Uudised: massiline sisseränne
Põgenikeprobleemile tuleb läheneda solidaarselt
Võimalik, et Lissaboni lepet tuleb täiustada millegi abielutõotuse sarnasega. Et Euroopa Liidu liikmed vannuvad, et on üksteisega nii headel kui halbadel aegadel, nii vaesuses kui ka rikkuses. Sest võlakriis ja põgenikeprobleem näitavad, et solidaarsus ei ole liikmesriikidele iseenesest mõistetav.
Nii kurdavad lõunapoolsed Euroopa Liidu liikmed juba aastaid, et neil on põgeniketulvaga aina keerulisem toime tulla ning kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt seda koormat kandma.
Teised liikmesriigid, Eesti nende hulgas, on leiutanud oma kurtuse õigustamiseks erinevaid ettekäändeid, mis kõik lasevad läbi nagu põgenikepaadi põhi. Eriti nutuses olukorras on Malta, kelle rahvaarv on vaid veidi suurem Tallinna omast, kuid oma asukoha tõttu on see Aafrikast tulnutele esimene Euroopa rand.
Multikultiga kaasnenud probleeme arvestades pole põgeniketeema Euroopa valijate seas loomulikult populaarne. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mitte igaüks, kes kuidagi end Euroopasse slikerdab, pole põgenik. Põgeniku staatuse saamiseks on kindlad kriteeriumid ning need, kes sellele ei vasta ning kellel ka muud seaduslikku alust siinviibimiseks pole, saab välja saata.
Eurooplased muretsevad südamest inimõiguste ja kodanikuvabaduste rikkumise pärast oma lähinaabruses, kuid väldivad solidaarse vastutuse võtmist ega taha mõista, et põgenikud enam ise oma õiguste pärast ei muretse, nemad tahavad ainult ellu jääda.
See pole ainult silmakirjalik, vaid ka ülbe, sest ülbe on arvata, nagu trügiksid inimesed kõigest hingest Euroopasse, et siin teadmata kuidas ja mis edasi saab põgenikuna elada. Põgeniku staatust ei vali endale keegi vabatahtlikult.
Põgenike vastuvõtmine on ainsa ja kordumatu elu väärtustamine. Põhjamaad saavad sellest ülejäänud Euroopaga võrreldes paremini aru. Kui Eesti tahab samuti olla põhjamaa, ei saa piirduda ainult sealse elatustaseme püüdmisega, vaid üle tuleb võtta ka väärtused. Paanikaks pole põhjust, sest kui põgenike vastuvõtmine jaotataks liikmesriikide vahel solidaarselt, oleks Eesti osa selles nagunii nii väike, et erilist peavalu see ei tekitaks.
Nii nagu Malta on ka Eesti, Läti ja Leedu väikesed piiririigid, lihtsalt piir on erinev. Põgenike tulv on mitme poliitiliselt keerulise asjaolu kokkulangemise tulemus. Praegu on raske Aafrika Sarves ja sealt Maltale tullaksegi. Kuid mõelgem, et kui mingil põhjusel eskaleeruksid pinged Kesk-Aasias, kuhu siis tullakse.
Me eeldame kaljukindlalt, et kui meil on piiril probleeme, reageerib sellele solidaarselt kogu Euroopa. Miks ei või riigid teisel piiril sama kindlad olla meie peale? See on piinlik. Lisaks veel ajalooline kohustus, mille täitmist me ise Euroopalt eeldanud oleme – milliseks oleksid paljude Eesti inimeste elud kujunenud siis, kui näiteks Rootsi oleks keeldunud Teise maailmasõja ajal meie paadipõgenikest? Toona olid kõikidel riikidel veel suured probleemid, ometi võeti ka põgenikud vastu.
Tegu on ajaleht Postimees juhtkirjaga, mis on pärit siit.
2011 – Euroopa varjupaigapoliitika must aasta
Cecilia Malmström, Euroopa Liidu siseasjade volinik
2011. aastal oli Euroopa Liidul võimalus tõestada, et ta on abivajajatega solidaarne. Tõsiasi, et Euroopa tervikuna ei saanud sellega hakkama, on murettekitav. Selleks, et 2012. aasta tooks varjupaigaküsimustes positiivse pöörde, tuleb nüüd igal liikmesriigil antud lubaduste eest vastutada. Eelmisel aastal toimusid kaks kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmust, mis mõjutasid kogu maailma. Esiteks süvenes majanduskriis, mis lõi vankuma usu ELi juhtidesse ja ELi võimesse leida probleemidele üheskoos lahendus. Teiseks puhkes Araabia kevad. Tunises, Kairos ja mujal tõusis rahvas üles vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kaitseks, seljatades end rõhunud režiimi ja kummutades mitme aastakümne tagusest ajast pärinevad eelarvamused nende riikide ühiskonna kohta.
Euroopa jaoks on need kaks sündmust omavahel lahutamatult seotud, sest samal ajal kui paljud inimesed olid Põhja-Aafrikas ja mujal rahutuste tõttu sunnitud oma kodudest pagema, tuli ELil tegeleda majandusalaste siseprobleemidega. Seetõttu tuleb meil küsida, kas EL on võimeline täitma oma varjupaigalubadusi, kui ta on ise kriisis?
Kui vaadata arve, ei ole olukord kuigi roosiline. 2011. aasta esimeses pooles tuli kuuel liikmesriigil võtta enda kanda üle 75% ELis esitatud varjupaigataotlustest. Seega võiksid ja peaksid paljud liikmesriigid oma panust suurendama. Suur osa nendest 700 000 inimesest, kes pidid Liibüast vägivalla tõttu põgenema, sattusid naaberriikides asuvatesse põgenikelaagritesse. Kuigi ÜRO tegi kindlaks, et 8000 neist vajavad eriti tungivalt abi, lubasid liikmesriigid neist vastu võtta kokku ainult 400. See-eest Norra, kes ei kuulu ELi, nõustus üksi vastu võtma peaaegu samapalju abivajajaid.
