Iga päev lahkub oma kodudest kümneid tuhandeid inimesi, et pääseda tagakiusamise või sõja eest. Nad ei otsi tööd ega lihtsamat elu, põgenemine ei ole nende vaba valik – nad on sunnitud põgenema, et jääda ellu. Paljud neist on kogenud väärkohtlemist või piinamist ning üle elanud pika ja ohtliku teekonna turvalisemasse paika. Paljud neist seda reisi üle ei elagi.
Maailmas on enam kui 45 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodunt lahkuma – umbes sama palju, kui Hispaanias või Ukrainas on elanikke. Neist kolmandik on suundunud oma koduriigist väljapoole, tavaliselt mõnda naaberriiki, teinekord ka kaugemale. Ülejäänud on leidnud turvalisema paiga oma koduriigi piires.
Neist 45 miljonist on Eesti viimase 17 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 80. Ometi peaks Eesti inimestel olema mõistmist sõja ja tagakiusamise eest põgenejate suhtes: Teise maailmasõja ajal ja järel põgenesid Eestist kümned tuhanded inimesed läände, et leida sealt turvalisem elukeskkond.
Tänapäevaseid põgenikke ei erista tolleaegsetest tegelikult mitte midagi, kui välja arvata fakt, et sellal kui 70 aastat tagasi võtsid Rootsi, Kanada ja teised lääneriigid Eestist pärit põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on need riigid, sealhulgas Eesti ise, võtnud rahvusvahelise kohustuse kõiki abivajajaid aidata. Varjupaigaõigusest on saanud võõrandamatu inimõigus.
Samas ei tasu arvata, et põgenikke võõrustavadki vaid rikkad lääneriigid. Tegelikult võtavad umbkaudu 80% maailma põgenikest vastu nn arengumaad, mis ise tihtilugu välisabi vajavad. Nii on maailma suurimad põgenike vastuvõtjad Pakistan, Liibanon ja Iraan, mitte USA või Rootsi.
Isegi nüüdseks sõja poolt lõhestatud Süüria oli enne suurimaks põgenike päritolumaaks saamist üks suuremaid vastuvõtvaid riike, peamiselt Iraagist ja Palestiinast pärit põgenike tõttu. Nüüd on need põgenikud sunnitud oma kodu vahetama juba teist või isegi kolmandat korda.
Mis ootab neid enam kui 45 miljonit inimest ees? ÜRO näeb põgenikele ette kolme püsivat ja jätkusuutlikku lahendust. Esiteks, kui olukord koduriigis võimaldab, pöörduvad põgenikud koju tagasi. Erinevalt laialt levinud arvamusest on see suurema osa põgenike suurim unistus: pöörduda tagasi oma koju, oma sõprade ja tuttavate juurde, oma loomulikku keskkonda.
Teiseks, juhul kui tagasipöördumine on võimatu, tuleb põgenikel oma elu uuesti üles ehitada neid vastuvõtnud riigis: leida kodu ja töökoht, õppida keelt ja kombeid. Nii nagu tegi suurem osa Eestist põgenenud inimesi Rootsis, Kanadas, Austraalias ja mujal.
Pahatihti on aga uude ühiskonda integreerumine küllalt keeruline, eriti kui elatakse põgenikelaagris. Sellisel juhul näeb ÜRO kolmanda lahendusena ette ümberasustamist, millega leitakse põgenikele mõni kolmas turvaline riik, mis on nõus nad vastu võtma. Meie lähinaabritest osalevad selles tänuväärses programmis Soome ja Rootsi. Eesti paraku ÜRO poolt korraldatavas ümberasustamisprogrammis ei osale.
Kuigi me kõik tahaksime elada maailmas, kus inimesed oma kodust olude sunnil põgenema ei pea, on miljonid põgenikud meie tänane reaalsus. Ka Eestil on aeg võtta proaktiivsem roll maailma põgenikekriisidele reageerimisel, olgu siis läbi ümberasustamise või humanitaarabi pakkumise. Ajalooline kogemus ja üldinimlik mõistmine peaks aktiivsemat rolli ju igati õigustama?
Artikkel ilmus 30. mai Postimehe Maailmapäevale pühendatud erilehes.