perekonda ja pakutakse neile kaitset, mida nende koduriik neile anda ei saa või ei taha. Vaja on vaid poliitilist tahet seista inimõiguste eest.
Artikkel ilmus ERR uudisteportaalis.
Eestis on EL-i riikide seas kõige vähem pagulasi
Eestis taotleb ja saab kõige vähem inimesi varjupaika ning ÜRO hinnangul võiks Eesti seepärast kaaluda ka põgenike ümberasustamise programmiga liitumist ning nende kiiret tööturule aitamist.
Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmström selgitas, et asüülitaotlejad tulevad lähedal asuvatesse ja hea mainega riikidesse või sinna, kus on ees sama rahvuse esindajad, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Praegusel hetkel võtavad viis Euroopa Liidu riiki vastu enamus varjupaigataotlejaid. Need on Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Belgia," märkis Malmström.
ÜRO andmetel on näiteks Rootsis 92 000 põgenikku ja Saksamaal pea 170 000. Süürias keev sõjakatel tähendab, et asüülitaotlejate arv on Euroopas tõusutrendis.
Alates 2010. aastast on varjupaigataotlejate arv Eestis pidevalt kasvanud ning eelmisel aastal oli neid inimesi 97.
Samas on kahanenud nende inimeste arv, kes on asüüli saanud. Eelmisel aastal oli neid seitse. Näiteks palus Eestis mullu varjupaika kaheksa süürlast, kuid vastu võeti vaid üks.
Siseministeeriumi korrakaitse- ja migratsioonipoliitika osakonnajuhataja asekantsleri ülesannetes Ruth Annus tõi välja, et väga paljud inimesed, kes lahkuvad oma päritoluriigist, ei vaja niivõrd rahvusvahelist kaitset, vaid on tegelikult pigem majanduspõgenikud.
Eile avaldatud Euroopa Liidu rahastatud rahvusvaheline raport kritiseerib Eesti varjupaigapoliitikat: välispoliitikas seistakse inimõiguste ja demokraatia eest, kuid samal ajal vaatab kodumaalt põgenema sunnitud inimestele Eestis vastu keelumärk. Euroopas loodetakse eestlaste mõttelaadi muutustele, kusjuures kriitikanoodid tabasid ka Eestis pakutavaid varjupaigagataotlejate elamistingimusi.
"Ma külastasin Harku kinnipidamiskeskust. Minu meelest ei ole hea segada omavahel kriminaale, deporteerimist ootavaid inimesi ja otsuse ootel varjupaigataotlejaid," lausus ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti Euroopa büroo direktor Vincent Cochetel.
Euroopa pagulaste ja väljarännanute nõukogu peasekretäri Michael Diedringi arvates oleks üks olulisi paranduskohti Eesti pagulaspoliitikas varjupaigataotlejate kiire tööturule aitamine.
"Kui pagulased hakkavad tööle, siis nad mitte ainult ei ole hea tööjõud, vaid neist saavad ka tegutsevad ühiskonnaliikmed. Kui nad saavad palka, siis nad hakkavad maksma makse. Kui nad saavad tööle, siis nad saavad hakata õppima keelt," rääkis Diedring.
MTÜ Eesti Pagulasabi projektijuht Eero Janson hindas samuti, et hetkel pole varjupaigataotlejatel sisuliselt õigust töötada ning teinekord peavad nad elama vastuvõtukeskuses aastaid mitte midagi tehes, juhul kui nad oma esmase õiguse kohtlus vaidlustavad.
Seaduse järgi on Eestis varjupaika taotleval põgenikul võimalus saada luba töötamiseks ühe aasta jooksul ehk Eesti juhindub Euroopa Liidus lubatud pikimast ajamäärast. Näiteks Kreekas, Portugalis ja Rootsis võib varjupaigataotleja kohe tööle asuda.
Nii äsja ilmunud rahvusvaheline raport kui ka Euroopa kõrged ametnikud soovitavad Eestil liituda ÜRO juhitud põgenike organiseeritud ümberasustamise programmiga, millest hetkel võtab osa 16 Euroopa Liidu riiki.
"Me ei palu Eestil võtta vastu sadu põgenikke. Aga Eesti võiks lähitulevikus anda kaitset ja päästa mõned pagulased samamoodi nagu eestlasi päästeti, kui nad pidid minevikus lahkuma oma kodumaalt," lisas Cochetel.
Välisminister Urmas Paet ütles, et Eesti ei ole põgenike ümberasustamise programmiga liitumiseks veel valmis ja see ei ole ka veel väga mõistlik.
"Me tegeleme nende inimestega, kes esimese riigina Euroopas tulevad Eestisse ja taotlevad siin siis põgenikustaatust. Aga Euroopa sees ümbertõstmine pole tänases seisus mõistlik," kommenteeris Paet.
Välisminister lisas, et kui Ukrainas ja Krimmis peaks olukord kriitilisemaks minema, siis me oleme valmis vastu võtma Ukraina põgenikke.
Saade oli eetris 23. märtsil 2014 ETV saates "Aktuaalne Kaamera: Nädal".