Samal ajal ületas üle 50 000 inimese hädapärastel alustel Vahemere, et jõuda ELi. Lubamatult suur arv nendest hukkus teel sihtpunkti. Teised maabusid Itaalias Lampedusa saarel või Maltal ning eelmise aasta kevadel korraldasid Euroopa riigid nende abistamiseks solidaarsuskonverentsi. Mis oli selle tulemus? Kõigest 300 pagulase suunamine Maltalt teistesse liikmesriikidesse.
Vaid kuu aja eest kohtusid Genfis kogu maailma riikide ministrid, et arutada varjupaigaküsimusi suuremas koosseisus kui kunagi varem. Kohtumise eel julgustas ÜRO pagulaste ülemvoliniku amet terve aasta jooksul riike vastu võtma teatava arvu pagulasi. EL ei soostunud aga teatama ühtegi arvu, sest liikmesriigid ei jõudnud ühise kohustuse osas üksmeelele.
Selle põhjuseid tuleb otsida praegu paljudes liikmesriikides valitsevatest meeleoludest. Alates II maailmasõjast ei ole kunagi liikmesriikide parlamentidesse pääsenud nii suur hulk populistlikke ja võõravihast kantud parteisid. Need parteid kasutavad mõistagi praegust kriisi ära, süüdistades probleemide tekkes viletsa majandusjuhtimise asemel sisserändajaid. Seepärast peavad nii EL kui ka liikmesriikide juhid olema valvsad, et sellised populistlikud argumendid ei hakkaks dikteerima meie samme.
Siinkohal olgu öeldud, et vastupidiselt nende parteide väidetele on varjupaigataotlejate arv ELis viimase kümne aastaga oluliselt langenud. Samuti ei ole Euroopa varjupaigapoliitika tavapärasest leebem. Ainuüksi Keenias on palju rohkem pagulasi kui ELi 27 liikmesriigis kokku.
Sellised ootamatud sündmused nagu Araabia kevad võivad siiski ületada mis tahes riigi vastuvõtuvõime, mistõttu EL peab olema valmis liikmesriike toetama, et nende pinnale saabunud varjupaigataotlejaid oleks võimalik kohelda väärikalt.
Hoolimata varjupaigataotlejate vastuvõtule kehtestatud ühistest miinimumnõuetest on tingimused mitmes liikmesriigis ebarahuldavad, sest nende süsteemid ei toimi nõuetekohaselt. Lisaks on varjupaigataotlejate olukord ülimalt ebakindel, sest pagulaseks tunnistamise tingimused on liikmesriigiti väga erinevad. Võttes arvesse, et ELi liikmesriigid on ühinenud samade rahvusvaheliste konventsioonidega ja neid liidavad ühised väärtused, ei ole sellised erinevused vastuvõetavad. Selleks et varjupaigataotlejaid koheldaks olenemata taotluse esitamise riigist läbipaistvalt ja õiglaselt, vajab EL nende kaitsmiseks rangemaid ühiseid nõudeid ja tugevamat koostööd.
Selle saavutamiseks on EL viimase kümne aasta jooksul tasapisi liikunud ühise varjupaigapoliitika suunas ja võtnud eesmärgiks kehtestada 2012. aastal ühine süsteem. Mõned edusammud tehti juba 2011. aastal, kuid liikmesriikide läbirääkimised kulgevad endiselt liiga aeglaselt. Nüüd, kus uus aasta on alanud, tuleb neid läbirääkimisi oluliselt hoogustada.
Olen veendunud, et suudame majandusraskuste kiuste jääda truuks oma ideaalidele, milleks on avatus, sallivus ja solidaarsus. Ükski liikmeriik ei tohi vastutust teiste kaela veeretada. Sel aastal tuleb ELil tegutseda laiahaardelisemalt ja luua lõpuks ühine varjupaigasüsteem.
Kirjutis pärineb siit.
Vaata pilte Pagulasabi õppereisist Ateenasse
Eesti Pagulasabi osales ESF Thematic Learning Network SaviAV poolt korraldatud õppereisil Ateenasse (Kreeka) 23. – 24. novembril 2011.
Õppereisil tutvuti Ateena kodanikuühiskonna organisatsioonide heade praktikatega varjupaigataotlejate ja pagulaste, aga ka inimkaubanduse ohvrite abistamise alal. Huvitav oli näha oma silmaga, kuidas peamiselt vabatahtlikest koosnevad organisatsioonid tegelevad piiratud ressursside ja ülimalt keerulise riikliku majandussituatsiooni tingimustes põgenike massilisest sisserändest tingitud tagajärgede leevendamisega. Kuigi külastatud organisatsioonide töö oma sihtgrupiga on viljakas, jõuab abi siiski vaid murdosani abivajajatest. Paraku jääb turvaline magamisase, toitev kõhutäis ja vajalik arstiabi paljudele varjupaigataotlejatele Ateenas vaid unistuseks.
Lisaks õppereisile osales Eesti Pagulasabi esindaja Ingi Sutrop Ateenas kaks päeva varem, 21.-22. novembril, toimunud ESF Thematic Learning Network SaviAV töögrupis, mis tegeles üle-Euroopalise avalikkuse pagulasteemadel teadlikkuse tõstmise kampaania väljatöötamisega.
Pilte Ateena õppereisist soovime teiega jagada siin galeriis.